«Tule, ma näitan sulle mõrsjat, Talle naist!» Ilm 21:9
Igal aastal märtsi keskel võib päikesepaistelise ilma korral näha Karja kiriku võidukaare põhjapoolsel skulptuurigrupil läbi roosakna vitraažide langeva valguse mängu. Mitmevärviline valguselaik liigub umbes poole tunni jooksul üle skulptuurigrupi, mis kujutab Püha Katariinat ja tema martüüriumi.
Aleksandria Katariina pühakuloo leiame 13. sajandi teisel poolel dominiiklase Jacobus de Voragine koostatud kogumikus «Legenda aurea» («Kuldlegend»), mis sisaldab rohkem kui sajaviiekümne pühaku elukäigu. Teos valmis veel enne praeguse Karja kiriku ehitamist 13. sajandi lõpukümnenditel või hiljemalt 14. sajandi alguses.
Keskajal armastatud pühakut Aleksandria Katariinat on peetud legendaarseks, ebaajalooliseks kujuks, ent ometi saab tema eluloo ja martüüriumi paigutada konkreetsesse ajastusse, mille juhatas sisse keiser Diocletianuse algatatud kristlaste tagakiusamine. Katariina oli öeldavasti kõrgest soost, tema isa oli (Küprose?) kuningas Costus. Pühaku kannatusloos etendab kurikaela osa türannist paganlik keiser Maxentius – täieliku nimega Marcus Aurelius Valerius Maxentius, kes oli õigupoolest üks Rooma impeeriumi kaaskeisritest aastatel 306–312. Ajalooline Maxentius osales küll tollases võimuvõitluses, kaotades ristiusu soosijast keiser Constantinusele (kes nägi oma võidu endena taevas risti ja kuulis sõnu: «Selle märgi all võidad!»), ent ta polnud kristlaste tagakiusaja ega hirmuvalitseja, millisena teda Katariina legendis kujutatakse.
Vaga pärimuse kohaselt olid Katariinas ühendatud kaunid omadused: väline ilu, kristlik vooruslikkus, imetlusväärne tarkus ja väärikus. Kõigest 18-aastasena tundis ta põhjalikult filosoofiat, loodusteadusi ja matemaatikat. Katariina ristiti teismelisena ning ta pühendas oma elu Kristusele. Kui keiser Maxentius saabus Egiptuse suurlinna Aleksandriasse, nõudis ta kõigilt ohverdamist paganlikele jumalatele. Paljud kristlasedki tegid seda surmahirmu pärast. Katariina läks Maxentiuse juurde ja palus, et valitseja loobuks ebajumalate teenimisest. Keiser saatis temaga väitlema viiskümmend kõrgelt haritud paganlikku õpetlast, ent nood jäid targale neiule alla. Nördinud keiser lasi nad tulle heita.
Maxentius tegi nüüd Katariinale ettepaneku asuda tema paleesse, keisrinna kõrvale, kuid Katariina keeldus. «Ärge rääkige selliseid asju, sest on halb isegi nõnda mõtelda. Ma olen antud Jeesusele Kristusele ja olen temaga abielus. Ta on mu abikaasa, ta on mu au, ta on minu armastus ja mu arm – ei meelitused ega piinad ei või mind temast lahutada,» vastas Katariina Maxentiusele. Seepeale lasi «korvi saanud» türann neiu vangistada.
Vanglas käisid Katariinat vaatamas keisrinna Faustina ja keisri ustav väeülem Porphyrios. Katariina kuulutas neile evangeeliumi ning nad võtsid vastu ristiusu. Raevunud keiser andis nüüd käsu Katariina kahele rattale tõmmata, et kõik tema luud-liikmed sõna otseses mõttes murda. Aga oh imet – tuli ingel ja purustas rattad. Meeletus vihas käskis Maxentius hukata nii oma abikaasa kui ustava väeülema ning lasi pea maha raiuda ka Katariinal. Legend kõneleb, et vere asemel voolas Katariina ihust piima.
+ + +
Karja kirikus näeme Katariinat võidukaare põhjapoolse skulptuurigrupi keskel. Inglid saadavad liiliakrooniga kroonitud Kristuse pruuti teel taevasse. Meenub kirjakoht: «Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse» (Ilm 19:7–8).
Tavaliselt on Katariina atribuutideks palmioks, ratas ja mõõk. Palmioks sümboliseerib võitu, ratas ja mõõk osutavad aga veretunnistusele. Taas ütleb Kiri: «Suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.» (Ilm 7:9). Ja veel: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres» (Ilm 7:14).
Karja kiriku Katariinal on ootuspäraselt ühes käes palmioks, teises aga raamat – see on pühakiri, mida pühak hoiab aupaklikult mantlihõlma mässitult. Meenub Johannese nägemus: «Ma nägin teist inglit keset taevast lendavat; sellel oli igavene evangeelium, et kuulutada evangeeliumi neile, kes elavad ilmamaal – kõigile paganahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele» (Ilm 14:6). Märtrite ja pühakute tunnistus kandis Jumala evangeeliumi ka paganlike saarlaste juurde.
Keisrinna Faustina, kes saab inglilt märtrikrooni, on haaranud Katariina mantlihõlmast, et koos pühakuga taevasse tõusta. Kristus ütleb: «Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis» (Mt 13:43).
Teisel pool põlvitab väeülem Porphyrios, keda on samuti kroonitud märtrikrooniga. Ta hukati koos kahesaja sõduriga. Sõna manitseb: «Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu pärga ei võtaks!» (Ilm 3:11).
Pühaku jalge all on irevil hammastega hirmuvalitseja Maxentius, keda kurat põrgusse tirib. «Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine,» ütleb Issand. Türann teeb käega alistumist väljendava žesti. Kompositsiooni sõnum on selgesti mõistetav – ristiusk, mida järgib vooruslik ja tark neitsi, võidab ära paganluse, mida kehastab keiser Maxentius. Ilmalik võimukandja, kes Jumalale vastu paneb ja Tema pühasid inimesi taga kiusab, leiab oma palga kuradi haardes. Olgu see hoiatuseks kõikidele jumalatutele hirmuvalitsejatele.
+ + +
Kas märtsikuu keskel aset leidev valgusemäng Katariina skulptuurigrupil on sellisena kavandatud kiriku ehitajate poolt? Raske öelda. Nähtus on tingitud sellest, et päikesevalgus langeb päevasel ajal (kella 14 paiku) just sobiva nurga alt läbi roosakna, valgustades ära kogu grupi. Vaatemäng kestab umbes pool tundi. Veel kümmekond päeva varem jääb osa grupist varju, sest päike «käib madalamalt».
Püha Katariina mälestuspäev on 25. novembril ehk mitu kuud varem. Siis me sellist vaatemängu ei näe. Kas see võiks olla seotud mõne teise kirikupühaga? Ajal, mil Karja kirik ehitati, algas õhtumaise ristirahva uus kalendriaasta 25. märtsil, paastumaarjapäeval, kuid seda arvestati Juliuse kalendri järgi.
Olgu sellega kuidas on, luterlastena juhindugem Augsburgi usutunnistuse õpetusest: «pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisele».
