Milline on luterliku kiriku ametlik seisukoht judaismi suhtes? Luterlikud usutunnistuskirjad ei käsitle judaismi küsimust põhjalikumalt, sest see ei olnud luterlike reformaatorite jaoks oluline vaidlusküsimus, mis vajanuks selgitamist, vaid sellele pööratakse tähelepanu teiste teemade kontekstis ja vastavalt vajadusele.

Kui usutunnistuskirjades kõneldakse juutidest, siis enamasti ei peeta silmas rahvust, etnost, vaid usulist kogukonda, «seaduse rahvast» ehk Moosese seaduse järgijaid. (Sarnaselt peetakse türklaste all silmas moslemeid, Muhamedi järgijaid.) Samuti eristatakse Vana Testamendi kogudust, Iisraeli, kellele Jumal andis oma tõotused ja kes elas vagalt Kristuse tulemise ootuses, hilisemast judaistide kogudusest ehk «juutidest», kes lükkasid Kristuse tagasi. Juba Uut Testament tunnistab, et nii juutide templihierarhia (Mt 26:65) kui sünagoog tõmbasid enda ja Kristuse või Issandasse uskujate (Jh 9:34) vahele selge eraldusjoone.

Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et luterlaste ametlikku usukäsitust väljendavad usutunnistuskirjad ehk need kirjutised, mis on kogutud Konkordiaraamatusse (Liber concordiae). Martin Lutheri või teiste reformaatorite muud kirjutised ei oma usutunnistuskirjadega võrreldavat autoriteeti. Tänapäeval suhtutakse kriitiliselt Lutheri negatiivsetesse väljendustesse juutide aadressil.

Usutunnistuskirjades jääb kõlama kristlaste ja judaistide eristamise ning jumaliku kohtu motiiv. Seda silmas pidades ei tohi aga ära unustada, mida kirjutab paganate apostel Paulus, endine variser, Iisraeli rahva kohta kirjas roomlastele, 11. peatükis: «Jumal pole ära tõuganud oma rahvast, keda ta on ette ära tundnud. …Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael… Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.» Seega vaadatakse Jumala sõnas igatsevalt vana lepingu rahva tulevasele pöördumisele Kristuse poole.

Jumala kirik enne Kristust

Jumala kirik hoiti Iisraelis alles vaatamata ebajumalateenistusele:

«…nii nagu Iisraelis säilis Baali kultus, ja ometi oli seal alles ka Jumala kirik, kes mõistis hukka jumalatud kultustalitused…» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel XXVI)

Kristlased loobuvad juutide usutalitustest

«Lausa juutlik on arvata, et me saame õigeks usutalituse kaudu, ilma südame panuseta, see tähendab ilma usuta.» (Apoloogia, artikkel XIII)

«Sellepärast heidabki Paulus kõrvale Moosese-aegsed usutalitused, nagu ta mõistab hukka ka traditsioonid, kuna neid peeti tegudeks, mis teenivad ära õiguse Jumala ees. Nii jäid varju Kristuse amet ja usu õigus. Seepärast kinnitab Paulus, heitnud kõrvale seaduse ja traditsioonid, et pattude andeksandmist ei ole tõotatud mitte tegude pärast, vaid Kristuse pärast, armust, kui me selle usu läbi vastu võtame. Sest tõotust ei saa vastu võtta muidu kui usu läbi. Niisiis, kui me saame patud andeks usu läbi, kui meil on armuline Jumal usus Kristuse pärast, siis on ekslik ja jumalatu arvata, et me teenime pattude andeksandmise ära usuharjutuste kaudu. … Paganate ja iisraellaste usutalitused mõisteti aga hukka, sest nad arvasid nende kaudu võivat ära teenida pattude andeksandmise ja õiguse ja ei mõistnud usu õigust.» (Apoloogia, artikkel XV)

Judaism kui antitrinitaarne ketserlus

Ehkki Augsburgi usutunnistuse esimeses artiklis ei nimetata judaismi otseselt, mõistetakse selles artiklis ühemõtteliselt hukka kõik kristlikku kolmainuõpetust eitavad õpetused, teiste seas islam, mis ei tunnistanud Kristust Jumala Pojaks ja kolmainsa Jumala teiseks isikuks. Kuid ka juudid lükkasid Kristuse tagasi just nimelt selle tõttu, et Ta kõneles endast kui Jumala Pojast. Seega tabab Augsburgi usutunnistuse hukkamõist samuti judaismi.

Augusburgi usutunnistus, I artikkel:

«Esiteks õpetatakse ja usutakse Nikaia kirikukogu otsuse kohaselt üksmeelselt, et on ainult üksainus jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes seda tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja. Ja sõna «isik» ei tule mõista mitte osa või omadusena milleski teises, vaid millegi iseseisvana, nagu seda sõna on kasutanud ka kirikuisad.

Sellepärast mõistetakse hukka kõik selle artikli vastu käivad ketserlikud õpetused, nagu manilased, kellel on kaks Jumalat, kuri ja hea, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, islamiusulised ja muud nendesarnased, ka samosateenid, vanad ja uued, kellel on Jumal ainult üks isik ja kes teevad Sõnast ja Pühast Vaimust ainult sõnamängu ja väidavad, et need ei pea olema erinevad isikud, vaid Sõna tähendab sõna selle otseses tähenduses või häält ning Püha Vaim on ainult loov jõud loodus.»

Juudid ei kuulu kristlaskonda

Jumala rahva hulka kuuluvad need, kes Vaimu tõotuse vastu võtavad:

«Ja veel, mis oleks seaduse rahval [s.t Moosese seaduse järgijatel] ja kirikul vahet, kui kirik oleks väline riik? Paulus eristas kiriku seaduse rahvast sel kombel, et kirik kujutab endast vaimset rahvast, see tähendab ta ei erine paganatest mitte tavade poolest, vaid on tõeline, Püha Vaimu kaudu uuesti sündinud Jumala rahvas. Seaduse rahval oli lisaks Kristuse tõotusele ka lihaliku tõotuse seeme, mis käis maiste asjade, valitsemise jms. kohta. Sellepärast nimetati ka kurje nende keskel Jumala rahvaks, kuna Jumal oli teatud välise korra ja tõotuste kaudu eraldanud selle lihaliku seemne teistest rahvastest; kuid sellegipoolest ei olnud need kurjad Jumalale meelepärased. Ja evangeelium ei räägi meile igaveste asjade varjukujust, vaid igavestest asjadest endast – Pühast Vaimust ja õigusest, mille läbi me oleme Jumala ees õiged.

Evangeeliumi kohaselt kuuluvad seega Jumala rahva hulka ainult need, kes selle Vaimu tõotuse vastu võtavad. Lisaks sellele on kirik Kristuse kuningriik, mis erineb kuradi valitsusest. Aga kindel on, et jumalatud on kuradi väe all ja kuradi kuningriigi liikmed, nagu õpetab Paulus, Ef 2[:2], öeldes, et: kurat «toimib sõnakuulmatute laste seas». Ja Kristus ütleb variseridele, kellel oli kindlasti väline osadus kirikuga, see tähendab pühadega Seaduse rahva keskel, sest nad seisid rahva eesotsas, ohverdasid ja jagasid õpetust: «Teie olete oma isast kuradist» [Jh 8:44]. Seepärast kujutab kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, endast tegelikult pühade kogu. Kuna jumalatuid valitseb kurat ja nad on kuradi vangid, siis neid Kristuse Vaim ei valitse.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid eraldatakse Kristuse kirikust:

«Kui kirik, mis on tõeline Kristuse kuningriik, seisab kuradi kuningriigist eraldi, siis pole jumalatud, kuna nad asuvad kuradi kuningriigis, kirik; …nii räägib ka Johannes kogu juudi rahvast ja ennustab, et tõeline kirik eraldatakse sellest rahvast [vt Mt 3:12]. … Tõeline kirik on aga see, millel on Püha Vaim.» (Apoloogia, artiklid VII ja VIII)

Judaistid jäävad hukkamõistu alla, sest neil ei ole Kristust ja Püha Vaim ei valgusta neid:

«Sellepärast lahutavad ja eristavad need usutunnistuse artiklid meid kristlasi kõigist teistest inimestest maa peal. Sest isegi kui need, kes ei kuulu kristlaskonda, olgu need siis paganad, türklased, juudid või valekristlased ja silmakirjateenrid, usuvad ja kummardavad ainult ühte tõelist Jumalat, ei tea nad ikka, kuidas ta on nende suhtes meelestatud, nad ei oska temalt oodata ei armastust ega midagi head ning sellepärast nad jäävadki igavese viha ja hukkamõistu alla, kuna neil ei ole ISSANDAT Kristust ja lisaks sellele ei valgusta ka Püha Vaim neid ühegi oma anni läbi ega halasta nende peale.» (Martin Luther, Suur Katekismus, usutunnistusest, kolmas artikkel)

Juudid kui näide karistusest Jumala sõna ära põlgamise eest

Variserid ja teised juudid panid vastu Pühale Vaimule ning pälvisid Jumala karistuse:

«Sest kui Jumal karistab mõnel maal või mõne rahva juures oma sõna ärapõlgamist sel viisil, et karistab ka järeltulijaid, nagu juutide puhul, siis on see pattude eest ära teenitud karistus; sellega näitab Jumal mõnede maade ja isikute kaudu omadele oma rangust, mille me kõik oleme tegelikult ära teeninud ja mida me väärime, sest me oleme olnud Jumala sõna suhtes hoolimatud ja oleme sageli kohutaval kombel Püha Vaimu kurvastanud… Põhjuseks aga, miks mitte kõik need, kes seda kuulevad, ei usu ja nõnda ikka sügavamale hukatusse langevad, ei ole mitte see, nagu ei tahaks Jumal neile õndsust pakkuda, vaid nad on ise süüdi, et nad ei ole sõna kuulanud mitte selleks, et sellest õppida, vaid ainult selleks, et see ära põlata, seda teotada ja häbistada, ja nad on pannud vastu Pühale Vaimule, kes tahtis neis sõna läbi tegev olla, nagu selle näiteks olid Kristuse eluajal variserid ja nende kaaslased.» (Konkordiavormel, Solida declaratio, XI)