Kuigi võib arvata, et mu ettekande teemast lähtuvalt ootavad kuulajad, et kõnelen eeskätt Maarjast ja pühakutest, pean ma hädavajalikuks alustada siiski hoopis sellest, mis õigupoolest on üldse palve.
Vahest kõige tuntum palve definitsioon pärineb pühalt Aquino Thomaselt, kelle sõnul on palve «meele – ehk hinge ja südame – pühendunud ülendamine Jumala poole täiuslikus andumuses». Niisiis ei ole palve tegelikuks sisuks, tähenduseks ega eesmärgiks mitte Jumala n-ö informeerimine meie vajadustest või Temalt millegi küsimine (olgu meile endale või kellelegi teisele), vaid – viimse eesmärgina – Jumalaga üheks saamine ning, et see võiks võimalikuks osutuda, enda [täielik] usaldamine Tema kätte ja Tema hoolde.
Sellest tulenevalt võime palvet defineerida ka märksa lihtsamalt: palve on lapse usalduslik kõnelus Isaga. Või isegi mitte kõnelus selle sõna tähttähelises mõttes, vaid pigem oma Isaga koos olemine – nii lähedaselt, kui võimalik. Parim pilt, mille oskan selle illustreerimiseks tuua, on väiksest lapsest, kes on pugenud oma isa sülle, kellel isa õrnalt ja samal ajal tugevalt ümbert kinni hoiab ning kes ei peagi midagi ütlema, vaid lihtsalt vaatab täis aukartust ning sõnulseletamatut usaldust ja turvatunnet julgelt oma isa silmadesse, jälgides tähelepanelikult kõike, mida isa teeb, temaga ka seeläbi üheks saades, et palju aastaid hiljem võtab ta samamoodi ühe uue väikse lapse oma sülle ja hoiab teda samasuguses õrnas, ent samal ajal kindlas embuses.
Kahtlemata on selleks vaja usku, niisiis on tõeline palve alati ka usuakt – isegi siis, kui see võib olla sõnastatud justkui vastupidiselt, näiteks: «Ma usun, aita mind mu uskmatuses!», või koguni: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!»
Mis on usk? Heebrea kirja 11. peatüki alguses seisab usu definitsioon, mille eestikeelsed tõlked ei tee asja minu arvates mitte selgemaks, vaid pigem segasemaks. Eriti kõige uuem, mis paneb mind oma mittemidagiütlevusega lihtsalt õlgu kehitama: «Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.» 1989. aasta Uue Testamendi tõlge on parem: «Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus.» Viimatisest tõlkest on märksa parem ka 1968. aasta tõlge: «Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.» See rajaneb üsna selgelt 1739. aasta tõlkel, mis on küll vanamoeline, ent isegi veel selgem: «Agga usk on kindel lotus nende asjade peäle, mis weel odetakse, ja nende asjade märkoandminne, mis ei nähta.»
Siiski tundub mulle, et ükski tõlge ei anna edasi algteksti tegelikku mõtet, mis tuleb esile, kui vaatame selle salmi konteksti Heebrea kirjas. Eelnevalt on lugejaid hoiatatud ärataganemise eest ning julgustatud ustavaks ja usus kindlaks jääma. Definitsioonile järgneb pikk loetelu Vana Testamendi usukangelastest, kellest enamus pidid kogema ränki kannatusi ning koguni oma elu jätma või vähemalt erinevate katsumuste ja teadmatusega neid ees ootava suhtes tõsiselt rinda pistma.
Niisiis on usk Hb 11:1 definitsiooni järgi oskus ja valmisolek näha asju nii, nagu need on tegelikult, mitte nagu need võivad paista, ning sellest võrsuv tuleviklootus, mis trotsib isegi silmaga nähtavat, n-ö ilmselget, ja kindel, kõikumatu usaldus Jumala vastu, kelle käes on kõik. See tähendab, et usu mõiste kattub suurel määral sellega, mida ma ütlesin ennist palve kohta: võime selle illustreerimiseks kasutada täpselt sama pilti oma isa süles istuvast lapsest – selle erinevusega, et kui enne oli meie tähelepanu suunatud last oma embuses hoidvale isale, siis nüüd võime mõelda ka sellele, kuidas too laps oma väikeste käekestega oma isa ümbert kinni võtab ja nii kõvasti pigistada katsub, kui jaksab, ise lootusrikkalt küsides: «Kas on valus?» (Vahemärkusena: muidugi on Isal valus, sest iga tõeline armastus – eriti aga Jumala oma täiesti võrreldamatul viisil – on rist!)
Keegi võib nüüd öelda, et selline usk on pime. Ma vastan, et kindlasti mitte – selline usk tähendab tõeliselt nägemist, nagu öeldud, asjade nägemist nii, nagu need on tõeliselt, mitte nagu need võivad väliselt või esmapilgul paista. Kreeka keeles kasutatakse siin sõna ὑπόστασις, mida võiksime antud kontekstis tõlkida kui «[millegi või kellegi] tõeline olemus».
Kas väikse lapse usk oma isasse, tema tingimusetu usaldus isa suhtes on pime? Võib-olla. Aga kes meist ei tahaks jälle kord kogeda sellist usku ja usaldust ning sellest võrsuvat turvatunnet – kindlat teadmist, et toimugu ümberringi, mis tahes, kõik on ikkagi korras, sest ma olen oma isa süles! Mitte asjata ei too Jeesus tõelise usu ja tõelise suuruse kirkaimaks eeskujuks lapsi, vastates jüngrite küsimusele, kes on suurim taevariigis: «Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.» Selle juurde tuleme pärastpoole põgusalt tagasi – siis, kui hakkame rääkima pühakutest taevas.
Niisiis vahekokkuvõttena: palve on hinge ja südame taoline ülendamine Jumala poole, mis rajaneb usul ja võrsub usaldusest ning ühtlasi kinnitab sedasama usku ja usaldust.
Palvel on kahtlemata erinevaid vorme. Ma ei hakka neid lähemalt puudutama, nimetan vaid, et peamisteks neist on vaatlev palve, mõtisklev palve, ülistav palve, tänupalve, tunnistav palve ja nn palumispalve. Viimane võib oma sisust tulenevalt olla väga erinev, näiteks patutunnistus, ahastushüüd, appikutse hädas või lihtsalt Jumalalt mingite konkreetsete asjade palumine, olgu iseendale või eestpalves kellelegi teisele. Kõiki neid palveliike või -vorme ühendab aga – või vähemalt peaks ühendama – üks ja seesama: usus Jumala ette tulemine ning enda (või selle, kelle eest palvetatakse) siiras Jumala kätte usaldamine.
Pisut põhjalikumalt tahan ma aga käsitleda palve erinevaid astmeid, ja nimelt kolme kõige olulisemat, mis suurel määral vastavad ka inimese vaimuliku elu või kasvamise kolmele astmele, milleks on puhastus, valgustus ja ühendus. Rõhutan siinkohal, et neid kolme astet ei tohi üksteisele vastandada ning neid ei saa ka mõista rangelt üksteisele järgnevatena, kuna enamasti need kattuvad kogu inimese maise elu jooksul ning peamiseks muutuseks – juhul, kui tegemist on tõelise vaimuliku kasvuga – on see, kui suur osa ühel või teisel neist erinevatest astmetest või tahkudest inimese elus on.
Puhastus tähendab ilmselgelt seda, mida see sõna ütleb: inimene peab saama puhtaks, vabaks patust ja süüst ning kõigest sellest, mis teeb ta patule vastuvõtlikuks või suunab patustama, s.t pahedest, halbadest harjumustest ja kalduvustest. Kuna me teame, et mitte ainult pühapäevase kirikus- või laupäevase pihilkäigu juurde ei peaks kuuluma oma südametunnistuse läbikatsumine, patutunnistus ja kahetsus, vaid nendega tuleks vähemalt lõpetada iga päev kuni elu lõpuni (vana tava järgi kuulub patutunnistus tegelikult ka päeva alguse juurde), on selge, et see ei ole inimese vaimuliku elu olemuslikuks osaks mitte ainult selle alguses, vaid alati. Ometi peaks siin leidma aset teatav muutus: mitte selle näol, et inimene tunneb ennast vähem patusena, vaid selle näol, et üha väiksemad ja väiksemal hulgal patte teevad talle üha rohkem valu, nii et ta on valmis ja võimeline üha vähem ja vähem patustama.
Valgustus on teatavas mõttes vastus neile otsingutele või sellele hingekarjele, mis täidavad kogu inimese elu ning ka tema mõtteid ja südant siis, kui ta hakkab kogema ja mõistma oma patusust ning lootusetut olukorda. See on piltlikult öeldes nagu valgusvihk, mis teeb pimedasse ruumi suletud inimesele nähtavaks ukse, mille kaudu tal on võimalik välja pääseda – või veelgi täpsemalt öeldes: see on uksest kumav valgus, mis näitab inimesele väljapääsuteed tema väljapääsmatust olukorrast. Ja selleks ukseks on muidugi, nagu Ta ise ütleb, meie Õnnistegija Jeesus Kristus. Ja see tähendab, et tegelikult kujutab valgustus endast seda, et inimene hakkab nägema Kristust kui oma ainsat lootust ja Lunastajat, teeb otsuse Talle järgneda ja järgnebki.
Sellise vapustuse ja sellele järgnenud valgustuse näiteks on kasvõi seesama Peetruse kutsumise lugu, millest ma ühte lauset ennist juba tsiteerisin: «Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!» Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi! Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid Talle.»
See ei tähenda, nagu oleks Peetrus pärast seda kogemust olnudki lõplikult n-ö valgustatud. Ei, ta pidi käima veel pika tee ja kiriku pärimuse järgi ei olnud ta oma viimastel elupäevadelgi veel selle lõppeesmärgini jõudnud. Alles siis, kui ta oli valmis Kristuse ja Tema karja eest märtrina surema, võime öelda, et Ta oli tõeliselt valgustatud, s.t – meenutame nüüd ennist Heebrea kirja põhjal usu kohta öeldut – sai tõeliselt nägijaks. Aga kuigi see lõplik valgustatud saamine võtab ilmselt kõigil enam-vähem sama kaua aega kui Peetrusel, on sellegagi samamoodi, nagu puhastusega: nii selle kvaliteet kui kvantiteet (võime öelda ka: selgus ja põhjalikkus) peaksid aja jooksul muutuma. Kristlane peaks oma vaimuliku kasvamise käigus üha enam lähenema apostel Pauluse poolt sõnastatud ideaalile: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.» Paneme tähele, et Paulus rajab selle ideaali saavutamise mitte inimese oma püüdlustele ega tublidusele, vaid üksnes Jumala armule Kristuses. Ta jätkab: «Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.»
Kolmas vaimuliku kasvamise ja usuelu aste või tahk on ühendus – see on ühtlasi ka eesmärk, mille poole oleme teel: et Jumal oleks kõik kõiges. See on taoline ühekssaamine, mille võrdpildiks on näiteks mehe ja naise üheks lihaks saamine ennast täiuslikus andumuses andva ja teist täielikus avatuses vastu võtva armastuse läbi, mida kroonib sellest võrsuv uus elu. Või ka seesama pilt isast ja tema süles istuvast lapsest, kes on ühendatud taolise sidemega, mida ei olegi õigupoolest võimalik kirjeldada kellelegi, kes pole seda ise kogenud.
Meie vaimulikus elus ja jumalasuhtes on loodetavasti vähemalt aeg-ajalt sarnaseid hetki: mingil sõnulseletamatul viisil me kogeme ja teame, et nüüd on kõik hästi, sest me oleme koos – koos Temaga, kes on meid nõnda armastanud, et on oma ainusündinud Poja meie eest andnud, sellesama Poja läbi, kes on ennast midagi vastu küsimata loovutanud selleks, et kinkida meile jumaliku armastuse täius ja tõelise elu üliküllus.
Tõenäoliselt on need vaid üksikud ja enamasti vägagi üürikesed õndsusehetked – tulevase igavese õndsuse eelmaitsmised. Selle õndsuse eelmaitsmised, milles me usume Neitsi Maarja ja teised pühakud juba olevat – ja kuna nad on seal, selles jumalikus täiuses, võime olla kindlad, et nad elavad ka täiuslikus, lakkamatus palves.
See võib tunduda paljudele üllatavana – neile, kelle jaoks palve tähendab vaid endale Jumala käest millegi küsimist. Kui see oleks nii, siis ei oleks pühakutel taevas enam palvet tarvis, kuna neil on kõik olemas. Aga nagu me ennist nägime, on palve midagi märksa enamat kui lihtsalt oma vajaduste Jumalale teatavakstegemine – mis iseenesest olekski väga veider, kuna on päris kindel, et Jumal teab meie vajadusi mõõtmatult palju paremini kui meie ise.
Nagu ma ütlesin, vastavad vaimuliku elu kolmele astmele või tahule samasugused palve kolm astet. Võiksime neid piltlikult võrrelda Jeruusalemma templi erinevate sissepääsualadega.
Kõige esimene ja välimine neist on paganate eesõu. Võiksime seda nimetada loomulikust jumalatunnetusest – võib-olla isegi mitte teadvustatud ja isikulisest jumalatunnetusest, vaid vähemalt alguses pigem teatavast ebamäärasest «millegi kõrgema» ligiolu aimamisest – lähtuvaks loomulikuks palveks, mis võib väljenduda näiteks hämmastuses Jumala loodu suuruse ja ilu üle, oma väiksuse (või vastupidi, ka näiteks inimese vaimse suuruse) tajumises ja sellest tulenevas kas hirmus või imetluses või mõlemas korraga. Samuti väiksematest või suurematest vajadustest või hädadest tõukuvas teadlikus kellegi, kasvõi mingi nimetu kõrgema jõu poole suunatud appihüüdes või ka kaebuses. Taolisi n-ö paganate eesõue kuuluvaid palveid võib olla väga erinevaid – ning mingil kombel vastavad need eespool kirjeldatud puhastuse astmele inimese vaimulikus elus: inimene mõistab, et ta ei ole kõige, isegi mitte iseenda peremees, et ta sõltub kellestki või millestki, ning üritab sellele arusaamisele vastavalt tegutseda. Nagu öeldud, võib see olla ka täiesti teadvustamata «palve» – nagu näiteks see, kui keegi enne mõnda olulist ettevõtmist endale ütleb: «Mingu mul ometi hästi!», või kedagi teist palub, et see talle pöialt hoiaks.
See ei ole veel kristlik palve – ja ometi on see ka paljude kristlaste jaoks kõige tavalisem, sagedasem ja võib-olla vahel ka ainuke palve, mida nad üldse tunnevad. Nagu paljude kristlaste elutegelikkuse juurde võib kuuluda ka see, et nad palvetavadki ainult siis, kui neil on selleks mingi ülalkirjeldatud vajadus, näiteks on nad sattunud mõnda väljapääsmatuna tunduvasse olukorda, neil on mingid enneolematud vajadused või nad on millegipärast, näiteks terviseprobleemide tõttu, tõsiselt hirmul. Taoline arusaam on tõelisest palvest sama kaugel kui paganate eesõu templi kõige pühamast paigast – kuigi väliselt võivad nad ju üsna lähestikku paikneda.
Järgmiseks astmeks oleks Iisraeli eesõu – ma ei hakka siinkohal tegema vahet naiste ja meeste eesõuedel. Tegemist on palvega, mis rajaneb ilmutatud usul ning kindlal teadmisel ja selgusel, kes on see, kelle poole palves pöördutakse. Ka sellel palvel võib olla erinevaid vorme: mõtisklevast ja vaatlevast kuni kõige lihtsama ja tavalisema palumispalveni. Kindlasti on see – eriti vaatleva palve puhul – märksa lähemal sellele, mille poole peaksime mitte ainult palves, vaid kogu oma vaimulikus elus püüdlema – sest meile on, nagu ennist valgustusest kõneldes nimetasin, avanenud uks, mille kaudu pääseme Jumala ligiolusse: Jumal ise on saanud üheks meie hulgast, et meie võiksime Temaga üheks saada. Jumala Poeg on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. Veelgi enam: Ta on loovutanud iseennast, meie eest ristil surres ja meid Isaga lepitades, et võiksime mitte ainult leida tee Isa tagasi Jumala, oma Looja ja Isa juurde, vaid et võiksime teada: Ta on meid vastu võtnud, Ta on meid juba oma sülle tõstnud ning hoiab meid oma armastavas embuses – kui me ise selleks valmis oleme ning kui me tahame Talle vastata armastuse ja usaldusega.
Ütlen vahemärkusena, et nii minu poolt paaril korral nimetatud mõtiskleva kui ka vaatleva palve puhul on kõige paremaks abivahendiks Pühakiri, eeskätt evangeeliumid, milles kirjeldatud sündmustesse ja meieni toodud Issanda sõnadesse süvenemine lubab meil iseennast kõige selle keskele asetada, üritada tõepoolest loetut oma vaimusilmadega vaadelda ja nendega, kellest need lood kõnelevad, isegi vestelda – eeskätt muidugi Kristusega ja Jumala endaga.
Siin jõuamegi nüüd kolmanda astme juurde, mille ma võrdsustaksin templi kõige pühama paigaga, kuhu Vana Seaduse ajal oli lubatud minna ainult ülempreestril ja sedagi vaid üks kord aastas, Suurel Lepituspäeval, et seal asuvale lepingulaekale verd piserdades anuda Iisraeli rahvale tema pattude andeksandmist. Kristus on meid oma verega lunastanud, Temas on meile avatud tee armu aujärje ette, ja see tähendab, et nüüd ei ole mitte ainult ülempreestril üks kord aastas, vaid meil kõigil alati võimalik viibida selles kõige pühamas paigas, Jumala enda armu ja auhiilguse lakkamatus ligiolus. Kirjas Heebrealastele kirjeldatakse seda meie uut olukorda järgmise võrdpildi abil:
«Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju, ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna; sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: «Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!»; ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: «Ma olen kabuhirmus ja värisen! – vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat Talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega!»
Siin jõuame nüüd viimaks Maarja ja pühakute juurde, ja ma arvan, et ega mul polegi vaja enam väga palju ütelda. Pühakud on need «täiuslikuks saanud õiged», kelle kohta Heebrea kiri ütleb, et me seisame koos nendega Jumala püha palge ees. Olles juba jõudnud taevasesse õndsusse ja täiusesse, nad mitte ei lakka palvetamast, vaid õigupoolest alles seal saavadki hakata tõeliselt palvetama. Muidugi on selle eelduseks, et nad ka oma maises piiratuses püüdsid palvetada nii täiuslikult, kui nad oskasid ja suutsid – nagu näiteks Apostlite tegude raamatus öeldakse, et jüngrid «olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega». Taevane õndsus seisneb Jumala vahetus nägemises «nii nagu Ta on» – kõik on täiuslikult selge ning nii, nagu «Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust», on ka nendest, kes on koos Temaga ja Temas, saanud tõelised valguse lapsed.
Samal ajal on nad aga jätkuvalt meiega ning eriti siis, kui astume palves Jumala ette (või poeme lapsena Tema sülle), võime teada, et nemad, Jumalat palgest palgesse nähes, palvetavad koos meiega ja meie eest – olles ise jõudnud võitlusest igavesele võidupühale, elavad ja aitavad nad parimal võimalikul viisil kaasa meie võitlusele siin maa peal, kuni meilegi kõlavad Õnnistegija sõnad: «Sa oled olnud ustav surmani – ma annan Sulle elupärja!»
Luterliku kiriku usutunnistuskirjade hulka kuuluvas, 1531. aastal ilmunud «Augsburgi usutunnistuse apoloogias» öeldakse pühakute austamise kohta muuhulgas nõnda:
«Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame Jumalat tänama selle eest, et Ta on meile näidanud oma halastust, et Ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et Ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu ülirohkeks saanud. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumisele. Samuti me oleme nõus sellega, et inglid paluvad meie eest. […] Me soostume sellega, et nii nagu elavad pühakud üldiselt paluvad kogu kiriku eest, nii paluvad nad ka taevas kogu kiriku eest.»
Pühakud ei ole taevas mitte sellepärast, et nad oleksid siin maa peal omaenda jõust, tarkusest, vooruslikkusest ja tublidusest suuri tegusid teinud, vaid seetõttu, et nad panid kogu oma lootuse Jumala armule, uskusid Temasse, usaldasid Teda ja ennast Tema kätte, ning püüdlesid täiusliku ühtsuse poole Temaga. Tuletame meelde, mida Jeesus ütles vastusena küsimusele, kes on suurim taevariigis: see, kes on valmis olema Jumala ees, nagu väike laps oma isa ees.
See on ka põhjus, miks pühakute palve taevas on nii väärtuslik. Inimesed küsivad tihtipeale, milleks üldse palvetada, mis on palve mõte, kui me usume, et Jumal teab kõike ning oma ettehoolduses juhib kõike. Me ei saa ju ometi Jumalat kuidagi mõjutada ega oma palvega Tema tahet muuta?!
Vastus sellele küsimusele ja selle aluseks olevatele kahtlustele on tegelikult väga lihtne: jumalik ettehooldus ei määra mitte ainult seda, mis saab, vaid ka seda, kuidas ja millistel tingimustel üks või teine asi teostub. See tähendab, et Jumal näeb ette ka erinevaid «võimalikkusi» ning seega on palve äärmiselt oluline, kuna tegemist on Jumala enda poolt asjade kulgemise jaoks seatud tingimusega. Sellega on samamoodi, nagu inimeste vahelistes suhetes.
Võtame näiteks abielu ja abielurikkumise. Kui üks abielumees rikub abielu ja tema naine sellest teada saab, siis on üsna mõistetav, kui naine tahab oma mehe juurest ära minna. Aga kui see naine oma meest armastab, siis ta mõtleb umbes nii: «Kui mu mees nüüd oma tegu kahetseb, seda mulle siiralt tunnistab ja minult andeks palub, siis ma andestan talle ja meie abielu jääb püsima.» Niisiis, kuigi n-ö otsustaja oleks sellisel juhul naine, sõltub tulemus ikkagi sellest, mida teeb mees.
Võime tuua ka ühe väga kõneka näite Pühakirjast. Kui Aabraham palus Jumalat – või, nagu meile tundub, tingis Jumalaga –, et Jumal ei hävitaks Soodomat, kui seal leidub kasvõi viiskümmend, nelikümmend viis, nelikümmend, kolmkümmend, kakskümmend või kümme õiget, siis ei olnud tegemist mitte sellega, et Aabraham oleks mõjutanud Jumalat, kes on armastus ise, rohkemale halastusele, vaid vastupidi sellega, et nõnda palvetades Aabraham taipas aegamööda, et Issanda halastus on palju suurem, kui tema oli alguses arvata osanud – samal ajal siiski ka mõistes, et Jumala pühadus ei saa halastusele vaatamata pattu sallida, vaid peab selle hävitama.
Meie palve eesmärgiks ei saa olla Jumala tahte ega seadmiste muutmine, vaid vastupidi: meie palve tõeliseks sisuks peab saama selle taotlemine, et kõik sünniks vastavalt Jumala heale ja armulisele tahtele. Täpselt nii, nagu Jeesus ise on meid palvetama õpetanud: «Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!»
Niisiis on tõelise, täiusliku palve eelduseks see, et inimese tahe saaks täiuslikult üheks Jumala tahtega – ja inimene ise Jumalaga. Kes on need inimesed, kes on juba saanud Jumalaga täiuslikult üheks ning kelle tahe ühtib täielikult Jumala omaga? Küllap te kõik juba teate vastust: muidugi pühakud taevas, kes samuti – mitte ainult inglid üksi – näevad alati taevase Isa palet, kui Jeesust parafraseerida.
Maarja ja pühakutega koos palvetamine tähendab ühelt poolt nende palve, nende usu, usalduse, armastuse ja andumuse endale eeskujuks seadmist ja selle eeskuju järgida püüdmist. Teisalt aga tähendab see selle meeles pidamist, et nagu meie, nii on ka nemad sellesama Kristuse Ihu liikmed, ning kogu see Ihu ühes oma jumaliku Peaga elab ja hingab lakkamatus palves, s.t hinge ja südame lakkamatus ülendamises Jumala poole täiuslikus andumuses.
Videoettekanne Märjamaal, 11. septembril 2021
