«Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,» seisab apostel Pauluse teises kirjas Timoteusele (3:16). Pühakirja inspireeritusest tulenevalt on luterlaste jaoks Piibel ehk Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjutised Jumala sõnana «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid». Nii deklareeritakse konkordiavormelis (1577), ühes evangeelset õpetust määratlevas usutunnistuskirjas.
Kuid millised kirjutised kuuluvad Piiblisse ja omavad seega jumalikku autoriteeti? Kes ja millal on seda otsustanud?
Vana Testament, juutide pühakiri, on kirja pandud heebrea keeles. Kuid juba 3. sajandil enne Kristust tõlgiti see kreeka keelt kõnelevate juutide tarbeks kreeka keelde. Pärimuse järgi oli tõlkijaid 72, mistõttu kutsutakse seda tõlget Septuagintaks (ladina keeles «seitsekümmend»). Septuagintast sai kreeka keelt kõnelenud algkristlaste pühakiri ja seda kasutasid ka kreeka keeles kirjutanud Uue Testamendi autorid. Rabiinlik juutlus jäi heebreakeelse pühakirja juurde. Mõningaid Septuagintas esinevaid teoseid hilisemas juutluses ei tunnustatud – sellest ka erinevused heebrea pühakirja ning kirikus käibel olnud Septuaginta vahel.
Ortodokside ehk idakristlaste Piibel põhinebki Vana Testamendi osas Septuagintal. Uue Testamendi teoste loetelu on piiskopliku autoriteediga esitatud aastal 367 Aleksandria piiskop Athanasiuse ülestõusmispüha läkituses.
Katoliiklastel on autoriteetseks piibliväljaandeks ladinakeelne Vulgata (< Biblia Vulgata – ladina keeles «rahvakeelne Piibel»), mille tõlkis paavst Damasuse ülesandel (382. a) kirikuisa Hieronymus, kes oli asunud mungana elama Petlemma. Osade raamatute puhul piirdus Hieronymus olemasolevate ladinakeelsete tõlgete revideerimisega, ent heebrea pühakirja kuuluvad teosed tõlkis ta otse algkeelest. Hieronymus tegi vahet kanoonilistel ja kiriklikel teostel, s.t pühadel kirjadel ning teostel, mida loeti kirikus. Vulgata teksti on hiljem revideeritud ja 1979. aastal anti välja Nova Vulgata («Uus Vulgata»).
Laodikeia sinodil (toimus 360. a paiku) sätestati, et kirikus võib kasutada üksnes Vana ja Uue Testamendi kanoonilisi raamatuid. Aastal 393, 397 ja 419 fikseeriti pühakirja kaanon Püha Augustinuse juhatusel Hippo ja Kartaago kohalikel sinoditel. Loetelu piibliraamatutest esineb ka paavst Innocentius I kirjas Toulouse’i piiskopile aastast 405.
Aastal 1442 deklareeris roomakatoliku kiriku Firenze kirikukogu, et Vana ja Uue Testamendi, s.o Seaduse, Prohvetite ja Evangeeliumi autoriks on Jumal, sest mõlema lepingu pühad inimesed on kõnelenud Pühast Vaimust inspireerituna. Niisamuti esitas Firenze kirikukogu loetelu Piibli raamatutest.
Aastal 1546 kinnitas katoliiklik Trento kirikukogu vastusena protestantidele lõplikult Piiblisse kuuluvate teoste nimekirja, mis langes kokku nii Hippo ja Kartaago sinodite kui Firenze kirikukogu loeteluga. Vana Testamendi teostena loetleti viis Moosese raamatut, Joosua, Kohtumõistjate ja Ruti raamat, neli Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra, Nehemja, Toobiti, Juuditi, Estri ja Iiobi raamat, Psalter ehk 150 Taaveti laulu, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Saalomoni Tarkuseraamat, Jeesus Siirak, Jesaja, Jeremija koos Paarukiga, Hesekiel, Taaniel, 12 väikest prohvetit ehk Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja ja Malaki raamat ning kaks Makkabite raamatut. Uue Testamendi teoste loetelu vastab sellele, mida me ka eestikeelsetest piibliväljaannetest tunneme.
+ + +
Luterlike piibliväljaannete aluseks sai Vana Testamendi osas heebreakeelne masoreetlik (< masora – heebrea keeles «pärimus»), s.t juudi õpetlaste poolt paljude sajandite jooksul korrastatud pühakirjatekstide korpus, mis ei sisalda mõningaid Septuagintasse ja Vulgatasse kuuluvaid tekste. Usupuhastaja Martin Luther ei jätnud viimaseid siiski Piiblist välja, vaid asetas need Vana ja Uue Testamendi vahele ja varustas kuulsa pealkirjaga, mis eesti keeles kõlab nii:
«Apokriiva. Need on niisugused raamatud, mis ep ole küll nii kalliks peetud kui Pühakiri, mis on aga ometi head lugeda ja millest inimene samuti võib kasu saada.»
Apokriiva või apokrüüf tuleb kreekakeelsest sõnast apokryphos ja tähendab «salajane, peidetud». Apokriivaraamatud on: Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, 1. ja 2. Makkabite raamat, Estri raamatu lisad ning Taanieli raamatu lisad (Susanna, Beel, Lohemadu, Asarja palve, Kolme mehe kiituslaul ja Manasse palve).
Lutheri Piibli eeskujul sisaldavad ka paljud eestikeelsed piibliväljaanded apokrüüfe. Kui need kõrvale jätta, siis on protestantlikes piibliväljaannetes 66 teost – 39 Vana Testamendi raamatut ja 27 Uue Testamendi raamatut. Anglikaani kiriku Kolmekümne üheksa usuartikli 6. artiklis öeldakse apokriivade kohta: «Ja teisi raamatuid (nagu Hieronymus ütleb) loeb Kirik elamis- ja käitumisjuhisena, kuid ei pruugi neid ühegi õpetuse kehtestamiseks.»
Luterlikud teoloogid asusid seisukohale, et Jumalast inspireerituks tuleb pidada prohvetite ja apostlite poolt kirja pandud tekste nende algkeeles, s.t heebrea ja kreeka keeles. Õpetuslikult siduv on üksnes Piibli algtekst. Mis puutub Piibli kaanonisse, siis leiti, et ehtsaks saab pidada vaid neid teoseid, mida juudid Vana Testamendi ajal ja apostlik algkirik pühade kirjadena käsitasid. Luterlik teoloog Martin Chemnitz heitis oma teoses «Hinnang Trento kirikukogule» kontsiili-isadele ette, et nad ei teinud vahet Piibli kanoonilistel ja apokrüüfsetel kirjutistel. Samas ei esitata luterlikes usutunnistuskirjades – mille üks autoritest oli Martin Lutheri ja Philipp Melanchthoni kõrval ka Martin Chemnitz – Piiblisse kuuluvate kirjutiste loetelu, nii nagu seda tehti Trento kirikukogul ja anglikaanide usuartiklites.
Luterlikus teoloogias kaldutakse rõhutama, et Piibli kaanon on ennast ise kirikus maksma pannud ja ei vaja inimeste poolset tunnustust – Jumala autoriteetne sõna tuleb lihtsalt usus vastu võtta. Kui nii, siis tuleks suhtuda ettevaatusega hilisematesse katsetesse Piibli kaanonit korrigeerida.
Käesolev kirjutis kuulub Meie Kiriku rubriiki «Ususeletus», milles käsitletakse kristliku usu ja õpetusega seotud küsimusi ja teemasid.