Paastu vastu kuuldakse palju vaieldavat. Ja ongi kerge ta vastu vaielda ning terava sõnaga inimene võib kergesti ta vastu kahtlust sünnitada, iseäranis nende inimeste meeles, kes pole harjunud maast madalast paastuma ja paastu tähendust täielikult ei tunne. Tõtt armastades ja tõtt sihiks pidades pakume järgmised read paastu tähenduse seletuseks, tõe tunnistuseks, nõtrade kosutuseks ja tühja vaidlemise tuju vaigistamiseks.
JUMAL ON PAASTU SEADNUD
Jumal seadis paastu juba siis, kui Ta inimese maa peale elama pani ja talle roaks õnnistas kõik seemet kandvad taimed ja kõik puud, kus peal puuvili on (1Mo 1,29). Paradiisis andis Jumal Aadamale käsu paastu pidada, kui teda hea ja kurja tundmise puust süüa keelas (1Mo 2,16–17), ja sellest käsust üleastumise läbi langes inimene hukatuse sisse. Alles pärast veeuputust, kui Jumal uuesti maailma õnnistas ja tõotas, et Ta ei taha enam hävitada kõike, mis elab, inimese kurjuse pärast, õnnistas talle ka roaks kõik, mis liigub ja mis elus on (1Mo 8,21; 9,3).
VANA TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA
Seadust paastust, mis Jumal alguses andis, kordas Ta mitmel kombel Vanas Testamendis; ja kui me Pühakirja loeme, näeme selgesti, kui tähtsaks inimesed seda seadust pidasid.
Prohveti Joeli raamatust loeme: Aga nüüdki veel lausub Issand: Pöörake minu poole kõigest oma südamest ja paastumisega ja nutuga ja kaebusega. Aga käristage lõhki oma süda ja mitte oma riided... Puhuge pasunat Siionis, pühitsege paastu, kuulutage maha suurt püha (Jl 2,12–15).
Tobia raamatust loeme, kuidas peaingel Raafael, keda Jumal oli saatnud, Tobiale ja tema pojale räägib: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda. Sest annid, mis vaestele antud, päästavad surmast ja needsamad rüüstavad kõik patud ära. Kes vaestele annavad ja õigust teevad, neile saab elu rohkesti (Tob 12,8–9).
Täielikumalt räägitakse Moosese paastumisest, kui ta Siinai mäel Jumalaga kõneles nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata (2Mo 34,28).
Paastumise seadusest peeti kindlalt kinni kogu Vana seaduse ajal. Paastu peeti Moosese ajal, paastu peeti kohtumõistjate (Ko 20,26) ja kuningate (1Sa 7,6) ajal, paastu peeti ka pärast Baabüloni vangipõlve (Es 8,21).
Vanas Testamendis olid ülearvulised kogu rahva ja ka üksiku inimese paastud.
Moosese ja Eelija neljakümnepäevaline paast oli ülearvuline, iseäralise käsu järele.
Kogu rahva paast oli see, mida Jumala rahvas igal aastal seatud ajal pidas, nagu neljanda, viienda, seitsmenda ja kümnenda kuu paastumine (Sk 8,19), mida juudid nüüdki veel peavad.
Seitsmenda kuu (meie septembrikuu) kümnendal päeval oli neil äralepitamise paastu püha, mis pidi Issandale väga püha olema (2Mo 30,10; 4Mo 29,7). «Ja see olgu teile igaveseks kohustuseks,» käsib Jumal äralepitamise pühast. «Seitsmenda kuu kümnendal päeval peate alandama oma hinged... sest sel päeval toimetatakse lepitust teie eest, et teid puhastada; te peate saama puhtaks kõigist oma pattudest Issanda ees» (3Mo 16,29–30). See paast kestis öö ja päeva: üheksanda päeva õhtust kuni kümnenda päeva õhtuni pidi kõik rahvas ilma söömata olema – paastuma.
Kogu rahva paast oli heebrea rahval veel kümnenda kuu (meie jõulukuu) kümnendal päeval selle mälestuseks, kui Juuda kuningas Sidkija ajal Paabeli kuningas Nabukadnetsar Jeruusalemma piiras (Jr 39,1; 52,4; 2Ku 25,1); neljanda kuu (meie juunikuu) üheksandal päeval Jeruusalemma langemise ja ohvritoomise lõpetamise mälestuseks (Jr 39,2; 52,6–7); viienda kuu (meie juulikuu) kümnendal päeval Jeruusalemma ja templi mahapõletamise mälestuseks (2Ku 25,8; Jr 52,12); kaheksateistkümnenda kuu (meie veebruarikuu) kolmeteistkümnendal päeval Estri paastumise mälestuseks (Er 9,31) ja muud. Üksikut paastu pidasid üksikud inimesed, ehk ka kogu rahvas mõnel iseäralikul puhul. Nõnda loeme Kohtumõistjate raamatust, et kui Iisraeli rahvas pidas õnnetut kodusõda Benjamini soo vastu, siis läksid kõik Iisraeli lapsed ja kogu rahvas üles ja tulid Peetelisse ja nutsid ja jäid sinna Issanda ette ja paastusid sel päeval õhtuni (Ko 20,26). Kui seaduselaegas vangist tagasi toodi, siis kogunes Saamueli sõna järele kogu rahvas Mispasse, ammutas vett, valas Issanda ette ja paastus sel päeval (1Sa 7,6). Kui Saul ja ta pojad Gilboa mäel tapeti ja nad Jaabessi tamariskipuu alla maeti, siis paastus rahvas seitse päeva (1Sa 31,13). Kui pealik Abner lahingus langes, siis Taavet vandus ja ütles: Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma enne päikeseloojakut maitsen leiba või midagi muud (2Sa 3,35). Lapse surma pärast otsis Taavet Jumalat ja paastus kõvasti ja magas ööd maa peal (2Sa 12,16). Prohvet Eelija paastus nelikümmend ööd ja päeva, enne kui Hoorebi mäele läks (1Ku 19,8). Kuningas Joosafat pööras omad silmad Issandat otsima ja kuulutas välja paastu kogu Juuda maal (2Aj 20,3). Nehemja omas raamatus räägib enesest, et kui ta Jeruusalemma hädast kuulis, istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees (Ne 1,4). Juudit paastus iga päev oma lesepõlves (Ju 8,5–6). Ester laskis juutidele kuulutada: Paastuge minu pärast, nõnda et te kolm päeva ei võta süüa ega juua ööd ega päevad; ka mina tahan nõnda paastuda oma tüdrukutega (Er 4,16).
Kuningas Taavet ütleb iseenda kohta: Mul oli kotiriie kuueks, ma vaevasin oma hinge paastumisega (Ps 35,13). Mu põlved nõtkuvad paastumisest ja mu liha lõpeb ära (Ps 109,24).
Reekabide lapsed ütlesid prohvet Jeremijale: Meie ei joo veini, sest Reekabi poeg Joonadab, meie isa, on meid keelanud, üteldes: Ärge iialgi jooge veini, ei teie ega teie lapsed (Jr 35,6). Kuninga Joojakimi viienda aasta üheksandal kuul kuulutati maha paastu päev kogu Jeruusalemma rahvale ja kõigile, kes mujalt Jeruusalemma olid tulnud (Jr 36,9).
Prohvet Taaniel räägib enesest: Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat. Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega viina ei saanud ma suhu (Tn 10, 2–3).
Paastu ei pidanud mitte ainult Juuda rahvas, vaid ka pagana rahvas. Prohveti Joona raamatust loeme: Ja Niineve mehed uskusid Jumala sisse ja kuulutasid ühe paastupäeva; ja nii nende suuremad kui nende vähemad panid kotiriided selga (Jn 3,5).
Nõnda täideti paastumise seadust Vana seaduse ajal. Eks see ole meile kõigile paastu pidamise eeskujuks? Apostel Paulus ütleb: Need asjad on meile ettetähenduseks sündinud... see on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud (1Ko 10,6–11). Jeesus Kristus ise nimetab Niineve rahvast meeleparandamise eeskujuks: Niineve linna mehed astuvad kohtus esile ühes sellesinatse sugupõlvega ja mõistavad teda hukka; sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale; ja vaata, siin on enam kui Joona (Mt 12,41).
Selle vastu ehk öeldakse, et Kristus on meid Vana seaduse ikkest päästnud, kuidas ka apostel Paulus ütleb: Seepärast, vennad, ei ole me ümmardaja, vaid oleme vaba naise lapsed. Püsige siis selles vabaduses, millega Kristus meid on vabaks teinud, ja ärge laske ennast mitte jälle orjaikkesse panna (Ga 4,31–5,1). Aga loe edasi, mis apostel kirjutab: Kui teie ennast lasete ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu (Ga 5,2). Neist sõnadest näeb selgesti, mis ikkest Kristus meid vabaks tegi – ümberlõikamise ja kõikide ohvrikommete ikkest. Seepärast meie ei lasegi endid ümber lõigata ega ohverda lambaid, vasikaid, härgi, sikke, linde ja muid elajaid. Aga Kristus pole meid vabaks teinud sellest Vana seaduse ikkest, mis on Jumala tahtmise tundmine ja Tema seaduse täitmine, ning ka mitte paastu pidamise seadusest; muidu võiksime ennast üleüldse vabaks ütelda Jumala seaduse täitmisest, mis Ta kahe kivilaua peale oli kirjutanud.
UUS TESTAMENT KÄSIB PAASTU PIDADA
Uues Testamendis kinnitas Lunastaja Jeesus Kristus oma õpetuse ja eluga paastupidamise seadust ning pani selle ka aluskiviks ristikoguduse asutamise juures. Ta ise paastus nelikümmend päeva ja teisi õpetas paastu pidama. Kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad. Aga kui sina paastud, siis võia oma pea ja pese oma pale (Mt 6,16-17). Johannese jüngrid tulid ja ütlesid Jeesusele: «Mispärast meie ja variserid paastume, aga sinu jüngrid ei paastu?» Ja Jeesus ütles neile: «Kas pulmarahvas võib siis paastuda, kui peigmees nende juures on?» Niikaua kui peigmees nende juures on, ei või nemad mitte paastuda. Aga päevad tulevad, mil peigmees nende käest ära võetakse, ja siis nad paastuvad (Mt 9,14–15; Mk 2,18-20; Lk 5,33–35). Kristus ütles: Seesinane (kurjade vaimude) sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega (Mt 17,21; Mk 9,29). Igaüks peab enesest kurjad vaimud eemale ajama ja end nende eest hoidma. Aga kuidas seda teha? Kristus ütles, et üksi paastumise ja palve läbi. Kas sest pole küllalt selge, et igaühe kohus on paastuda ja paluda? Kiusajale saatanale ütles Jeesus: Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis Jumala suust tuleb (Mt 4,2–4; Mk 1,13; Lk 4,2–4). Nõnda õpetab Lunastaja Kristus paastu pidama. Nõnda õpetavad Tema järele ka Tema apostlid.
Apostel Paulus kirjutab: Elagem ausasti kui päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis... ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks (Ro 13,13–14); Ärge keelake endid teineteisele muidu kui ehk mõlemate tahtes mõneks ajaks, et teil aega võiks olla paastuda ja paluda (1Ko 7,5); kõiges me näitame endid kui Issanda teenrid: suures kannatuses, mitmes viletsuses, mitmes hädas, mitmes ahastuses, haavus, vangis, mässamises, mitmes paastumises (2Ko 6,4–5), töös ja vaevas, sagedasti valvamises, näljas ja janus, sagedasti paastumises (2Ko 11,27). Ärge joovastuge veinist, kust tuleb üks õnnetu elu (Ef 5,18). Seepärast ärgem magagem nagu teised, vaid valvakem ning olgem kained (1Te 5,6).
Apostel Peetrus ütleb ka: Seepärast vöötage oma meele niuded ja olge kained; ja lootke täiesti armu peale, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmutamise läbi (1Pe 1,13). Olge kained, valvake, sest teie vaenlane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer ja otsib, keda neelata (1Pe 5,8).
Uus Testament räägib ka sellest, kuidas Jumala õiglased paastu pidasid.
Johannesel oli kuub kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema roog oli rohutirtsud ja metsmesi (Mt 3,4). Ja Kristus ise ütleb Johannese kohta: Sest Johannes tuli, ei söönud ega joonud (Mt 11,18), ja teda kiites nimetab teda prohvetiks, ja veel ülemaks kui prohvet – ingliks, ning lisab juurde: Tõesti Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas tõusnud suuremat kui Ristija Johannes (Mt 11,9-11).
Apostlitest räägitakse: Aga kui nemad Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: «Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks mina nad olen kutsunud.» Siis nad paastusid ja palusid Jumalat ja panid omad käed nende peale ja saatsid nad teele (Ap 13,2–3). Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks (Ap 14,23).
Kristuse poole ümber pööratud apostel Paulus ei söönud ega joonud kolm päeva (Ap 9,9), ja mitmes kohas oma raamatutes räägib ta, kuidas ta paastu pidanud.
Õiglane Anna, 84-aastane lesknaine ja prohvet, oli ikka pühakojas ning teenis ööd ja päevad Jumalat paastumise ja palvetega (Lk 2,36–37).
Väepealik Korneelius ütleb enesest: Ma olen neli päeva paastunud sestsinatsest tunnist saadik ja üheksandal tunnil palusin mina Jumalat omas kojas. Ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis (Ap 10.30).
Apostel Paulus räägib Timoteusele: Ära joo enam ainult vett, vaid võta pisut veini oma sisikonna pärast ja oma sageda põdemise pärast (1Ti 5,23). Eks näe, kui kangesti Timoteus paastus: ei võtnud sugugi veini, nõnda et tema õpetaja Paulus tema põdemist nähes pidi teda käskima pisut veini võtta.
Nõnda pidasid paastu pühad apostlid, kui peigmees neilt sai ära võetud, see on kui Kristus nende juurest ihuga taeva läks; ja nende jälgedes käisid suur hulk ristikoguduse õiglasi ja pühasid isasid, kes kainuse, paastumise, palve ja vagaduse läbi üle kogu ristikoguduse kuulsaks ja inglite sarnaseks said, nagu Teeba Paulus, Antonius Suur, Eutümius, Makarius, Sabbas, Onufrius, Teodosius ja paljud teised. Niisugusi maapealseid ingleid oli suur hulk Liibüa, Teeba ja Egiptuse kõrbetes, Athose, Siinai, Niitria mägedel ja muis paigus, kellest jutustavad ristikoguduse ajaloo raamatud ja kelle elu imeväärt püha ja puhas oli. Neist kõikidest siin jutustada pole ruumi ega aega. Aga kõikide nende ja nendesarnaste kohta on Kristus ütelnud: Minge sisse kitsast väravast; sest see värav on kitsas ja see tee on vaevaline, mis elu sisse viib, ja pisut on neid, kes selle leiavad (Mt 7,13; Lk 13,24). Aga kus on see kitsas värav ja vaevaline tee?
Kas seal, kus Jumala õiglaste eeskujul kindlasti paastu peetakse ja puhast elu armastatakse, või seal, kus paastust ja kasinusest ei hoolita ja teenitakse kõhtu, mis saab ebajumalaks? Mõtelge ise järele.
PAASTUMISE AEG
Vanas seaduses oli paastumise aeg seadusega määratud rahva puhastamiseks ja meeleparandamiseks. Ülearvulised paastud olid mõneks iseäralikuks tööks valmistumiseks. Mooses paastus nelikümmend päeva, enne kui ta Siinai mäele läks Jumala käest käsusõnu saama. Prohvet Eelija paastus ka nelikümmend päeva, enne kui ta Hoorebi mäele läks. Kristus paastus ka nelikümmend päeva enne seda, kui Ta avalikult välja astus rahvale armuõpetust kuulutama. Ristija Johannes valmistas ennast paastuga meeleparandust kuulutama.
Jeesus Kristus rääkis paastumise seadusest üleüldse ega seadnud oma järelkäijatele määratud aega paastu pidamiseks; sest nõnda kui kõik Tema õpetus üleüldine oli, nõnda oli ka Tema paastumise seadmine üleüldine. Siiski rääkis Ta ka paastumise ajast, kui ütles, et Tema jüngrid paastuvad siis, kui peigmees neilt ära võetakse.
Ka apostlid on ennast tähtsamateks ettevõtmisteks paastuga valmistanud, nagu siis, kui nad Barnabast ja Saulust paganatele armuõpetust kuulutama saatsid. Aga täielikku paastumise seadust pole ka apostlid oma raamatutes kirja pannud ega paastumise aega määranud, vaid suusõnal ristikogudusele andnud, kuidas apostel Pauluski ütleb: Niisiis seiske vennad ja pidage neid õpetusi, mis te olete õppinud kas sõna või meie kirja läbi (2Te 2,15), ja teises kohas: Ma kiidan teid vennad, et te igas asjas minu peale mõtlete ja peate seadmised, nõnda kui ma nad teile olen andnud (1Ko 11,2). Mida apostlid ei saanud ise korda seada, selle jätsid nad oma järglaste hooleks, keda nad eneste asemele ristikoguduse elu seadma panid ja toimetama, mida veel vaja oli (Tit 1,5), ning kuulutasid kõikidele: Kuulge oma juhatajaid ja võtke nende sõna, sest nemad valvavad teie hingede eest, nõnda kui need, kes vastust peavad andma. Mõtelge oma juhatajate peale, kes teile Jumala sõna on rääkinud, pange tähele nende elu otsa ja elage nende usku mööda (He 13,17; 13,7).
Seepärast peab ka iga ristiinimene täitma paastu seadusi, mis apostlite järglased ja ristikogudus on kinnitanud, ning igale ristiinimesele on kohuseks pandud paastu pidada selleks seatud ajal. Ristikogudus ei jätnud mitte paastumist igaühe äranägemise hooleks, vaid seadis meile vaimulikuks valvamiseks kindlaksmääratud aja, sest meie head tahtmisedki vajavad õiget juhatust ja seadust. Sõjamees ei söö ega joo vahipostil, vaid valvab vaikselt ja teraselt selle järele, mis ta vaatamise alla on antud ja mis peale valvama pandud. Niisama peab ka ristiinimene paastu ajal keelatud roast ennast hoidma ning vaikselt ja teraselt iseenese ja oma vaimuliku vaenlase järele valvama. Kui sõjamees vahipostilt lahti saab, siis võib ta vabamalt elada. Nõnda lubatakse Kristuse sõjamehele ka toidu poolest vabamat elu, kui paastu aeg lõpeb.
PAASTUAJA KASINUS
Paast on kõrgem kui kasinus. Kes paastub, see on ka kasin; aga kes kasin on, seeigakord ei pea paastu. Kasinus aitab tervist hoida, paast aitab õigeks saada ja puhastab hinge. Kasinust on tarvis alati, paastu aga kindlaksmääratud ajal (Lk 5,35). Kasinus on iga mõistliku inimese omadus, paast aga Jumala ja ristikoguduse seadus. Kasinus ei tee vahet roogade vahel, paast aga arutab, millist rooga, millal ja kui palju võtta. Paastul on mitu astet. Kõige kõrgem aste on see, kui paastuja on söömata kolm (Ap 9,9) või rohkem päevi (Mt 4,2); teine aste – kui paastuja kuiva leiva, kuivatatud puuvilja ja veega rahul on, kolmas aste – kui taimeõliga või ilma õlita sooja toitu valmistatakse, ja neljas aste – kalaroog.
Ihu poolest paastudes peame ka vaimu poolest paastuma. Paastu aeg on ka palveaeg. Paastuja peab ennast maailma kärast ja murest eemale hoidma ja armutegusid kasvatama. Paastu aeg on kõige hõlpsam vaimuliku varanduse korjamise aeg nagu kirikulaulgi ütleb: «Ihu poolest paastudes, paastugem, vennad, ka vaimu poolest; päästkem lahti neid, kes on ärarõhutud, kiskugem katki kõik ülekohtused võlakirjad; murdkem oma leiba näljastele ja viigem oma kotta need viletsad, kes on ilma varjuta, et me Kristuse, meie Jumala käest suurt armu saaksime.»
MIS KASU ON PAASTUST
Paast vaigistab lihahimu ja see on Jumalale meelepärane, et meie oma patuse ihuühes tema ihaldamistega ja himudega risti lööme, kuidas ka apostel räägib: Ma sunnin oma ihu ja talitsen seda (1Ko 9,27). Lihahimude talitsemine on meile suureks kasuks. Kui hull hobune võimust saab ja lõhkuma hakkab, siis viib ta inimese sinna, kuhu see ei tahaks minna, kargab temaga sügavasse kraavi ja hukutab ära. Nõnda juhtub ka siis, kui inimese lihahimudele ja ihaldamistele voli antakse. Kui neid keegi ei talitse, siis võivad nad inimese väga hõlpsasti hukatusse kihutada. Lihahimud on otsekui tuli, mis seda enam leegib, mida rohkem talle rooga visatakse ja viimati saab hoopis nende sõnakuuljaks orjaks. Kuule, kuidas sest Pühakirjas räägitakse: ja nad söövad ja nende kõhud saavad täis ja nad lähevad lihavaks; ja kui Jesurun lihavaks sai, lõi ta takka üles... ja tõukas Jumala ära, kes ta teinud ja teotas oma õnnistuse kalju ära (5Mo 31,20; 32,15). Aga kes lihahimus elab, see on elavalt surnud (1Ti 5,6). Aga see olgu sulle teada, et viimseil päevil tulevad hirmsad ajad. Sest siis on inimesi, kes iseenestest palju lugu peavad... kes priiskajad, valjud, äkilised, uhked, niisugused, kes lihahimusid enam armastavad kui Jumalat (2Ti 3,1–4). Kõhutäitja on täislastis laeva sarnane, mis sügavalt vees istub ja vaevalt edasi jõuab. Aga paastuga tulevad inimesel paremad mõtted, ta tunneb oma himude orjust, parandab meelt ja pöörab ennast Jumala poole nagu eksinud poeg, kes võõral maal paremad mõtted sai ja ütles: Ma võtan kätte ja lähen oma ise juurde ja ütlen talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees (Lk 15,14,17-18). Paast päästab lahti lihasidemed, mis vaimu kammitsevad. Täis kõht teeb inimest laisaks ja uniseks. Kui kõht kerge on, siis on inimene omas tegevuses erk ja virk; meel on selge, tundmised ja ihaldamised rahulised ja puhtad ning vaim tõuseb sagedamini palvele (Mt 17,21). Lahke ja erk vaim teeb ka inimese näo erguks, lahkeks ning kogu keha terveks ja tugevaks (Ta 1,15). Sest mida vähem on kehas toitu, seda vähem on mädanemist ja põlemist. Mida nõdramaks alandatakse ihu uhkus, seda avalikumaks saab inimese sees Jumala arm, mis nõtruses vägev on (2Ko 12,9-10). Kuulsad paastupidajad rändasid kõrbesid ja mägesid mööda, viletsuses ja hädas, näljas ja janus, metsaviljaga, kuiva leivaga ja puhta veega ennast toites, aga olid terved ja elasid 80–90 aasta vanuseni. Kas võivad sarnast vaevalist elu nii kaua kannatada need, kes suure hoolega oma ihu kasutavad ja kalli riidega ja magusa roaga ning laisklemisega teda õrnaks teevad? Paastul on väga hullud lihahimud kinni pidada, vihavaenu, tigeduse ja kadeduse tuld kustutada, kõrkust ja tühja kiitlemist kaotada, kiimalust vaigistada ja kõik ihulikud tundmised ohjes pidada.
Paast valmistab hinge palvele ja puhastab teda Jumalat nägema. Mooses valmistas oma hinge ette paastuga, enne kui julges Jumalaga kõnelema minna ja käsusõnad vastu võtta (2Mo 34). Prohvet Eelija paastus, enne kui kõlblikuks sai vaikse tasase hääle näol Jumalat kuulda (1Ku 19). Taaniel paastus kolm nädalat, enne kui Jumala avalduse osaliseks sai. Paast on vahend, mis inimese meelt taeva viib; paast on tiivad, mille abil hing taevasse lendab, kus ta taevalikke saladusi näha saab.
Paast toob Jumala abi ja armu. Paastu läbi andis Jumal Iisraeli rahvale võidu vaenlaste üle (1Sa 7). Paastu läbi sai üleannetu Ahab vähemat nuhtlust (1Ku 21). Paastu läbi pääses hukatusest Niineve rahvas (Jn 3). Paastu läbi pääsesid juudid surmast (Er 4). Armu kuulutab prohvet paastumise läbi: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja leinates; pöörduge Jumala poole, sest Tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas heldusest (Jl 2,12–13).
Paast teeb meid Lunastaja kannatuste, surma ja au osalisteks. Lunastaja paastus ja alandas ennast ristisurmani (Fi 2,8) ja ka meie peame ärasalgamises ja alanduses Tema järel käima (Fi 3,10), et ma Tema kannatamisest osa saaksin ja tema surma sarnaseks muutuksin (Fi 3,10). Sest samasugune meel olgu teie sees, mis ka Kristuse Jeesuse sees oli (Fi 2,5), ütleb apostel Paulus. Et nüüd Kristus lihas meie eest on kannatanud, siis ehtige ka teie endid sellesama meelega kui sõjariistadega (Pe 4,1). Ka Kristus ise manitses oma apostleid kannatustest osa võtma: Sest Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15).
Paast teeb meid ka Jumala sõprade – õiglaste – elu, kannatuste ja surma osalisteks, kui me nende mälestuseks paastume, apostli manitsust meeles pidades: olge minu järelkäijad (1Ko 4,16). Lunastaja ja Tema sõprade mälestuseks paastu pidades me tunnistame, et nad meile usus ja vaimulikus elus eeskujuks on; aga nende kannatuste päevadel paastudes tunnistame, et me nende kannatusi ja haavu meie pattude pärast kalliks peame. Ka ristikoguduse isad ja õiglased kiidavad Lunastaja ja Tema apostlite õpetuse järele paastu kasulikuks inimese ihule ja hingele.
Kuulus paastupidaja Atanasius Suur kiidab nõnda paastu: «Paast arstib tõbesid, kuivatab ära inimese kehast kahjuliku vedeliku, peletab ära kuradid, ajab eemale roojased himud, valgustab meelt, puhastab ihu ning ülendab inimese vaimu taeva aujärjele.»
Nüssa linna piiskop püha Gregorius räägib: «Kuidas suvel palavaga tuulehoog lämmatavat hingust jahutab, nõnda jahutab ka paast lihahimude palavust, mis täidetud kõhust sünnivad. Ta teeb liha lahjemaks ja kergemaks, vähendab soonte pinevust, mis liiast verest kangesti põksuvad ja annab neile puhkamist. Aga kui veri soontes pikkamisi liigub ja peaaju aurust puhtad on, siis on peas õige järg ja rahu. Kasinus laseb ka kõhtu puhata, mis rohkesti sissevõetud toidu kallal rasket seedimise tööd teeb ja nagu täis katel alati peab keema. Kui kõht täidetud ei ole, siis vaatavad silmad selgesti, jalad ja käed liiguvad korrapäraselt! Hingamine on ka rahulik ja lahke; vaata, paastuja kõnegi on arulik ja selge, sest mõtted on selged ja ihu puudused teda ei takista; paastuja magab ka rahulikult, sest liigsed unenäod ei kihuta teda taga. Paastumine on tulevase surematu elu maitsmine. Sest siis, kui meie sest puudulikust ihust pääseme, vabaks saame, oma kõhtu ja himusi enam ei orja: nõnda ka nüüd, kui meie paastumisega ihu tahtmisi vaigistame, võime juba pisut seda tulevast elu aimata. Jätkem siis maha kõhu orjus, sest keegi ei või ühel ajal kõhtu ja Jumalat teenida.»
Püha Johannes Kuldsuu räägib paastust: «Paastuja on virk, mõistlik, palub targasti, vaigistab vaimu kõrkust ja saab Jumala armu osaliseks. Seepärast apostlid paastusidki alati. Kes paastub ja palub, sel on kaks tiiba, kergemad kui tuul; kes paastudes palub, see ei laiskle ega haiguta; ta on virk ja hakkaja kui tuli, ta tõuseb kõrgele maa pealt; ta on tõesti võitleja kurjade vaimude vastu.»
Nõnda kiidavad paastu kasu Pühakiri ja ristikoguduse isad. Tahad sa veel tunnistust, siis pane ise tähele, kuidas see ehk teine roog, mis kaua aega inimest toidab, tema ihu ja hinge omadusi muudab, inimesele silmnähtavalt ühe või teise näo annab. Ehk oled näinud inimest, kes kaua aega lihatoitu sööb ja viina joob? Vaata, kui tugev keha tal on, kui pinevalt ta liha musklid paisuvad, kui järsku ja tugevasti ta palav veri soontes kupatab, aga vaata ka, kui julge ta näost ja sõnadest on, kui kergesti ta vihaseks saab, kui vali ja äkiline ta oma tegudes ja tuline oma himude tujus on. Hoopis teiseks muudab inimest paasturoog. Ta parandab inimese tervist, annab rahu ja puhkamist kõhule, puhastab sisikonda, jahutab verd ja seeläbi päästab keha mitmest tõvest, mis paksust verest sünnivad. Pühad Isad teadsid seda ja seepärast pidasid paastu kõige paremaks abinõuks paganarahva elu parandamisel ristiusu õpetuse järgi.
MIDA RÄÄGITAKSE PAASTUMISE VASTU?
1. Jumal lõi inimese, et ta valitseks kalade üle, kes meres, ja lindude üle, kes taeva all, ja lojuste üle, ja kõige maa üle (1Mo 1,26); ja õnnistas Noad ja tema poegi kõikide loomade üle valitsema, üteldes: Kõik, mis liigub, mis elus on, olgu teile roaks, kõik annan Ma teile nõnda kui halja rohu (1Mo 9,3). Kõik oled Sa inimese jalge alla pannud: pudulojused ja härjad, kõik on puhas, ja ka metsa lojused, linnud, mis taeva all, ja kalad, mis meres (Ps 8,7–9), – kõik loomad andis helde Jumal inimesele kasuks, ja mõned elajad muuks ei kõlbagi, kui inimesele toiduks, nagu kanad, haned ja muud, ning nende toiduks keelamine oleks siis Jumala tahtmise vastu ja helde heategija andide põlgamine.
Hea küll! Ent ega kõik elajad pole selleks loodud, et inimene neid ära sööks, vaid muist on antud ka teistele elajatele toiduks, muist arstirohuks, muist looduse iluks ja ehteks – Jumala auks. Kui peaksime kõiki elajaid sööma, millest midagi muud kasu ei saa, siis peaksime toiduks pruukima ka madude, usside ja muude roomajate liha, kui ka ämbliku, kaarna, nahkhiire, öökulli ja muude liha, sest neist ei nähta inimesele mingit otsest kasu olevat. Iga roog on muidugi inimesele kasuks antud, aga ikka omal ajal ja omas paigas, nõnda kuidas ka looduses kõik on korrapäraselt seatud. Seepärast, kui ristikogudus mõnel ajal mõnda toitu keelab ja mõnda lubab, siis pole see mitte Jumala seaduse vastu. Kuule, kuidas ka apostel Paulus ütles: Kõike on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu; kõik on mul luba teha, aga miski ei tohi mind oma meelevalla alla saada; kõik on mul luba teha, aga kõigest ei ole kasu (1Ko 6,12; 10,23).
2. Prohvet Jesaja raamatus ütleb Jumal ise Iisraeli rahvale: Nad küsivad mu käest õiguse kohtuseadusi ja soovivad Jumala ligiolemist: «Mispärast paastume meie ja Sina ei näe seda? Meie vaevame oma hinge ja Sina ei tunne?» Vaata, oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga. Vaata, teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa; teie ei paastu täna nii, et teie häält oleks kuulda üleval. Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema, päev, mil inimene oma hinge vaevab? Kas see, kui ta oma peaga kummardab kui kõrkjas, ja kotiriide ning tuhka enese alla paneb? Kas sa seda hüüad paastumiseks, mis on Issanda meelepärast? Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: vallanda õeluse kütked, tee lahti ikke jutad ja lase vabaks, kes on painutatud; ja kiskuge kõik ikked ära. Eks see ole paastumine, kui sa oma leiba murrad näljasele, ja viid oma kotta kodutud viletsad; kui sa näed, kes alasti, ja katad teda, ja kui sa ennast kõrvale ei hoia oma ligimese eest (Js 58,2–7). Nõnda räägib ka prohvet Jeremija (Jr 14) ja prohvet Sakarja (Sk 7). See tunnistavat, et paast ei olevat Jumalale meelepärast ja paastu läbi ei võidavat Jumala armu saada.
Kuidas nõnda? See on ju kiitus õigele paastule, kuidas Õigeusu Kirik ka õpetab, ja laitus mõistmatule paastule! Kui Jumal ütleb, et selline paastuja ei ole Talle meelepärast, kes oma meelt ei paranda, siis on ju selge, et Talle on meelepärast selline paast, mis meeleparandamisega ja vagadusega ühendatud on. Kuidas Jumal ütleb? Oma paastu päeval leiate teie õiendada soove ja sunnite kõiki oma teolisi taga... teie paastute, et riielda ning tapelda, ja õela rusikaga lüüa... Kas paastumine, mis mulle meeldib, peaks niisugune olema? ütleb Jumal. Lühidalt võiks need sõnad nõnda kokku võtta: «Paast on mulle meelepärast, aga kurja meelt, mis paastu rikub, mina vihkan.» Näituseks: Sa ei salli küüslauku. Kas on su meelepärast ka kõige magusam roog, kui tal küüslaugu hais juures on? Ei ole? Seesama lugu on ka paastumisega. Paastumine on magus roog, kuidas ka ingel Tobia raamatus ütleb: Palve on hea paastudes ja vaestele andes ja õigust tehes. Parem on vaestele anda, kui kulda varanduseks koguda (Tob 12,8). Aga kui sa sellele heale roale oma meelekurjuse küüslauku juurde segad, siis on see kõige parem roog Jumala meelest paha. Kui Niineve rahvas hukatust kartes nutuga paastus, kurja tee pealt kõrvale pööras ja eksitust kahetses, siis andis Jumal talle andeks ja pöörast hukatuse temalt ära (Jn 3). Ja nimelt nõndasamuti õpetab ka Õigeusu Kirik, et õige paastumine on kasinus ning tigeduse, vale ja himude eest hoidumine ning meeleparandamine. Ihu ja hinge poolest ühendatud paastumine on Jumalale meelepärast. Seepärast ongi Õigeusu Kirik seadnud, et paastu ajal, iseäranis suure paastu ajal, peavad usklikud oma patte kahetsema ja Jumala Armulaual käima.
3. Jeesus Kristus ütles: Mitte see, mis suust sisse läheb, ei tee inimest roojaseks; vaid see, mis suust välja tuleb, see teeb inimese roojaseks (Mt 15,11). Paastu põlgajad ütlevad, et need Kristuse sõnad tegevat paastu tähenduse hoopis tühjaks: sest mis inimene suust sisse võtab, ei roojasta teda.
No jah! Eks rääkigu nad ikka edasi: viin, mis suust sisse võetakse, ei tee inimest roojaseks; keelatud puuvili, mis Aadam ja Eeva paradiisis suust sisse võtsid, ei teinud neid ka mitte roojaseks!
Loeme terve 15. peatüki läbi, siis näeme, mis need Kristuse sõnad tähendavad. Variserid ei sallinud, kui keegi pesemata kätega sõi ja arvasid, et see inimese hinge roojastab. Selle mõtte vastu ütleb nüüd Jeesus, et roa asjalik loomus ei või hinge vaimulikku loomust roojastada, hingele pole sest kahju karta, kas võtad toitu pesemata ehk pestud kätega, kas võtad sisse seda ehk teist rooga. Aga kui roast roojased himud, tigedus, uhkus, laiskus, kuri meel ja ülekohus sünnivad, mis hinge roojastavad ja suust ning tegudest avalikuks saavad, siis roog roojastab inimest siiski. Roal, mis sisse võetakse ja välja läheb, pole midagi süüd, vaid süüdlased on patused himud, mis roast siginevad. Viina loomus ei roojasta inimese hinge, aga viin roojastab inimest, kui ta temas patuseid himusid sünnitab. Puuvili ei roojasta inimese hinge, aga roojastas Aadamat ja Eevat, kui ta neile keelatud oli. Ja Õigeusu Kirik ei peagi rooga roojaseks, sest kui paastuaeg lõpeb, lubab kõiki roogasid maitsta; aga ta manitseb oma lapsi meeleparandamise, patukahetsemise, puhastumise ajal, iseäranis Kristuse kannatuste ja surma mälestuse ajal paastuma, see on hoiduma neist roogadest, mis himusid sünnitavad ja meeleparandamist takistavad, nagu liha, munad, piim, viin ja muud, ning puuvilja roogagi kasinasti võtta, vaid nii palju, kui ihu terviseks tarvis läheb. Jeesus Kristus, kes ise paastus ja Johannese paastumist kiitis ülalnimetatud sõnadega, ei keela mitte paastumist, vaid annab roa loomusele õige tähenduse, lükates ümber variseride valed mõtted ihulikust roast ja kommetest.
4. Veel öeldakse: kui meil paastu ike kaelas on, kuhu jääb siis meie ristiusu vabadus, millest apostel mitmes kohas räägib: Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus (2Ko 3,17). Teie olete kalli hinnaga ostetud, ärge saage inimeste orjaks (1Ko 7,23). Seiske nüüd vabaduses, millega Kristus teid on vabaks teinud, ja ärge laske endid jälle orjaikkesse panna (Ga 5,1). Teie ei ole käsu all, vaid armu all (Ro 6,14). Käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile (Ti 1,9).
Väga rõõmus on kuulda, kui inimene ristiusu vabaduse eest seisab ja seda kalliks peab. Aga sagedasti juhtub, et inimene iseäranis paastu vastu vaidlemise tujul oma jonni ja üleannetust selle kalli sõnaga ehib. Seepärast on kohane lühidalt arutada, mis on see vabadus, millest Pühakirjas räägitakse?
Evangeeliumi õpetuse järgi on tõeline vabadus – vabadus kuradi orjusest ja patu ikkest. Jeesus Kristus ütleb: Tõesti, tõesti Mina ütlen teile, et igaüks, kes pattu teeb, on patu ori (Jh 8,34), ja kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad (Jh 8,36). Apostel Paulus ütleb ka: Kui teie patu orjad olite, siis olite teie vabad õigusest. Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu (Ro 6,20,22). Ristiusu vabadus on ka vabadus Juuda rahva ümberlõikamise, ohvrite ja muude kommete ikkest, kuidas Pühakirjas mitmes kohas räägitakse (Ap 13,10; Kl 2,3; 4,9; 5,1; He 7,12,18). Ristiusu vabadus on ka see, kui Jumala tahtmist hea meelega, ilma sundimata ja lapseliku armastusega täidetakse, agamitte sundimise, hirmu või tasumise pärast, käsu tähest käsu vaimu otsides, kuidas apostel Paulus ütleb: Kui teid Vaimust juhatatakse, siis ei ole teie mitte käsu all (Ga 5,18). Kus Issanda Vaim on, seal on vabadus. Vaat, mis on ristiusu vabadus! Ja sellele vabadusele aitab tõsine paastumine, sest ta kosutab vaimu ja päästab patu orjusest. Pane hoolega tähele, kes õiget vabadust armastab ja kes omavoli ning üleannetust vabaduseks nimetab!
5. Õigusega küsitakse: kuidas võib paastu nõuda vaestelt, kel paastutoitu käepärast ei ole? Ning ka haigetelt ja väetimatelt?
Selle peale ütlen, et paast ei ole mitte toidu puuduse, vaid toidu liigsuse pärast seatud, mitte ihu, vaid himude surmamiseks. Ühelt poolt harjutab paast inimese ihu toidupuudust ära kannatama, aga teiselt poolt juhatab armu anded näljastele appi. Paastumisest võib sedasama ütelda, mida Jeesus neitsilikust põlvest ütleb: kes jõuab mõista, see mõistku (Mt 19,12). Ristikogudus, mis armastuse ja armu põhjusel inimese elu seab, ei pane kellegi peale nii rasket koormat, mida inimene ei jõuaks ära kanda, ja ei põlga ühtegi inimest ära, kes põdemise ehk muu puuduse pärast ei või paastuda, vaid kutsub kõiki Jumala Armulauale ja Paasapüha rõõmule.
Aga see ei anna õigust paastu rikkuda neile, kes paastuda võivad. Üksi viletsad, hädalised ja väetimad võivad ennast vabandada, kui nad ihu poolest ei paastu. Aga kui nad ka hinge poolest ei paastu, siis ei ole ka neil mingit vabandust. Väga ilusti räägib sest püha isa Johannes Kuldsuu: «Olgu et sa haiguse pärast ei võinud paastuda: aga ütle, miks sa ei ole oma vihamehega ära leppinud? Kas see ka ihunõtruse süü on? Kui sa omas südames kellegi vastu tigedust ja kadedust kannad – millega sa siis ennast vabandad, kas ka ihu tõvega? Ma ütlen: paastu! Sa vastad: ei või, olen haige. Ma ütlen: anna armuande vaestele! Sa vastad: ise olen vaene ja oma lapsed tahtvad süüa. Ma ütlen: käi kirikus! Sa vastad: pole aega, töö ootab. Ütlen: loe kirja! Vastad: ei mõista lugeda. Ja ikka on sul õigus. Aga kui ma ütlen: ära vihasta ennast, ei sa või vastata: olen haige, olen vaene, ei mõista lugeda, pole aega. Sul pole mingit vabandust.»
Palju oleks paastu vastu vaidlemisest kirjutada. Aga lõpetame siin oma seletused apostli sõnadega: Kes sööb, see ärgu põlaku seda, kes ei söö; ja kes ei söö, see ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb (Ro 14,3).
SUUR PAAST
Suur Paast, mida peetakse nelikümmend päeva, on juba apostlite ajal seatud, nimelt Jeesuse Kristuse eeskujul, kes ka nelikümmend päeva paastus. Ristikoguduse esimese aja kirjanikud ja ajaloo kirjutajad tunnistavad, et algkristlased on seda paastu apostlite ajast saadik pidanud ja neilt selle pärinud. Seda tunnistavad oma kirjades Ignatius, kes 1. sajandil pärast Kristust elas ja kirjutas, Rooma linna piiskop Viktor 2. sajandil, Aleksandria Dionüsius ja Origenes 3. sajandil, Hieronümus ja Kirillus 4. sajandil ja mitmed teised.
Sestsamast esimesest ajast on säilinud palju kõnesid ja jutlusi, mida pühad kirikuisad paastu ajal pidanud. Neis jutlustes seletatakse ka seda, mispärast on seda paastu nimelt nelikümmend päeva seatud pidada.
Jeruusalemma piiskop Kirillus, kes elas 4. sajandil, räägib oma paastujutluses nõnda: «Niimitu aastat oled sa maailma teeninud ja ilmliku kasu pärast vaeva näinud: kas sa mitte ei või nelikümmend päeva palve jaoks jätta oma hinge kasuks? Selleks on ju küll aega: nelikümmend päeva on sulle pattude kahetsemiseks seatud.»
«Miks meie paastume nelikümmend päeva?» küsib 4. sajandil püha isa Johannes Kuldsuu ja kostab ise: «Enne astusid mõned Jumala Armulauale kunas juhtub ja ilma valmistamata. Aga koguduse isad hakkasid tähele panema, mis suur kahju sarnasest hooletusest sünnib ja seadsid nelikümmend päeva, et võiksime paastumise, palve, armuandide, valvamise, patukahetsemise, pisarate ja muude heategudega endid hoolega puhastada ja siis võimalikult puhta südamega pühale õhtusöömaajale astuda.»
Milaano piiskop Ambrosius räägib 4. sajandil oma paastujutluses: «Miks on seatud nelikümmend päeva paastuda? Eks ole teada, et kui Jumal Noa ajal tahtis üleannetumat inimsugu ära hukata, laskis Ta nelikümmend päeva taevast vihma maa peale valada: selle tähenduseks Jeesus Kristus andis meile nelikümmend päeva paastumiseks, et neil päevil meie peale lahtisest taevast armu vihma valaks, mis meie patud ära peseks ja meid puhtas elus kinnitaks. Eks te tea, et Iisraeli rahvas kõrbes nelikümmend aastat mannaga ennast ülal pidas. Näe, kui kallis on see arv: ta tegi taeva lahti, päästis Noa ja toitis Iisraeli lapsi. Sellepärast ka meie peame kalliks neljakümnepäevast paastu, et ka meile taevas lahti läheks, ka meid taeva arm kastaks ja vaimulike sakramentide manna kosutaks.»
Kuulus 4. sajandi õpetaja Gregorius räägib: «Mooses ja Eelija paastusid nelikümmend päeva; Lunastaja ise paastus maa peal nelikümmend päeva. Seepärast ka meie peame nelikümmend päeva paastudes oma liha vaigistama. Miks nimelt nelikümmend päeva? Esiteks seepärast, et me võime kümmet käsku täita vaid siis, kui elame Kristuse õpetuse järele, mis on kirjas neljas Evangeeliumis; aga neli korda kümme on nelikümmend. Teiseks seepärast, et tänasest päevast Paasapühani on kuus nädalat ehk nelikümmend kaks päeva; kui nüüd sest arvust kuus pühapäeva, mis ei ole paastupäevad, maha arvame, siis jääb kolmkümmend kuus paastupäeva; aga terves aastas on kolmsada kuuskümmend viis päeva ja kolmkümmend kuus päeva on nende kümnes jagu ning sel kombel meie pühitseme Jumalale aasta kümnendiku: terve aasta elame ilmalikele muredele, aga aasta kümnendiku elame Jumalale.»
Algkristlased paastusid kõige suurema hoole ja tõsidusega Suure Paastu ajal ning pidasid seda kõige tõsisemaks meeleparandamise ajaks. Esimese sajandi kirjanik Ermas tunnistab oma raamatus «Karjane», et tema-aegsed ristiinimesed võtsid Suure Paastu ajal toitu üks kord päevas, nimelt õhtul, ei võtnud viina ega midagi muud maiusrooga ja päev läbi olid vagusalt palves.
Johannes Kuldsuu tunnistab ka, et tema ajal pidasid ristiinimesed nii kindlasti paastuseadust, et hädagi ei võinud neid sundida Suure Paastu ajal liha või piimatoitu sööma. «Mõned on nii kindlad paastupidamises, et kas või tuhat korda sunni teda vägisi viina jooma ehk keelatud toitu võtma, ehk tee mis tahes – ta ei võta ja enne kannatab kõik ära, kui keelatud toitu võtab.» Kreeka keisri Justinianuse ajal juhtunud kord suur toidupuudus; siis käskinud keiser Suure Paastu ajal häda pärast turu peal liha müüa, aga rahvas ei ostnud ega söönud liha, kannatas rahuga puudust, aga ammust ajast pühitsetud paastuseadusi ei rikkunud.
Aga ristikogudus manitseb algusest saadik ja õpetab, et Suur Paast peab ka vaimu poolest kõige suurem paast olema, mis on armastuse kasvatamine Jumala ja ligimese vastu, vagadus, palve, Pühakirja lugemine, meeleparandamine, pattude kahetsemine ning vaimuliku varanduse korjamine. Ihulik paast ilma vaimuliku paastuta, kasinus toidu poolest ilma kasinuseta himude poolest, ilma palveta ei too meile kasu.
Johannes Kuldsuu manitseb: «Meie kõige suurem mure olgu, et hinge päästa, patuhimude üle võimust saada, ennast kurjast hoida – see on tõeline paast. Ihulik paast on selleks seatud, et liha väge vaigistada. Paastuja peab kõige enam oma viha vaigistama, tasadusega ja järeleandmisega ennast harjutama, ropud mõtted ja roojased ihaldamised ära kaotama, oma südant ja mõtteid läbi katsuma ja oma hinge üle aru pidama: mis oleme ära teinud, mis puudust täitnud, mis vigu parandanud ja mis veel teha ja parandada on. See on õige paast.»
Püha isa Augustinus räägib: «Suur Paast on meie maapealse elu, aga Paasapüha – tulevase õndsa elu sarnane. Suure Paastu ajal me kurvastame oma pattude pärast. Paasapüha täidab meid rõõmuga: nõnda peame ka oma elu ajal oma patte kahetsema, et tulevase õndsa elu osalisteks saada. Meeleparandamine ja armuteod olgu meie elu töö. Aga kui ilmalikud mured meil selle töö juures tülinaks on, siis ometigi Suure Paastu ajal püüdkem oma südant Jumala käsusõnade väega täita. Lõikuse ajal meie korjame ihu toitu; nõnda ka Suure Paastu – vaimuliku lõikuse ajal korjakem hinge toitu, mis teda igavesele õndsale elule kosutaks. Kes hooletuse pärast parajal ajal pole korjanud, see nälgib aasta otsa: kes nüüd ei viitsi paastuda, paluda, Pühakirja lugeda, ei viitsi vaimulikku nisu ja taevalikku jooki korjata, see kannatab rasket nälga ja igavest janu. Seepärast ometigi Suure Paastu ajal jätkem maha ilmalik lust ja rõõm, tühi ajaviitmine, kahjulik keelepeksmine, mis hingele mürki sisse ajavad, lugegem Pühakirja, aidakem kehvu, trööstigem hädalisi, lepitagem tülitsejaid.»
Johannes Kuldsuu õpetab oma paastujutluses: «Ära räägi mulle: ma olen nii ja nii mitu päeva paastunud, pole seda ehk teist rooga söönud, pole viina joonud; aga ütle mulle: kas sa oled äkilisest tasaseks, tigedast lahkeks saanud. Kui su süda on kurjust täis, miks vaevad oma ihu ilma asjata? Kui sa kadedust ja ahnust täis oled, mis kasu on sest, et sa vett jood? Kui hing – ihu valitseja – eksib, miks sa siis ihu orja – kõhtu – nuhtled? Ära paastu tühjalt; üksnes ihulik paast ei tõsta taeva, aga kui temaga armuteod kaasas on, siis jõuad taeva. Eks ingel ütelnud Korneeliusele: Sinu palved ja su annid on tõusnud üles Jumala ette sind meelde tuletama (Ap 10,4). Sa paastud! Aga tunnista seda oma tegudega. Mis tegudega? Näed vaest – aita teda; näed vihameest – lepi temaga ära; näed ligimest heas põlves – ära saa kadedaks. Paastugu mitte üksnes suu, vaid ka silmad ja kõrvad, käed ja jalad, kõik ihuliikmed.»
Ja tõesti, algkiriku kõige kallim paastukomme oli armuteod. Paastuja kulutab vähem toidu peale ja seda rohkem võib ja peab ta oma varandusest vaestele andma.
Nii tõsiseks ja kalliks vaimu kosutajaks pidas Suurt Paastu algkirik apostlitest saadik, nii tõsiseks ja kalliks on ka meie kohus teda pidada.
Võtame lühidalt kokku Suure Paastu tähenduse.
1. Suur Paast tähendab Kristuse neljakümnepäevalist paastu ja on Tema kannatuse ja surma kalliks mälestuseks, et meie sel ajal ka oma liha ühes tema himude ja ihaldamistega risti lööksime. Kristus ütles: Ma olen teile eeskuju andnud, et ka teie nõnda teeksite, kuidas Mina teile olen teinud (Jh 13,15). Apostel Peetrus ütles: Kristus on teie eest kannatanud ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes (1Pe 2,21). Nõnda räägib ka apostel Paulus (He 2,1; 1Ko 11,1).
2. Suur Paast on patukahetsemise aeg.
3. Suur Paast on Paasapühade ettevalmistamise aeg ja olgu igale usklikule ka püha õhtusöömaaja ettevalmistamiseks.
4. Suur Paast on aasta kümnendiku ohver Jumalale, nagu Pühad Isad seletavad.
Preester Karp Tiisiku (1843–1922) raamat «Paast» ilmus esmalt aastal 1898 ja uuesti 1999.
