Miks me arvame aega Kristuse sündimisest, aga mitte näiteks maailma loomisest või Rooma linna asutamisest? Miks algab uus aasta 1. jaanuaril? Miks on peamiseks puhkepäevaks just pühapäev? Miks me tähistame Kristuse sündimist juba 24. detsembril, ehkki esimene jõulupüha on alles 25. detsembril?

Meie tsivilisatsiooni ajaarvestuse põhimõtete lätteid tuleb otsida nii Vana-Roomast kui Oriendist. Sajandite jooksul on andnud olulise panuse ka kristlik kirik – kristlikku tsivilisatsiooni kandev ja kujundav institutsioon.

Miks me pühitseme pühapäeva?

Seitsmepäevane nädal algab pühapäevaga, mis on Piiblis nädala esimene päev. Juutidel lõpeb nädal sabatiga (meil laupäev, vene keeles суббота), mis on nädala seitsmenda päevana hingamispäev.

Teises Moosese raamatus (2Ms 20) on kirjutatud: «Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.»

Kristlased hakkasid juba varakult pühapäeviti koos käima, sest Kristus tõusis surnuist nädala esimesel päeval. Sellele osutab kõnekalt tõik, et kui mitmetes keeltes nimetatakse pühapäeva paganluse mõjul «päikese päevaks» (Sunday, Sonntag, Söndag, Sunnuntai), siis vene keeles kannab see nime «ülestõusmine» – воскресенье. Kristlaste jaoks on pühapäev eeskätt dies Dominica, Issandale kuuluv päev, Tema ülestõusmise püha.

Rooma impeeriumis kuulutati pühapäev kui «päikese päev» riiklikuks puhkepäevaks aastal 321 keiser Constantinuse poolt. Viimane soosis küll kristlust ja lasi surivoodil end ristida, ent pühapäeva puudutavat otsust ei ole põhjendatud kristliku tavaga. Sellegipoolest – kui me endastmõistetavalt naudime pühapäeva kui puhkepäeva, siis teadkem, et see on olnud nõnda juba 1700 aastat.

Kristluses on usulahke, mis püüavad taastada vanatestamentliku hingamispäeva pühitsemist. Seevastu Suures Katekismuses esitatud Martin Lutheri seletuse kohaselt ei ole Moosese seaduses ette nähtud hingamispäeva pühitsemine kristlastele enam kohustuslik, vaid on ühes muude vanatestamentlike korraldustega «Kristuse läbi nüüd kõik tühistatud». Et aga «nagunii pühapäeva peetakse, siis peetagu seda esmajoones selleks, et õppida Jumala Sõna.» Luther jätkab: «Ometi ei tohi selle päeva pühitsemist asetada nii ahtaisse piiridesse, et sel päeval ei tohiks teha ettetulevaid hädavajalikke töid.»

Sai õhtu ja sai hommik: päev algab õhtust

Juutidel algab uus päev päikeseloojangust, mitte alles keskööl või hommikul koos koiduga. See tava lähtub Piibli loomisloost, kus on öeldud: «Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev» (1Ms 1:5). Hingamispäev algab seega reede õhtul ja kestab laupäeva õhtuni.

Sarnaselt hakatakse ka kristlikus liturgilises traditsioonis pühapäeva ja tähtsamaid kirikupühi pühitsema juba eelmisel õhtul, ehkki üldreegel on, et liturgiline päev kestab keskööst keskööni. Just seetõttu me tähistame jõuluõhtut 24. detsembril, ehkki Kristuse sündimise püha on alles 25. detsembril. Vanasti oli – või on mõnel pool praegugi – kombeks, et laupäeva õhtul lõi kirikukell «pühapäeva sisse». Näiteks Karja kihelkonnast pärit etnoloog Gustav Ränk (1902–1998) meenutab oma lapsepõlvest, et «kiriku kella kõla selgesti kostis meile, rääkides pühapäeval kirikutunnist ja andes laupäeviti perele märku, et saunaaeg on käes.»

Ajaarvamine maailma loomisest

Bütsantsis (s.t Ida-Rooma keisririigis), nagu ka Venemaal, oli tavaks lugeda aastaid maailma loomisest (kreeka k Ἔτος Κτίσεως Κόσμου, ladina k ab origine mundi). Konstantinoopoli ehk Oikumeeniline patriarhaat kasutas seda arvestust ametlikult alates 7. sajandi lõpust (u 691).

Bütsantsi arvestuse kohaselt loodi maailm 1. septembril aastal 5509 eKr (Juliuse kalendri järgi). Arvestus põhines kreekakeelsel piiblitõlkel, mida nimetatakse Septuaginta’ks. Selle ajaarvamise kohaselt vastab 31. detsember 2022 ehk lõppeva aasta viimane päev 18. detsembrile aastal 7531 maailma loomisest (kui lugeda aasta esimeseks kuuks september, nagu Bütsantsis tehti). Arvesse on võetud ka 13-päevane erinevus võrreldes Gregoriuse kalendriga. Lisaks sellele arvestusele eksisteeris ka mitmeid teisi, mis jäävad siinkohal mainimata.

Piibli heebreakeelsel (masoreetide) tekstil põhinevate arvestuste kohaselt aga saab maailma loomise paigutada umbes aastasse 4000 eKr. Usureformaator dr Martin Luther oli õpetatud arvamusel, et Maa on umbes 5500–6000 aastat vana. Ladinakeelse piiblitõlke Vulgata põhjal arvestas 7.–8. sajandil elanud anglosaksi munk Beda Venerabilis loomise aastaks 3952 eKr. Aastal 1650 avaldas Armagh’ (Iirimaa) peapiiskop James Ussher oma kuulsa teose «Vana Testamendi annaalid» (Annales Veteris Testamenti, a prima mundi origine deducti…), milles esitatud kronoloogia kohaselt loodi maailm 22. oktoobril aastal 4004 eKr.

Juutide usulise kalendri järgi algas 25. septembril 2022 aasta 5783.

Nagu näha, lahknevad kõik mainitud arvestused üksteisest, kuigi aluseks võetakse Piibel või õigupoolest selle erinevad versioonid.

Ajaarvamine Kristuse sünnist

Tagantjärele võib tunduda kummaline, et Kristuse sündimisest möödus umbes pool tuhat aastat ning alles siis käidi välja mõte, et kristlaskond peaks aega arvama Lunastaja sünnist.

Tänapäeval üldlevinud kristlikule ajaarvamisele pani aluse munk Dionysius Exiguus (u 470 – u 544), «kõige õpetatum abt Roomas», kes võttis kasutusele dateerimisviisi enne ja pärast Kristuse sündi, kuid eksis Kristuse sünniaasta määramisega. Kuna Matteuse evangeeliumi teatel tuli Jeesus ilmale aastal 4 e.m.a. surnud kuningas Herodese valitsemisajal, pidi tema tegelik sünniaeg olema varasem, kui meie ajaarvamise alguspunkt, tõenäoliselt vahemikus 5.–7. e.m.a.

Dionysiuse lähteülesanne ei olnud siiski talle kättesaadavate allikate abil välja arvutada, millal täpselt Kristus sündis, vaid paavst Johannes I oli teda palunud koostada uus ülestõusmispühade tabel, mis algaks (meie ajaarvamise kohaselt) aastaga 532. Seda tehes soovis Dionysius aga kõrvale heita ajaarvestust keiser Diocletianuse järgi, kes oli kristlasi taga kiusanud, ning ühtlasi märkida kristliku ajastu algust. Ehk nagu ta ise kirjutas, «…ei tahtnud me seostada oma tsüklit mälestusega sellest jumalakartmatust kristlaste tagakiusajast, vaid eelistasime alustada aja arvestamist meie Issanda Jeesus Kristuse sünnist, et lootuse algus meile lähedasem oleks ja inimkonna taastamise põhjus, meie lunastaja kannatus, selgemini esile tuleks.»

Dionysiuse dateerimisviisi olulisus seisneb selles, et kui seni loeti aastaid Rooma linna asutamisest või keisrite ja konsulite järgi, siis nüüd rakendus ajaloole õndsuslooline vaade ja see jagunes kaheks – ajaks enne ja ajaks pärast Kristuse sündi. Kristusest sai ajaloo keskpunkt ja iga aasta pärast Tema lihakssaamist on anno Domini, s.t Issanda aasta.

Siiski ei juurdunud Dionysiuse lähenemisviis kohe. Tõuke kristliku ajaarvestuse levikule andis 7.–8. sajandil elanud anglosaksi munk Beda Venerabilis ja see võeti esialgu omaks vaid läänekristluses.

«Küllap kuulub see ajaloo iroonia juurde, et Kristust keskpunkti asetav ajaarvamine hakkas lõplikult domineerima just valgustusajal, seega ajal, mis hakkas mitmes valdkonnas kristlikest traditsioonidest loobuma,» kirjutab Hans Maier oma raamatus «Kristlik ajaarvamine». «Ent mingist kindlast punktist lähtuva kronoloogilise arvestuse praktilist eelist ei saanud salata ka kristluse ega Gregoriuse ajastu kriitikud. Ka kultuuride uus pluralism ei kõigutanud Kristusest lähtuvat ajaarvamist sugugi, pigem kinnitas seda. Missugusel muul ajalooteljel oleks saadud ilma raskusteta kokkuleppele jõuda?»

Miks mindi Juliuse kalendrilt üle Gregoriuse kalendrile?

Eestis puutume vana ja uue kalendri erinevusega kokku kasvõi «vene jõulude» näitel – nimelt tähistavad vene õigeusklikud jõule umbes kaks nädalat hiljem, Juliuse kalendri 25. detsembril, mis langeb Gregoriuse kalendri 7. jaanuarile.

Jättes siinkohal kõrvale spetsiifilised selgitused, nentigem, et Juliuse kalendrist põhjustatud ajaline nihe võrreldes tegelikkusega oli 16. sajandiks kasvanud kümnele päevale. Juliuse kalendrit üritati reformida juba 15. sajandil, kuid see oli alles paavst Gregorius XIII, kes 1582. aastal jõustas bullaga Inter gravissimas kalendrireformi, mis vea korrigeeris, jättes vahele kümme päeva – neljapäevale, 4. oktoobrile 1582 pidi järgnema kohe reede, 15. oktoober.

Paavstliku kalendrireformi lähtekohaks oli soov viia ülestõusmispüha pühitsemine vastavusse Nikaia oikumeenilise kirikukogu (325) otsusega. Nimelt oli kevadine pööripäev, millest lähtuti ülestõusmispüha kuupäeva kindlaksmääramisel, Juliuse kalendriga võrreldes kümne päeva võrra ettepoole nihkunud.

Olgu märgitud, et kirikuaasta kaks suurt pühadetsüklit on seotud jõulude ja ülestõusmispühadega. Jõulud lähtuvad päikesekalendrist ja on fikseeritud kindlale kuupäevale – esimene jõulupüha on alati 25. detsembril. Ülestõusmispühad sõltuvad kuukalendrist ning Nikaia kirikukogu otsusel tuleb neid tähistada pärast kevadist pööripäeva täiskuule järgneval pühapäeval.

Paavst Gregoriuse kalendrireform puudutas esialgu katoliiklikke maid. Nii läksid 1582. aastal Gregoriuse kalendrile üle näiteks Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Poola-Leedu (Rzeczpospolita), samuti suur osa Itaaliast.

Katoliikluse ja paavstluse suhtes umbusklikud ortodoksid ja protestandid ei võtnud reformi kohe omaks. Näiteks Venemaal leiti, et «kelm paavst» varastas Jumalalt kümme päeva. Alles aastal 1700 aktsepteeris reformi luterlik Taani-Norra kuningriik, 1752 läksid uuele kalendrile üle Suurbritannia ja Iirimaa, 1753 Rootsi ja Soome. Venemaal ja iseseisvumise lävele jõudnud Eestis võeti uus kalender omaks alles 1918. aastal.

Õigeusumaailm on jäänud osaliselt Juliuse kalendri juurde («vana stiil»), osalt aga alates 1923. aastast teatud ulatuses üle võtnud Gregoriuse kalendri («uus stiil»). Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Andreas Põld selgitab: «Alates 2012. aastast on meil Eestis kasutusel nn lääne segakalender, kus suur paast, ülestõusmispühad ja sellega seotud pühad on Juliuse (vana) kalendri järgi. Kuupäevalised (jõulud, jaanipäev, maarjapäevad, pühakute mälestuspäevad jm) on aga Gregoriuse (uue) kalendri järgi. Nii peetakse pühi Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Küprose, Poola, Albaania jm väiksemates kohalikes õigeusukirikutes.»

Täielikult on vana kalendri juurde jäänud näiteks Vene Õigeusu Kirik, kuid samuti Jeruusalemma kreeka-ortodoksi patriarhaat.

Miks algab aasta 1. jaanuaril?

Tava lugeda aasta alguspäevaks 1. jaanuar ulatub tagasi Vana-Rooma aegadesse (teadaolevalt aastasse 153 eKr); jaanuarikuu on saanud nime jumal Januse järgi, kes oli kõikide alguste jumal. Seevastu kirikuaasta või liturgiline aasta algab läänekristluses advendiaja esimese pühapäevaga.

Bütsantsis peeti aasta alguseks 1. septembrit ja see on õigeusklike jaoks ühtlasi kirikuaasta algus. «Tegelikult põhineb õigeusu kirikuaasta algus lihtsalt omaaegsel Bütsantsi tsiviilkalendril. Viiendal aastasajal viidi aasta algus 23. septembrilt (keiser Augustuse sünnipäevalt) 1. septembrile,» kirjutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peavikaar ülempreester Mattias Palli. «Aasta esimest päeva on peetud ka loomispäevaks ja sellest lähtuvalt kuulutas Konstantinoopoli patriarh selle 1989. aastal kiriklikuks looduskaitsepäevaks.»

Keskajal levis Euroopas tava või harjumus alustada uut aastat 25. märtsiga, mis on kirikukalendris Neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha ehk Jeesuse eostamise päev – sellest kuni jõulupühadeni jääb täpselt üheksa kuud. Muide, Gregorius XIII ülal mainitud bulla Inter gravissimas on dateeritud aastaga 1581, kuigi õige kuupäev peaks olema 24. veebruar 1582. Asi on selles, et ka paavst järgis kõnealust tava, mistõttu bulla allakirjutamise ajal kestis veel aasta 1581.

Ajapikku ühtlustus Euroopas praktika lugeda aasta esimeseks kuuks jaanuar.

Kristlase aeg lähtub Kristusest

Kristlik ajaarvamine lähtub niisiis Sõna lihakssaamisest ehk Kristuse sünnist ning meie nädalarütmi reguleerib pühapäev – iganädalane ülestõusmispüha. Rääkimata sellest, et kirikuaasta või liturgiline aasta lähtub õndsusloolistest pühadest. Need kõik on mõjutanud ka ilmalikku ajaarvestust ja kalendrit, samuti rahvakalendrit.

Ühelt poolt on see mõistagi inimliku kokkuleppe küsimus, kuidas aega arvata ning milliseid pühasid ja ajaperioode tähistada. Ent samas on sel sügav vaimulik ja sümboolne tähendus. Mitte asjata pole mõned revolutsioonilised režiimid üritanud luua oma kalendrit, et kõrvaldada viidet Kristusele ja Tema valitsemisele.

Kui Kristus on meie jaoks aja keskpunkt ja kui Tema kui Jumala igavese Sõna lihakssaamine aja täis saades (Gl 4:4) on maailmaajaloo olulisim sündmus, siis me tunnistame ka Jumala valitsust kõiksuse Kuningana, kelle meelevalla all on kõik ajad ja ajastud, oodates kooskõlas apostel Pauluse öelduga (1Tm 6) Kristuse ilmumist: «mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.»