Jõulupüha jutlus Tartu Pauluse kirikus

Lubage mul alustada meenutusega ühest jõuluõhtust siinsamas kirikus millalgi 1980. aastate keskpaiku. Olin ka varem jõuluõhtul kirikus käinud, aga siin kirikus olin esimest korda. Kirik oli puupüsti rahvast täis – ma mõtlen tõepoolest puupüsti, ka vahekäigud ja seinaääred, inimesed seisid tihedalt külg vastu külge. Et midagigi näha ja kuulda, ronisin ühte aknaorva – kuskil seal, minu poolt vaadates paremal pool.

Võiks arvata, et sellises õhkkonnas ei jõua jumalateenistusel kõlav vaimulik sõnum kuigi kaugele – liiga palju sagimist, lausa rüselust. Aga teate mis, minule on sellest jõuluõhtust jäänud kustumatu mulje, kuna kuulsin jutluses esimest korda üht piiblsalmi, mis on mind sellest peale lakkamatult saatnud ning mille lugemine või kuulmine mulle alati sellesama kiriku ja sellesama jõuluõhtu ja ka sellesama vana hea õpetaja – Harald Tammuri – meelde toob. Ma usun, et paljud teist teavad seda salmi – me leiame selle Johannese Ilmutusraamatu kolmandast peatükist: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!»

«Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan… See on sinu uks, sinu südame uks, mille taga Ta ka täna seisab, koputab ja ootab, et sa Ta sisse laseksid. See on sinu uks, tee see ometi lahti!» nii ütles kirikuõpetaja, ja ma hakkasin teismelise poisikesena esimest korda aru saama, mida need jõulupühad ikkagi tähendavad. Hakkasin aru saama, et jõulupühade keskmes ei seisa mitte Jõuluvana – kelle poolearuline vend Näärivana alati nädal aega hiljaks jäi, nagu meie peres öeldi –, jõulupühade keskmes pole mitte kingitused ega isegi Vanaema imelised piparkoogid, sült ja verivorstid, vaid nende keskpunktis on Keegi, kes seisab vaikselt minu oma südame ukse taga ja ootab, et ma Ta sisse laseksin.

Eks see ole algusest peale nõnda olnud: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.» Sest neil polnud muud aset majas – siia sobivad hämmastavalt hästi lausa rabavad sõnad prohvet Jesaja raamatu algusest: «Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista!» Või prohvet Jeremija raamatust: «Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas panevad tähele oma tulemisaega, aga minu rahvas ei tunne Issanda õigust!»

Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan… Vahest kõige paremini kirjeldab seda püha Johannes oma evangeeliumi alguses, kõneldes Sõna saamisest lihaks, see tähendab Jumala Poja saamisest inimeseks – et meie võiksime saada Jumala lasteks. Püha Johannes ütleb: «Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud.» See, et oleme olemas, on Jumala tegu, Tema imeline kingitus meile. Kingitus, mille osalised me oleme, ükskõik, kas me seda tunnistame või mitte. Siin tuleb esile Jumala armastuse täielik isetus: Tema olemusse kuulub see, et Ta loob ja kingib elu ilma selle eest midagi vastu küsimata – isegi neile, kes Temast ei hooli ja nii Tema armu kui koguni Ta olemasolu eitavad: «Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.»

Need on äärmiselt traagilised sõnad nii Jumala armastuse kui meie enda igavikulise saatuse seisukohalt: «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.» Täpselt nagu jõuluevangeeliumis: «Nende jaoks polnud majas kohta!» Küllap seal oli teisi, tähtsamaid, maksujõulisemaid kliente, keda võõrastemajapidajad tollele vaesele galilea abielupaarile eelistasid – pealegi nähes, et naine on viimaseid hetki lapseootel, sest kes tahaks teha tegemist kogu selle segadusega, mida reisil olles lapse ilmale toomine endaga kaasa võib tuua!

Enese teadmata said need Petlemma kainelt kalkuleerivad võõrastemajapidajad kogu langenud inimkonna kehastuseks: «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu!» Siiski, oli ka neid, kes Ta vastu võtsid – ja mitte ainult härjad, eeslid, turteltuvid ja pääsukesed, vaid ka paljud inimesed. Kõigepealt Maarja ja Joosep ning siis Petlemma karjased, Hommikumaa targad ja viimaks loendamatud mehed ja naised, kes on tundnud Temas ära oma Päästja ja avanud Talle oma südamed: «Kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.»

Kuna Joosepi ja Maarja jaoks ei leidunud kohta inimeste seas, pidi Jumala Poeg tulema ilmale loomalaudas – tõenäoliselt koopas, kuhu rändavad karjased aeg-ajalt oma lammastega varjule läksid. On huvitav, et püha Johannes kasutab Kristuse sündimisest kõneldes samuti pilti rändurielust, kuigi see ei tule eestikeelses piiblitõlkes otseselt esile: «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde.» Kui tõlgiksime kreeka keelest sõnasõnalt, siis peaksime ütlema: «Ja Sõna sai lihaks ja telkis meie keskel.» Jumala Poeg võttis meie inimloomuse omaks otsekui ränduri telgi, teades, et seni, kuni inimesed eelistavad pimedust valgusele ja ülekohut armastusele, et ole Tal siin maailmas kohta: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna.»

Aga öelge mulle, miks ei peaks keegi Teda vastu võtma! Mis asi see on, mis inimesi takistab? Ta tuli, täis armu ja tõde; Ta on kinkinud meile elu ja valguse, kõik olemise rikkused – mis asi see on, mis meid takistab ennast Talle avamast ja Teda vastu võtmast? Tegelikult annab Jeesus ise neile küsimustele vastuse sellesama Johannese evangeeliumi kolmandas peatükis: «Valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas.»

Jumal ei nõua meilt mitte midagi muud kui vaid seda, mis on parim meile endile: et me elaksime tões ja headuses, valguses ja armastuses. Jeesus seisab ukse taga ja koputab – ning kui me avame Talle oma südame ukse, siis tuleb kõik see meie sisse: nii tõde kui headus, nii valgus kui armastus. Miks peaks keegi seda mitte tahtma?!

Kas asi on selles, et Jumal ei suru ennast kellelegi peale? Nagu ütleb ka püha Johannes: «Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat.» Aga ka see kuulub Jumala olemuse juurde: Ta ei surugi ennast kellelegi peale, sest Jumal ei taha mitte sunnitud armastust, vaid armastust, mis võrsub vabast ja avatud südamest. Jumal ei murra ust maha ega löö seda jalaga lahti, vaid Ta seisab vaikselt ukse taga ja koputab. Ta tuleb maailma pisikese, õrna, haavatava lapsena ja annab ennast nendesamade inimeste meelevalda, kellest Ta teab, et nad viimaks võtavad Tema armastavad, tervendavad ja õnnistavad käed ning naelutavad need ristile. Ja sellegi poolest ei jäta Ta tulemata – sest Tema armastus ei pea paljuks ühtegi ohvrit, et vaid päästa meid, oma armastatuid, patust, kurjast ja igavesest hukatusest: «Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.»

Jeesus ütleb: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!» See on meie südame uks, mille avamist Ta ootab. Tema süda, Jumala süda, on meie jaoks alati avatud. Püha Johannes ütleb: «Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud.» Taas jääb eestikeelne piiblitõlge mannetuks, kuna kreekakeelse originaalteksti mõte on tegelikult selles, et Jumala ainusündinud Poeg, kes on tulnud Tema südamest, on selle südame meie jaoks lahti teinud. Ta on seda teinud ilma, et meie oleksime pidanud isegi koputama: Jumala süda on meie jaoks alati avatud ning selsamal hetkel, kui meie oma südame ukse selle taga seisvale ja koputavale Jumala Pojale lahti teeme, oleme meiegi võetud vastu Jumala laste perekonda ja Tema armastavasse südamesse.

Midagi rohkemat Jumal meilt ei nõua. Jumal ei nõuagi meilt mitte midagi: Ta pakub meile elu ja armastuse, igavese elu ja kõikevõitva armastuse andi – parimat jõulukingitust, mille osaliseks võime iial saada. «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!»