Kristus sündis just sel ajal, kui esimest korda loendati juute ja nende vara keiser Augustuse all. Siis juba algas armas Issand Kristus oma valitsemist maailmas, ehkki veel salaja. Ja suur keiser Augustus peab Teda terve oma riigiga teenima, kuigi teadmatult, ja põhjustab oma seadusega, et neitsi Maarja ühes oma kihlatud mehe Joosepiga matkab Petlemma, toob seal maailmale Lunastaja, nagu seda on ennustanud prohvetid. Muidu, kui seda poleks põhjustanud keisri käsk, oleks Joosep ja Maarja küll jäänud koju. Aga et Kristus pidi sündima Petlemmas, seda peab keiser põhjustama ja selleks kaasa aitama Kristuse sündimisele, kuigi ei keiser ise ega ka maailm sellest midagi ei teadnud. Sest muidu on maailm nii kuri ja truuduseta, et ta oleks seda meelsamini takistanud kui soodustanud. Aga Jumal juhib ja valitseb nii, et nad mõnikord teadmatult siiski peavad tegema seda, milleks neid teadlikult iialgi ei suudetaks sundida.
+ + +
Petlemm oleks küll väärt olnud tol korral sügavamasse põrgu põhja langema. Ta ei osutanud oma Õnnistegijale niigi palju au, et oleks Temale laenanud hälliks pesukorvi ja padjaks pingipolstri. Tema hälliks oli esiteks armsa ema süli ja siis sõim. Nii uinutatakse lapsuke magama. Vaene nurganaine, kui ta ei tahtnud külmetuda, pidi end katma oma mantlikesega ja muude vähemate asjadega, mis tal olid kaasas! Sest seal polnud kedagi, kes emale või lapsele midagi laenaks, neid teeniks või neid vähegi aitaks.
Häbi sulle, sa sõge Petlemm, kes olid nii karm ja halastamatu oma Õnnistegija vastu, et ei osutanud Temale vähimatki teenet! Oled seda pälvinud enam kui Soodom, s.t et taevast sajaks sinule tuld ja väävlit, mis sind põhjani hävitaks. Sest kuigi neitsi Maarja oleks olnud kerjus või koguni kõlvatu naine, kes on kaotanud au, oleks teda siiski pidanud hädaajal heatahtlikult abistama, või vähemalt mitte jätma lapsukest nõnda loomade keskele. Aga sest pole midagi – seda lapsukest peab linadesse mähkima ja sõime panema, et Ta siiski jääks ja maa peal au päriks. Nii võetakse seda Issandat vastu maa peal, kus teised prassivad, õgivad ja ajavad suurt toredust taga ilusate rõivaste ja uhkete lossidega.
+ + +
On ju meie armas Issand kannatanud külma, nälga, muresid ja kõiksuguseid viletsusi ning hädasid. Eriti suures viletsuses ja vaesuses oli Ta siis, kui Ta maailma tuli ja sündis. Polnud seal tuba ega ruumi, ei patja ega voodiriideid; Ta pidi lamama sõimes lehmade ja härgade ees. Kuid nüüd sinu armas vend ja sugulane, taeva, maa ja kõikide loomade Kuningas lamab seal nii viletsalt, siis häbene, miks peaksid sina olema nii suursugune ja mitte kannatama? Keda sa arvad enese olevat? Kas pole tõsi, et oled vaene patune, kes pole enama vääriline kui aganail magama? Sina aga pikutad ikkagi pehmel voodil, kuna sinu Issand lamab kõvadel õlgedel ja sõimes. Ja kaebad siiski ning hädaldad suurtest raskustest ja oled kannatamatu!
+ + +
Seepärast peame küll õppima ja tõsiduses järele mõtlema, mis au on meile osaks saanud, et Kristus, Jumala Poeg, on saanud inimeseks. See au on niivõrd suur, et kui keegi oleks ingel, siis ta sooviks olla inimene, et hõisata: minu liha ja veri on ingleist üle! Meie, inimesed, peame end küll õieti õndsaks arvama! Annaks Jumal, et seda mõistaksime, südamesse võtaksime ja tänaksime Jumalat. Aamen.
Teosest: Martin Luther. Kodujutlused (kodupostill). Tallinn, Eesti Kirik, 1936. Katkendeid esimese jõulupüha jutlusest.
