Katkend Virumaa praosti ja Kadrina koguduse õpetaja Reiner Brockmanni (1609–1647) matuseks koostatud eluloost, mis illustreerib luterlikku ars moriendi’t ehk suremise kunsti – parimas meheeas surija pihib viimse tunni lähenedes ametivennast pihiisale oma patud ja võtab suurima austusega vastu armulaua sakramendi, jätab hüvasti omastega, keda manitseb jumalakartlikkusele, ning lahkub õndsalt usus, et kuigi ta on patune inimene, on Issand Kristus teda ristimisel oma süütu verega puhtaks pesnud.
Kui tal [Reiner Brockmannil] nüüd seda teist ametit pidades ligemale üheksa aastat mööda oli saanud, pani armas JUMAL lõpuks läinud aasta [1647] novembri alguses tema peale katsumuse ihunõrkuse näol, mis esiti küll nii väga hädaohtlik ei paistnud, siis aga kähku sedavõrd võimust võttis, et käepärast olevatest abinõudest, ja kust niisuguseid leidagi linnast väga kauges kohas, enam mingit kasu ei olnud.
Iseäranis rängalt vaevas teda haigus 28. novembril, võttes igasuguse lootuse tervise tagasitulekuks, mispeale ta siis esimesel advendipühapäeval laskis enda juurde paluda oma pihiisa isand Martinus Zareniuse, Haljala koguduses teeniva pastori, kes pärast avaliku jumalateenistuse lõppu tuli; õnnis lahkunu avaldas talle oma tõsist soovi osa saada ISSANDA õhtusöömaajast, ja pärast eelnenud kristlikku kõnelust isand pastoriga ja armsate omastega pihtis ta kõigest südamest, mida tema määratud pihiisa pisarsilmi kuulas; siis võttis ta täie mõistuse juures olles ja kõige suurema austusega püha õhtusöömaaega, mille järel ta oma armsat JUMALAT palve ja lauluga südamlikult tänas.
Kui ta nüüd nõnda ennast JUMALAGA oli ühendanud ja oma hinge ja selle igatsust JUMALA järele rahuldanud, ei unustanud ta ka oma pereasju korraldada ja laskis enda juurde kutsuda armsad omaksed, oma abikaasa ja lapsed koos nende koduõpetajatega, nagu ka teenijarahva, ja andis neile teada, et armas JUMAL ta ära kutsub; siis manitses ta neid kõiki tõelisele jumalakartusele ja soovis neile Jumala armu ja tema vägevat kaitset ja abi, nagu ka Püha Vaimu juhatust.
Seejärel jättis ka kõik maise ja tuletas hoopis meelde oma nime ja ütles, et olgu küll ta nimeks Reinerus, ei ole ta siiski puhas (rein), vaid vaene musta hingega patune; kummatigi teab ta, et ta oma Lunastaja süütu verega on pestud puhtaks ristimisel. Kui ta oli avaldanud seda ja muudki, seadis tema pihiisa isand Martinus Zarenius ta asemele pikali ja vastu õhtut novembrikuu 29. päeval lõppes ta elu nende viimaste Issand Kristuse sõnadega: Isa, sinu kätte annan ma oma hinge. Ta oli 38 aastat ja 7 kuud vana.
Kõige armu ja halastuse Isa kroonigu seda õiglast inimest, kelle hing on juba Tema käes, õigluse krooniga, siis kui tuleb õiglaste ülestõusmine, ja hoidku tema luid maapõues, kuhu need nüüd peab pandama, niikaua kui ta sel päeval saab oma seletatud ihus seista oma Lunastaja Jeesuse Kristuse ees.
Niisama andku helde JUMAL oma rõõmulise vaimu läbi kõigile omastele, keda see surm on masendanud ja kurvastanud, jõudu ja lohutust ja kristlikku kannatlikkust; astugu Tema ise isa kohale ja olgu nende hoolitseja, abimees ja kaitsja, kuni nemadki lõpuks, nagu meiegi nendega koos jõuame õiglaste hulka, kelle hinged puhkavad kõigest vaevast eemal JUMALA juures. Andku Ta meile kõigile, igaühele tema ajal, selleks üks õnnis tunnike meie ustava ISSANDA ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
Katkend teosest: Reiner Brockmann. Teosed. Koostanud ja toimetanud Endel Priidel. Tartu, Ilmama, 2000, lk 379–380. Trükitud matusejutluse tiitel:
ÕIGLASTE SURM
Tarkuseraamatu 4. peatükist.
See on:
Kristlik matusejutlus,
hauda pannes
auväärset, lugupeetavat ja õpetatud
isand Reiner Brockmanni,
endist pastorit Kadrina Issanda koguduses Eestimaal ja Viru distrikti peale ametisse seatud praosti, kes, pärast seda, kui ta 29. novembril äsja möödunud 1647. aastal vastu õhtut oma kiriklas Tristveres õndsalt Issandas lahkus, seejärel 14. jaanuaril käesoleval aastal Oleviste kirikus Tallinnas kristlike ja tavapäraste tseremooniatega mulda sängitati,
peetud tema enda soovil selle teksti järgi
Andreas Sandhageni,
sellessamas kirikus teeniva diakoni poolt.
Tallinn
Trükitud Heinrich Westphali, gümnaasiumi trükkali
juures 1648. aastal.
