Luterlik kirik lähtub põhimõttest, et kiriku õpetus ja praktika peab tuginema Pühakirjale, mis on «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid» (Konkordiavormel).
Sama elementaarne peaks olema arusaam, et ühtki piiblitsitaati ei saa kontekstist lahus ja tervikut arvestamata rakendada mingisuguse õpetuse põhjendamiseks. See käib ka naiste preestriks ja piiskopiks ordineerimise kohta.
Ajalehes Eesti Kirik küsiti piiskopikandidaatidelt, millal võiks EELKs saabuda aeg, mil piiskopiks saab naine. Kui sellele küsimusele vastata juriidiliselt, kirikuseaduse alusel, siis ei ole tõesti küsimus kas, vaid millal. Formaalselt selleks juriidilisi takistusi ei ole – kui jätta kõrvale Pühakiri, mis on kõrgeim norm.
Naiste ordinatsiooni pooldajad kasutavad oma vaate õigustamiseks mõnda n-ö kuldsalmikest, millest üks on Gl 3:28: «Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.» Üks hea ametivend, piiskopikandidaat, viitab kirikulehe küsimusele vastates just sellele kirjakohale.
Teine ametivend toob aga Lk 10:42 alusel näite selle kohta, kuidas üks Jeesuse jalgade ees istuv naine oli valinud selle hea osa, mida temalt ära ei võeta, ja lisab: «Oleks hea, ja seda võimaldab hästi eesti keel, et me saaksime vähemasti kirikus üle mees versus naine mõtlemisest ning rõhutaksime pigem Kristuse ihu terviklikkust ja uut loodut.»
Tõepoolest, kirikutöös ei peaks vastandama mehi ja naisi. See, kes meid sellele tööle kutsub ja läkitab, hindab igaühe panust vastavalt talle usaldatud ülesandele. Kuid kas ei kõnele juba apostel Pauluski erisugustest ametitest ja ülesannetest koguduses, ehkki Kristuse ihu on üks tervik: «Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad?» (1Kr 12:29).
Vaimuliku ameti küsimuses on Uus Testament õpetuslikult väga selge. Ülal osundatud Galaatia ja Luuka kirjakohad ei käsitle vaimulikuks, k.a piiskopiks, ordineerimist; need ei puutu ordinatsiooni küsimuses üldse asjasse. Taolise seose loomine on täiesti meelevaldne.
Paraku võib siin näha liberaalse ja ka sektantliku teoloogia sisseimbumist luterlikku kirikusse. Selle mõjul vaadatakse kiriku traditsioonilisest õpetusest ja pühakirjatundmisest üle. Kuid just nimelt piiskopiameti üks olulistest ülesannetest on kaitsta kirikus õiget piibellikku õpetust – üle igasuguse kirikupoliitika, ühiskondliku retseptsiooni või isiklike eelistuste. Piiskop peab tagama kiriku ühtsuse Jumala sõna tões, mitte edendama teoloogiliselt eksitavaid või vaieldavaid teooriaid.
Loe ka:
