Viimase pooleteise aasta jooksul oleme kuulnud tohutus koguses kõikvõimalikku juttu sellest, kui väga meie ühiskonnas võimupositsioonil olevad inimesed hindavad inimelu ning kui mures nad inimeste elu ja tervise pärast on.
Ometi on see jutt olnud üks suur silmakirjalikkuse manifestatsioon. Ja seejuures väga suure silmakirjalikkuse manifestatsioon. Seda väidet ei ole raske põhjendada.
Küsigem, kui palju inimesi suri 2020. aastal Covid-19 tõttu? Vastus: 203 ehk keskmiselt 0,55 inimest päevas. Sellest pasundas aasta läbi kogu meedia – päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Inimesi on hirmutatud, hurjutatud ja survestatud mõõdutundetult, kujutades neid, kes ei taha massihüsteeriaga kaasa minna, hoolimatute inimestena.
Paraku vaikiti samal ajal täielikult maha kümneid kordi suuremad ohud inimelule. Kas te teate, kui palju inimesi suri sel samal, 2020. aastal vereringeelundite haiguste tõttu? Vastus: 7669. Ja kui palju inimesi suri pahaloomuliste kasvajate tõttu? Vastus: 3630.
Palju me sellest oleme kuulnud? Pea mitte midagi.
Aga on veel üks tohutu mastaabiga ebaõiglus, mis on juba pikka aega täielikult maha vaikitud – selleks on laste massiline tapmine enne sündi, emaihus. Fakt on see, et 2020. aastal tapeti – jah, tapeti tahtlikult, mitte lihtsalt ei surnud – Eestis 3421 last. See tähendab, et igal päeval tapeti keskmiselt ca 9,4 last.
Sünnieelselt tapeti lapsi enam kui 17 korda rohkem kui suri inimesi Covid-19 tõttu. Ometi ei räägi meedia sellest poolt sõnagi. Mõelge selle peale: meie ühiskonnas toimub meeletu mastaabiga massiline süütute inimeste tahtlik tapmine, aga pea mitte keegi ei näe selles probleemi, mis vääriks tähelepanu.
Tegelikult on asi veel palju hullem. Nimelt toimub laste massiline sünnieelne tapmine mitte seadusi rikkudes, vaid riigivõimu vaikival heakskiidul – riigivõim ise on võtnud vastu seadused, mis lubavad lapsi sündimise eelselt tahtlikult tappa.
Veelgi hullemaks teeb olukorra tõsiasi, et riigivõim mitte ainult võimaldab lapsi sünnieelselt massiliselt tappa, vaid ka rahastab laste massilist sünnieelset tapmist. Seejuures on lausa groteskne, et laste massilist sünnieelset tapmist rahastab Vabariigi Valitsus määruse alusel, mis kannab pealkirja «Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu».
Niisugune olukord on sügavalt mõistusevastane, sest valikabordi näol ei ole mitte mingil juhul tegu tervishoiuteenusega – vastasel juhul peaks normaalne rasedus olema haigus, mille kõrvaldamisele on kõnealune tervishoiuteenus suunatud.
Eesti rahval on seonduvalt abordi ehk laste sünnieelse tapmisega väga suur süü.
Statistikaameti andmetel on Eestis alates 1991. aastast ehk Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest abordi teel tahtlikult tapetud 331 606 last. Alates 1956. aastast, mil tahtlik abort nõukogude võimu poolt seadustati, on Eestis abordi teel tapetud rohkem kui poolteist miljonit last.
Aga tegu ei ole probleemiga, millest võiks rääkida mineviku vormis. Mullu sündis Eestis 13 209 last. Seda oli 890 võrra vähem kui 2019. aastal, mil sündis 14 099 last. Kõrvutades mullu tahtlikult esile kutsutud abortide ja sündide arvu nähtub, et sünnieelselt tapeti 20,5 protsenti lastest ehk iga viies laps. (1991. aastal tapeti valikabordi teel rohkem lapsi, kui sai sündida.)
Tegelikult on enne sündi lõpetatud tahtlikult palju suurema hulga laste elu, kuna kõnealune statistika ei võtta arvesse apteekides müüdavate abortiividega põhjustatud varajases faasis raseduste katkestamisi ega ka embrüote hukkumist, mis on tingitud teiseselt ka abortiividena toimivate hormonaalsete kontratseptiivide kasutamisest.
Kõigest sellest nähtub, et põhiseadust austatakse Eesti Vabariigis väga valikuliselt. Põhiseaduse paragrahvi 16 kohaselt on igal inimesel õigus elule ja paragrahvi 12 kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Ehk kõigil inimestel peaks olema võrdne õigus elule.
See õigus kehtib ka veel sündimata laste suhtes.
Seda on tunnistanud ka õiguskantsler Allar Jõks, kes kirjutas 2002. aastal:
«Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. Seega ei saa õigus elu kaitsele olla seotud loote eluvõimelisusega, sünnihetke või muude loote arenguga seotud asjaoludega. Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet.»
«Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.»
«Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.»
Ometi jätkub laste massiline sünnieelne tapmine ja selle riiklik rahastamine, ilma et pea keegi selle suhtes midagi ette võtaks või isegi avalikult välja ütleks, et niisugune olukord ei ole vastuvõetav. Jutud, nagu peaks veel sündimata laste õigust elada ehk õigust mitte olla tapetud tasakaalustama kellegi väidetava õigusega nad ära tappa, on seejuures lihtsalt naeruväärsed.
Probleemi ei nähta hoolimata sellest, et meie ühiskond on väidetavalt rajatud austusele inimõiguste vastu, mille üheks keskseks alustalaks peaks olema tõdemus, et inimene on põhimõtteliselt väärtuslikum olend kui loomad ja linnud ning väärib seega erilisi õigusi ja erilist kaitset.
Vaikivad nii prokuratuur, õiguskantsler, poliitikud, ajakirjanikud, arstid, ühiskonnategelased, inimõiguste kaitsele suunatud organisatsioonid kui ka lastekaitseorganisatsioonid. Kõik vaikivad selle üüratu mastaabiga kuritegevuse maha.
Sellest, kui mõistusevastane niisugune olukord on, annab tunnistust üks väga kõnekas tõsiasi.
Ilmselt paljud inimesed ei tea, et Eestis kehtivate seaduste kohaselt on Eestis isegi linnupoegade elu kaitstud paremini kui inimlaste elu. Nimelt on looduskaitseseaduse paragrahvis 743 lõige 1 sätestatud, et looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut ehk kuni 600 eurot.
Seevastu inimlaste sünnieelne tapmine on mitte ainult seadustega lubatud, vaid sellele maksab valitsus veel heldelt peale, tasudes vähemalt kaks kolmandikku iga seaduslikult teostatud abordi kuludest.
Ehk kokkuvõtlikult öeldes on koorumata linnupoegadele tagatud Eestis tunduvalt suuremad õigused kui veel sündimata lastele – esimeste tahtlik tapmine on karistuse ähvardusel ilma eranditeta keelatud, teiste tahtlikuks tapmiseks on aga nähtud ette päris avarad võimalused ja ka valitsuse poolne rahaline toetus.
Paljude poolt armastatud laulja Tõnis Mägi ütles 20. augustil 2021 öölaulupeol, pärast oma lugu «Palve»: ««Kuulake Mu rahvas!» ütleb Jumal praegu selgelt. «Ma hoiatan teid. Ma hoiatan teid, et võtke aru pähe. Siis ma hoian ja kaitsen seda väikest maad, seda sama Eestimaad. Parandage meelt!»»
Mõelgem nende sõnade peale! Mõelgem selle peale, mida need tähendavad kõige eelnevalt räägitu kontekstis. Jah, eesti rahvas vajab hädasti meeleparandust. Aga mingist meeleparandusest ei saa olla juttu, kui jätkuvalt tapame oma lapsi ning kui riigina selle mitte ainult heaks kiidame, vaid ka sellele peale maksame. On täiesti kindel, et sellist rahvast, kes tapab oma lapsi, Jumal ei õnnista ega kaitse.
Seega, hoidkem ja kaitskem iga inimest, aga eriti neid, kes kõige enam hoolt ja kaitset vajavad! Võtkem lapsed, kelle Jumal meile saadab, avatud südamega vastu. Hoidkem ja armastagem lapsi, hoidkem ja armastagem emasid ning hoidkem abielu ja perekonda, mis on nii inimliku armastuse kui ka inimelu häll ja kaitse.
Tänan tähelepanu eest!
Kõne 28. augustil 2021 Tallinnas Vabaduse väljakul üritusel «Elu kaitseks».
