Neil sõnadel, armas rahvas, on sama mõte kui eelnenud sõnadel, mida te laulu alguses kuulsite. «Nüüd tulgu Õnnistegija, kes neitsist pidi sündima» jne., et kogu ilma Õnnistegija Jeesus Kristus tõesti Püha Vaimu kaudu süütust neitsi Maarjast on sündinud. Nende sõnade juures (see neitsi käima peale sai) peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud. Kuna see sünd pole toimunud mitte mehe vere ega liha abil, vaid ainult Pühast Vaimust, jääb Maarja siiski ilusaks ja süütuks.
Katkend Tallinna Püha Vaimu kiriku pastori Georg Mülleri jutlusest, peetud 18. detsembril aastal 1600 (praeguses eesti keeles; osundatud väljaandest: Georg Müller. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, 2007, lk 77.)
+ + +
Kommentaar. Pastor Georg Mülleri jutluse tsiteeritud lõigus on väljendatud luterlikku ja katoolset õpetust neitsi Maarjast kui alati neitsist (semper virgo): «peame kindlalt uskuma, et neitsi Maarja enne ja pärast lapse sündimist ning selle ajal on ilusaks, süütuks ja kasinaks neitsiks jäänud».
Luterlikud usutunnistuskirjad ei õpeta ühes vana kirikuga mitte ainult seda, et «Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast» (Schmalkaldia artiklid, I, 4), vaid ka seda, et «ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks» (Konkordiavormel, Solida declaratio VIII, «Kristuse isikust», saksakeelse teksti järgi) ning et neitsi Maarja «on tõeline Θεοτόκος, Jumalasünnitaja, jäädes siiski neitsiks» (samas, ladinakeelse teksti järgi).
