Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael, nagu on kirjutatud: «Siionist tuleb vabastaja, tema kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse. Ja see on minu leping nendele, kui ma kustutan ära nende patud.» (Roomlastele 11:25–27)

Seoses Lähis-Idas järjekordselt valla pääsenud vägivallalainega otsivad paljud inimesed vastust küsimustele, nagu: kellel seal ometi õigus on ning millal see kõik ükskord lõpeb? Sellega, kellel seal õigus on, on nii, nagu sageli: teataval määral on õigus mõlemal poolel. Iisraellased (ehk tänapäeva sõnakasutuse kohaselt juudid) peavad maad, kus nad elavad, õigusega oma põliseks valduseks, kuna nad on seal – tõsi, vaheaegadega – elanud vähemalt viimased kolm tuhat aastat. Aga ka ennast palestiinlasteks nimetavad araablased on veendunud, et tegemist on nende kodumaaga, küll märksa lühema ajaperioodi jooksul kui see, mis on juutidel ette näidata, ent ikkagi: iseäranis üksikinimese mälu mõõdupuuks võttes on ka tuhat aastat hoomamatult pikk aeg.

Praeguse konflikti juured ei ulatu siiski otseselt nii kauge aja taha, vaid 19. sajandi teise ja 20. sajandi esimesse poolde. Lepitamatult teravaks läks juutide ja araablaste vahekord praeguse konflikti kontekstis hetkest, mil juudid kuulutasid välja suveräänse Iisraeli riigi. Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1947. aasta resolutsioonile pidi senisele Briti mandaadi territooriumile Palestiinas ja Transjordaanias tulema kaks riiki: juutide ja Palestiina araablaste oma. Araablased lükkasid selle ettepaneku tagasi ning suurem osa araabiamaid on sealtpeale soovinud ei midagi vähemat kui Iisraeli riigi hävingut. Üha uuesti kõne alla tulnud kahe riigi lahendusest on palestiinlased (suurel määral araabiamaade mahitusel) sisuliselt alati loobunud.

Keda meie siis peaksime toetama? See küsimus tuleks tegelikult ümber sõnastada: mida me peaksime toetama? Vastus on enesestmõistetav: peaksime toetama inimeste ja rahvaste head tahet ning sellel rajanevat kokkulepet. Peaksime toetama vägivalla lõppu ja püsivat rahu. Paraku tähendab see vähemalt praegu ikkagi ka poole valimist, sest üks kahest poolest ei ole endiselt valmis ei tegelikuks kokkuleppeks ega lõplikuks rahuks.

See ei tähenda, et peaksime alati, kõiges ja tingimusetult toetama Iisraeli. Paljud kristlased teevad tõsise vea, samastades praeguse – tegelikult ilmaliku – Iisraeli riigi selle Iisraeliga, millest kõneleb Pühakiri, s.t valitud rahva, Jumala Iisraeliga. Uus Testament on siin ühemõtteliselt selge: Jumal on Jeesuses Kristuses sõlminud kogu inimkonnaga Uue Lepingu ning selle lepingu järgi on Tema valitud rahvaks, keda võime nimetada ka Uueks Iisraeliks, kõik need ja ainult need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui Jumala läkitatud Päästjasse ja Messiasse ning on Ta usus vastu võtnud ja ristimise läbi Temaga ühendatud.

Apostel Paulus, kes ei varjanud oma iisraeli päritolu ning isegi mõnevõrra uhkustas sellega, murdis palju pead selle üle, kuidas on võimalik, et tema vennad iisraellased ei ole aastasadu igatsetud ja oodatud Messiat ära tundnud, vaid on Ta vastupidi hüljanud ja surmanud. Paulus kirjutab, et ta oleks valmis saama kasvõi ise neetud ja hukkuma, kui vaid Iisrael võiks pöörduda ja päästetud saada. Põhjus, miks Jumal lubab Iisraeli uskmatust – ja me teame, et tänase päevani ei usu enamus juutidest Jeesusesse kui Messiasse –, seisnes Pauluse arvates selles, et taolisel viisil anti ka paganaile võimalus pöörduda tõelise Jumala poole, saada osa Tema päästvast armust ning kuuluda Jumala valitud rahva hulka. Kui Iisrael oleks algusest peale Kristuse omaks võtnud, siis poleks Jeesuse jüngrid võib-olla läinudki paganarahvaste keskele evangeeliumi kuulutama ning paganad omakorda oleksid suhtunud kristlusesse kui nende poolt põlatud juutide usundisse.

Igal juhul oli Paulus veendunud, ja see peaks Pühakirja alusel olema ka meie veendumus, et Jumal annab oma pärisrahvale, ajaloolisele Iisraelile, kord võimaluse oma senisest eksitusest pöörduda ning taas tõeliseks Jumala rahvaks saada. See peaks olema meie esimene soov ka siis, kui me Iisraeli rahva eest palvetame. Mis puutub aga poliitilisse Iisraeli, see tähendab praegusesse Iisraeli riiki, siis on kahtlemata hea, kui palvetame sellegi eest, nii nagu me peaksime palvetama kõikide rahvaste ja riikide eest, et nad elaksid rahus, lepituses, üksmeeles, õiguses ja jumalakartuses. Siin ei tohiks meie jaoks olla vahet, kas tegemist on juutide või araablastega, vaid meie kohustus on alati taotleda seda, mis on õige ja hea. Pidades meeles, et eriti niivõrd keerulistes olukordades nagu see, milles on viibinud mitte ainult aastakümneid ega isegi mitte aastasadu, vaid juba aastatuhandeid Lähis-Ida maad ja rahvad, ei ole võimalik mitte kellegi head tahet ega siirast südamest tulevaid palveid üle hinnata.