Paastumaarjapäeval on igati kohane avada Luuka evangeeliumi esimene peatükk, milles jutustatakse ingel Gabrieli ilmumisest neitsi Maarjale. Ingli tervitussõnade («Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga! … Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!» – Lk 1:28.30) ja Eliisabeti sõnade («Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» – Lk 1:42) põhjal on õhtumaises kirikus koostatud palve, tuntud ladinakeelsete algussõnade järgi kui Ave Maria.[1] Tegemist on ühe tuntuima katoliikliku Maarja-palvega, mida loetakse nii roosipärja kui Angelus’e palvuse raames.
Sestap pole sugugi üllatav, et leiame selle palve koos meieisapalve ja usutunnistusega ühest varasest eestikeelseid tekste sisaldavast käsikirjast, nimelt Kullamaa vakuraamatust.[2] Need kolm olulist teksti on vakuraamatusse kirjutatud arvatavasti 1520. aastatel. Ave Maria esineb seal kujul:
b. Aue Ma gr pl
terwe
Terwütewt Maria, Yszant szwkas.
szynna naÿszyte sees pälne phuhet. ninck
phowhatut szynnust yhwhust Jhs xp’ a-n.
Peaksime seda lugema vist umbes nõnda:
b) Ave Maria, gratia plena
terve
Tervütud Maria, Issand su kaas.
Sina naisite seas päälne pühät ning
puhatud sinust ihust Jeesus Kristus. Aamen.
Meile tuttava «Ole tervitatud, Maarja» esimene pool kõlab tänapäeval eesti keeles nii: «Ole tervitatud, Maarja, täis armu, Issand on Sinuga. Õnnistatud oled Sa naiste seas ja õnnistatud on Sinu ihu vili, Jeesus». Tervitus jätkub eestpalvetaotlusega: «Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surmatunnil.»
Seda viimast me aga Kullamaa ülestähendusest ei leia ja tegelikult on tõlkes mingil põhjusel väljajätteid ka palve esimeses pooles. Kuid vaadelgem kõigepealt Ave Maria ajaloolist tausta.
Ave Maria kujunemisest
Alustagem sellest, et ka reformaator Martin Lutheri palveraamatus «Betbüchlein» (1522) esineb kõnealune Maarja-tervitus ilma invokatsioonita «Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste, eest nüüd ja meie surmatunnil». Kuna Ave Maria esimene pool põhineb Luuka evangeeliumil, siis on tegemist igati piibelliku tekstiga. Lutheri jaoks polnud siin tegu niivõrd palvega, kuivõrd Jumala tänamise ja kiitmisega, mis annab ainest mõtiskluseks Maarjale osaks saanud Jumala armu üle.
Samas pidasid Luther ja teised reformaatorid pühakute eestkoste taotlemist teoloogiliselt problemaatiliseks, sest nende arvates Pühakiri seda ei õpetanud. Nad soovisid ka vältida Maarja asetamist Kristuse kohale, ehkki ei eitanud, et pühakud meie eest palvetavad.[3]
Kiriku liturgilistesse tekstidesse ilmub Lk 1:28 ja 1:42 põhjal loodud kombinatsioon ingli ja Eliisabeti tervitussõnadest Maarjale alates 6. sajandist. Muide, õigeusukiriku õhtuteenistuse korrast võime leida tropari, mis sarnaneb läänekiriku Ave Maria’le: «Jumalaema Neitsi, rõõmusta, Maarja, kes sa oled armu saanud. Issand olgu sinuga, õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili, sest sina oled ilmale toonud meie hingede Lunastaja.»[4]
Teatmeteose New Catholic Encyclopedia (6. kd, 2003) järgi levis Ave Maria retsiteerimine (algsel kujul) 11. sajandil kloostriringkondades. Aastal 1198 andis Siliaci piiskop Odo sinodil oma preestritele korralduse jälgida, et usklikud loeksid lisaks meieisapalvele ja usutunnistusele ka Ave Maria’t. See on varaseim teadaolev kiriklik korraldus seoses Ave Maria’ga, mis näitab, kui olulisele kohale – nimelt Issanda enese palve ja kiriku usutunnistuse kõrvale – see asetati. Peatselt järgisid seda eeskuju ka paljud teised piiskopkonnad ning Ave Maria’st sai vaat et lisandus meieisapalvele. Nime «Jeesus» lisamine sõnadele «õnnistatud on Sinu ihu vili» on omistatud paavst Urbanus IV-le (1261–1264).
Kuid veel 16. sajandil algul polnud Ave Maria tekst omandanud lõplikku kuju. Ave Maria praegune kuju koos invokatsiooniga «Püha Maarja, Jumalaema, palu…» ilmus erinevate ordude (mertsedaarid, kamalduleesid, frantsisklased) breviaaridesse (tunnipalvuste raamat) vahemikus 1514–1525 ja fikseeriti lõplikult paavst Pius V breviaaris aastal 1568.
Milliseid palveid õpetati eestlastele?
Niisiis esindab Kullamaa Ave Maria selle palve varasemat kuju, mida alguses võisid kasutada ka luterlased, nagu Lutheri palveraamatukesest nähtub. Asjaolu, et Kullamaa preester Johannes Lelow selle maakeeles (kuigi vigases) koos meieisapalve ja kreedoga üles tähendas, näib osutavat sellele, et Saare-Lääne piiskopkonnas õpetati neid palveid eestlastest koguduseliikmetele ja nõuti nende oskamist.[5]
Tegelikult on teada, et piiskop Johannes Orgas andis juba 1505. aastal Haapsalus toimunud sinodil korralduse õpetada maarahvale nende enda keeles meieisapalvet, Ave Maria’t ja usutunnistust ning lisaks veel palvet, mis tänapäevases tõlkes võiks kõlada: Jeesus Kristus, elava Jumala poeg, kes oled sündinud neitsi Maarjast, halasta mu peale.[6] Niisiis oli Ave Maria hiliskeskajal meieisapalve ja usutunnistuse kõrval üks neist põhipalvetest, mida preestritel tuli koguduseliikmetele eesti keeles selgeks õpetada. Piiskop Johannes Kieveli visitatsiooniküsimustikust (1519) nähtub, et usulisi teadmisi kontrolliti ka visitatsioonil.
Nagu öeldud, on osa sõnu Kullamaa vakuraamatu Ave Maria maakeelses tõlkes millegipärast välja jäetud. Puuduvad sõnad «täis armu», ehkki ladinakeelses pealkirjas on need lühendina gr pl (gratia plena) olemas. Samuti ei esine sõna «vili». Kas tegemist oli Saare-Lääne piiskopkonnas levinud n-ö ametliku tõlkega – sest kui preestritelt nõuti talurahva õpetamist, pidid mingil kujul eksisteerima ka õpetatavate tekstide maakeelsed näidised – või mõne vaimuliku kohapealse katsetusega, jääb kahjuks ebaselgeks. Kullamaa tekstide puhul on leitud, et see, kes need (varasema eeskuju järgi?) kirja pani, ei osanud hästi eesti keelt ja tegi seepärast vigu.
Lõpetuseks üks ettepanek. Miks mitte võtta «Ole tervitatud, Maarja» vähemalt selle varasemal kujul meie tulevasse laulu- ja palveraamatusse, teades, et see on olnud osa meie esivanemate palvevarast ja sisaldunud ka Martin Lutheri palveraamatukeses? Luther ise ei peljanud kõneleda sellisest Maarja austamisest, mis on Jumala sõnaga kõigiti kooskõlas. On ta ju seoses Magnificat’iga kirjutanud[7]: «Sellest võime õppida õiget viisi Maarja austamiseks ja teenimiseks. Kuidas tuleb tema poole pöörduda? Vaata neid sõnu [«Seepärast kiidavad mind õndsaks kõik inimlapsed»], need õpetavad sind nõnda ütlema: «Oo, õnnis neitsi ja Jumala ema, sind on peetud tühiseks, väikeseks ja põlatuks. Ja ometi vaatas Jumal su peale läbinisti armuliselt ja heldelt ning tegi sulle suuri asju. … Ole tervitatud! Õnnistatud oled sina, kes sa sellise Jumala leidsid, siit igavikuni!» … Ka ingel tervitab Maarjat sõnadega «õnnistatud» ja «Issand on sinuga», seega ta on õnnistatud kõigi naiste seas.»
[1] Tänapäevasel kujul: Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui Iesus. Sancta Maria mater Dei, ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae. Amen.
[2] Kullamaa vakuraamatus sisalduvate eestikeelsete palvete kohta vt lähemalt: Paul Johansen. «Eestikeelsed palved Kullamaalt» (1923) – Kaugete aegade sära. Koostaja: Jüri Kivimäe. Tartu: Ilmamaa, 2005. Lk 191–195; Toomas Põld. Kullamaa katekismuse lugu. Eestikeelse katekismuse kujunemisest 1532–1632. Tartu, 1999.
[3] Nt Philipp Melanchthon Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530), XXI: «Kui me tunnistamegi, et õnnis neitsi Maarja palvetab kiriku eest, siis kas ta tõesti võidab ära surma, kas ta tõesti teeb elavaks? Mida teeb siis Kristus, kui seda kõike teeb õnnis Maarja? Kuigi ta on väärt suurimat austust, ei taha ta ometi, et teda võrdsustataks Kristusega, vaid pigem, et me võtaksime temast eeskuju».
[4] Tõlge EAÕK väljaande «Apostlik-õigeusu lauluraamat. 1. osa» (2003) järgi. Kreeka keeles: Θεοτόκε Παρθένε, χαῖρε, κεχαριτωμένη Μαρία, ὁ Κύριος μετὰ σοῦ. εὐλογημένη σὺ ἐν γυναιξί, καὶ εὐλογημένος ὁ καρπὸς τῆς κοιλίας σου, ὅτι Σωτῆρα ἔτεκες τῶν ψυχῶν ἡμῶν.
[5] Seevastu leiab Liivi Aarma, et vakuraamatut täitsid kirjutajad ehk notarid, mitte kirikhärrad, ning Kullamaa vakuraamat võis Haapsalu toomkapiitli notari kohalt 1523. aastal Tallinna linnakirjutajaks siirdunud Markus Tierbachi kaudu raearhiivi sattuda, kus sinna lisati ka kõnealused palved. Kuid siis tekib küsimus, miks pidi üks raeametnik üles tähendama eestikeelseid usuõpetusega seotud tekste, samas kui kogudusepreestri puhul oleks see mõistetav. – Liivi Aarma. Kullamaa kihelkonna ajaraamat. Kullamaa, 2014. Lk 53–54.
[6] «Item sacerdotes curati doceant plebem suam distincte quolibet die festivo, precipue die dominico, orationem dominicam videlicet pater noster, ave Maria et credo in Deum exponendo in ydeomate suo vulgari, et signanter Estones et alios neophitos loco orationis doceant: Jhesu Christe fili Dei vivi, qui natus est de virgine Maria, miserere mei.» – Liv-, est- und kurländisches Urkundenbuch. Zweite Abteilung, Band 2. Riga, Moskau, 1905. Nr. 781.
[7] Martin Luther. Magnificat. Tõlge ja seletus. Tõlkinud Urmas Petti. Tartu, 2015. Lk 41–42.
