Nikaia usutunnistus tõendab, et kristlus ei andnud järele ajastu valitseva filosoofia nõudmistele.

Presbüter Areiose õpetus 4. sajandil, et Kristus on Isast madalam, viis kiriku tõsisesse kriisi. Selle tulemusena nägi ilmavalgust kristluse olulisim usutunnistus, mis määratles kristliku kolmainuõpetuse ning tõrjus sellele vastanduvad valeõpetused.

Kustahes maailmas kirikusse astudes võid kuulda kohalikus keeles öeldavat: «Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse…» See, Nikaia usutunnistus, on kristlaskonna kõige olulisem õpetuslik dokument, mis ühendab nii ida kui lääne kirikut.

Usutunnistuse Isa ja Poega käsitlev algusosa kiideti heaks Nikaia esimesel oikumeenilisel kirikukogul aastal 325 pKr. Seega tähistame tänavu juubeliaastat, sest kontsiilist on möödunud 1700 aastat. Lõpliku sõnastuse sai Nikaia usutunnistus alles Konstantinoopoli kontsiilil aastal 381 pKr.

Presbüter Areios tekitas oma õpetusega kriisi

Vähesed teavad, millise teoloogilise pöörise keskel usutunnistus sündis.

Kõik sai alguse sellest, et aleksandrialane Areios (260–336 pKr) hakkas õpetama, et Kristus on Isast madalam, loodud olend. Areios oli presbüter ehk tänapäevases keeles tavaline preester, kelle ideed levisid väga laialt ning leidsid mõjukaid toetajaid.

Areiose mõttekäik tugines oma ajastu filosoofilistele vooludele, eriti platonismile, mis rõhutas Jumala absoluutset ainsust ja jagamatust. Platonistlik mõtlemine oli toona haritud inimeste seas valdav. Sellepärast oli Areiose ideede omaksvõtmine paljude inimeste jaoks lihtne.

Platoni filosoofiale tuginedes järeldas Areios, et Jumal on absoluutselt jagamatu. Platoni järgi oli kogu maailmakõiksusel vaid üks algus ja läte. Samas oli maailmakõiksus hierarhiliselt üles ehitatud nõnda, et selle tipus või otsas on absoluutne, jagamatu ning täiesti teispoolne üks, kellel olemuslikul tasandil ei olnud midagi ühist loodud tegelikkusega.

Platoni filosoofia tuuakse kristlikku teoloogiasse

Areios kohaldas seda arusaama kristliku teoloogiaga, väites et üksnes Isa on igavene ja jagamatu. Poeg ja Püha Vaim olid tema arvates madalamad loodud olendid, kellel ei olnud Isaga sama olemus. Isa ja Poeg olid seega olemuselt ja auväärsuselt erinevad. Teisisõnu – Poeg ei olnud osa Jumalast, vaid teatud madalam jumalolend.

Isa on Areiose teoloogias ainus, kellel ei ole algust ning kes ei ole osa loodust. Poeg on loodud olend, kellel on algus. Areiose järgi oli olnud aeg, kui Poega ei olnud olemas ning oli üksnes Isa oma suursuguses üksinduses. Seega ei oleks Poeg ka lõpmatu, vaid piiratud. Looduna on Poeg Areiose mõtteviisi kohaselt allutatud muutuvusele ja kaduvusele.

Areiose eksimus oli selles, et ta ei lähtu mitte kiriku õpetusest ja Piiblist, vaid täiesti erinevast tõlgendusest, millele tuginedes püüab ta mõista ja selgitada kogu kristlikku usku. See tõlgendus on Platoni filosoofiast üle võetud arusaam Jumala absoluutsest ainsusest. Seega ei lähtunud Areios mitte kristlikust sõnumist, mis räägib Jumala tegutsemisest ajaloos, vaid abstraktsest filosoofilisest printsiibist, millega määratles kogu kristliku õpetuse sisu.

Nikaia kontsiil lükkab ariaanluse tagasi

Areiose õpetus levis kiiresti ning tekitas kirikus tõsist muret. Olukord muutus nii teravaks, et keiser Konstantinus kutsus aastal 325 Nikaiasse kokku kirikukogu. Selle keskseks tegelaseks kerkis Athanasios Aleksandriast, kes kaitses jõuliselt arusaama Kristuse täielikust jumalikkusest. Tema arusaam põhines mitte valitseval filosoofilisel mõtteviisil, vaid kiriku õpetusel.

Nikaia kontsiilil lükati Areiose õpetused tagasi. Lahendus põhines kreeka terminil homoousios, mis tähendab «sama olemust olev». See termin rõhutas, et Poeg on sama jumalikku olemust nagu ka Isa. Poeg ei ole seega Isast madalam või Temast erineva olemusega, vaid Isal ja Pojal on sama jumalik olemus. Neil on ühine jumalik loomus.

Nikaia usutunnistus selgitab seda mitmel viisil. Usutunnistuses öeldakse, et Poeg on sündinud Isast enne aegade algust, mis lükkab tagasi ariaanluse väite, mille kohaselt oli olemas aeg, mil Poega ei olnud olemas. Lause «sündinud, mitte loodud» tühistab omakorda ariaanluse arusaama, et Kristus oli loodud olend ning sellepärast Isast madalam. «Jumal Jumalast ja valgus valgusest»-ütlused kinnitavad, et Isal ja Pojal ei ole olemuslikku erinevust.

Seega määratles kirik Isa ja Poja suhte Platoni filosoofiast oluliselt erineval viisil. Ajastu valitsev filosoofia ei saanud määratleda kristlikku jumalakäsitust. Sama probleem ähvardab kristlust kõikidel aegadel, s.t alati on oht, et mingi filosoofiline põhimõte või valitsev mõttelaad tõstetakse kõrgemale kui kristlik õpetus või Pühakiri.

* * *

Kust võib Piiblis leida kolmainuõpetuse?

Piiblis ei sisaldu otseselt sõna «kolmainuõpetus», küll aga räägib Piibel Jumalast kolmainsana ehk Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. Seega on kolmainuõpetus kristliku usu keskne piibellik osa.

Esiteks rõhutab Piibel, et Jumal on üksainus. See on Vana Testamendi keskne õpetus, aga samuti Uues Testamendis märgitakse Kirjas efeslastele (Ef 4:5) ja Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 8:6) üheselt, et on vaid üks Jumal. Mingit polüteismi [s.t paljusid jumalaid] on Piibli valguses võimatu ette kujutada.

Samas teeb Piibel avalikuks Jumala kolmainsuse: Ta on Isa, Poeg ja Püha Vaim. Näiteks Matteuse evangeeliumis (Mt 28:18–20) käsib Jeesus jüngritel ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vastav kolmetisus ilmneb ka Esimeses kirjas korintlastele (1Kr 12:4–6), kus üksteise järel olevates salmides räägitakse samal viisil Vaimust, Issandast ja Jumalast.

Kolmainuõpetuse järgi Jumala olemus ei jagune kolme persooni vahel otsekui kolmeks osaks, vaid kogu jumalus on jagamatult Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Kirjas koloslastele (Kl 2:9) öeldakse, et Kristuses elab kogu Jumala täius. Ka Apostlite tegude raamatus (Ap 5:3–4) kirjeldatakse Püha Vaimu Jumalana, rõhutades Püha Vaimu jumalikku olemust.

Piiblis põimuvad Isa, Poeg ja Püha Vaim sageli üksteisega nii tihedalt, et mõnikord on keeruline aru saada, kellest räägitakse. Näiteks Ilmutuse raamatus räägitakse Jumalast ja Tallest nõnda, et lugeja ei tarvitse isegi märgata, millal räägib tekst ühest, millal teisest. Vana Testamendi Jumalale viitavaid tekste kohaldatakse otse Jeesusele, mis rõhutab Jeesuse jumalikkust. Aga näiteks Apostlite tegude raamatu järgi valetavad Hananias ja Safiira Pühale Vaimule, mida tõlgendatakse valetamisena Jumalale enesele (Ap 5:3–4).

Jeesus ise rõhutab, et Isa ja Poja vaheline side on lahutamatu. Matteuse evangeeliumis (Mt 11:27) ütleb Ta, et mitte keegi ei tunne Isa ilma Pojata ega Poega ilma Isata. Sarnasel moel on Püha Vaim osa sellest sidemest: ilma Temata ei saa mitte keegi tunnistada Jeesus Issandaks (1Kr 12:3) või nimetada Jumalat enda Isaks (Rm 8:15). Püha Vaim juhatab meid kogu tõesse ning teeb meile Jeesuse kaudu nähtavaks Isa (Jh 16:13–15).

Teisalt on kolmainsuse persoonid üksteisest siiski eristatavad omavaheliste suhete kaudu. See saab nähtavaks näiteks siis, kui Jeesus ristitakse, Püha Vaim laskub taevast ning samas kostab Isa hääl: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!» Persoonid ei ole pelgalt Jumala maskid, mida Ta vajadusel vahetab, vaid nad on samaaegselt olemas ning toimivad üheskoos. Ei ole nõnda, et kõigepealt oli [maailmas] Isa aeg, siis Poja aeg ja viimaks Vaimu aeg.

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajalehe Uusi Tie loal

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja esimene artikkel:

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast