Sest need on tõelikult kolm kuningat – Jumal Isa, Jumal Poeg ja Jumal Püha Vaim. Nad kõik kolm on koos, kui Kristus laseb end ristida. Kui Ta oleks tahtnud, siis oleks selline ilmutus sündinud kõrves või Jeruusalemma templis; aga see pidi sündima ristimise juures meile õpetuseks; nagu ma sageli olen ütelnud: hoidkem ristimist kõrgel ja kui oleme ristitud, siis pidagem end Issanda uuestisündinud pühadeks.
[Ristimises] pole üksnes vesi, vaid ka Jumala Sõna ja vägi, nagu siingi Kristuse ristimise juures on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. Seepärast pole see mitte ainuüksi vesi, vaid see on vesi, millega peseb end Jumala Poeg, mille üle lehvib Püha Vaim ja Jumal Isa üleval jutlustab. Nõnda pole ristimine mitte ainuüksi vesi, vaid armurikas vesi ja uue sünni pesemine, Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu pühitsetud. Just seepärast korraldab Kristus ristimise nõnda, et peab ristima Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.
Seepärast veel tänagi, kui last ristitakse, pühitseb seda ristimist Jumala Poeg oma ihuga, Püha Vaim oma juuresolekuga ja Jumal Isa oma häälega. Seepärast ei või kunagi ütelda, et see on ainuüksi vesi. On ju terve Kolmainsus seal! Nii ei tule ka ristimisele vaadata kui inimese teole. Sest kuigi inimene ristib, ei risti ta oma nimel, vaid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel: need on seal juures. Muidu ristimine ei saadaks seda korda, mida ta peab.
Kes tahab nüüd põlata Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu juuresolemist? Kes tahab niisugust vett nimetada ainult veeks? Kas me siis ei näe, millist vürtsi Jumal riputab sellesse vette? Kui vette riputatakse suhkrut, siis pole see enam vesi, vaid maitsev jook või midagi muud selletaolist. Miks tahame siis siin Sõna veest eraldada ja ütelda, see on paljas vesi; just nagu poleks Jumala Sõna, isegi mitte Jumal selle juures ja selles vees? Mitte nõnda! Sest siin on Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim sellise vee juures, nagu seal Jordani ääres, kui Kristus seisis vees, Püha Vaim hõljus üleval ja Jumal Isa jutlustas.
Seepärast on ristimine niisugune vesi, mis võtab patu, surma ja kõik õnnetused, aitab meid taevasse ja igavesse ellu. Sellest on saanud maitsev suhkruvesi, lõhnav arstirohi, sest Jumal ise on end sellesse seganud. Jumal on aga elu Jumal. Kui Tema on selles vees, siis peab see olema ka õige eluvesi, mis ajab eemale surma ja põrgu ning teeb igavesti elavaks.
Nõnda peame ristimist õieti tundma õppima ja kõrgeks pidama. Sest ei ristita mitte ingli või inimese nimel, vaid Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel või – nagu seisab Apostlite tegudes 2,38 – Jeesuse nimel, mis on samaväärne. Sest kes tunnistab Jeesust Kristust, peab tunnistama ka Jumalat Isa ja Püha Vaimu. Kes nüüd südamest tunnistab Kristust, see ei pea oma Sõna valeks, vaid usub, et mitte üksnes Poeg pole tema juures, vaid ka Isa ja Püha Vaim, kuigi Isa ja Püha Vaimu ei nimetata nimepidi!
Pangem seda hästi tähele ja ärgem eraldagem Sõna pühast ristimisest või veest, millega ristitakse. Vaid tunnistagem ja ütelgem: See on Jumala seadmine, et meid Püha Vaimu läbi puhtaks teha pattudest ja igavesest surmast meie Issanda Kristuse pärast. Seepärast, kui sa tunnistad, et vastsündinud lapsukene on pattudes, siis too ta pühale ristimisele ja lase Jumalal teha oma tööd tema sees. Nõnda ütleb Tema Sõna, et vee ja Vaimu läbi peame uuesti sündima, ja kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks. Kui sa siis tunnistad, et su laps on surmakütkes, pese ta Kristuse käsul selle pesemise ehk ristimisega, see neelab surma. Ja sina, kes juba oled ristitud, mõtle ka nii, et sinu ristimine on sulle pitseriks ja kindlaks pandiks, et Jumal on sulle andeks andnud sinu patud. Seepärast olemegi ristitud; sest oleme ristitud selle lootusega Kristuse surmasse.
Ja kuigi oleme langenud pattu ja teinud ülekohut, siis jääb kindlaks ristimine ja mis meile on selles tõotatud. Meil tuleb vaid ümber pöörduda ja mitte jääda pattudesse. Sellest pole mingit kasu, kui sa igatsed pattude andeksandmist, kuid jääd siiski pattudesse ega taha nendest loobuda. Meelt peab parandama ja õiges usus ütlema: minu Issand Jumal tõotas mulle kõike armu, kui Ta mind istutas oma Poja ristimisse; selle armu juurde pöördun ma tagasi ja toetun sellele, et minu patud on minult ära võetud; mitte minu, mõne inimese või olendi pärast, vaid minu Issanda Kristuse pärast, kes on seda käskinud ja seadnud ning lasknud ennastki ristida nagu patune.
Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936 (katkend)
