Aastal 2003 pidas kuus protsenti rootslastest oma elu mõttetuks (soome k tarkoitukseton – mõttetu, tähendusetu, eemärgitu). Käesolevaks aastaks on nende hulk neljakordistunud, nüüd arvab samamoodi 24 protsenti. Sellised andmed avaldati rahvusvahelise konsultatsiooni- ja analüüsifirma Kairos Future pikaajalises uurimuses Läget i Landet – tecken i tiden (Olukord riigis – märgid ajas).
Pärast aastat 2003 on nende hulk, kes kogevad oma elu sisemiselt mõttekaks vähenenud 85-lt protsendilt 56-le protsendile. Noorte meeste puhul lausa 34 protsenti peavad oma elu mõttetuks. Nüüdseks on pealegi esimest korda nende hulk, kes vaatavad oma maa tulevikule pessimistlikult, suurem kui positiivse nägemusega inimeste hulk. Selline on olukord riigis, mis on tuntud oma üldise heaolu ja võrdõiguslikkuse poolest ning mida on aastakümneid juhitud poliitiliselt sotsiaaldemokraatlike, progressivistlike ja ateistlike väärtuste järgi.
Hoiatusi sellest, et ateistlik maailmavaade võtab elult mõtte, ei ole võetud tõsiselt. Kui elu peetakse mõttetuks, tuleb püüda kuidagi ise leida sellele mingi tähendus. Näiteks üks maailma tuntuim rootslane, kliimaaktivist Greta Thunberg on rääkinud, et ta on oma elule leidnud mõtte nüüd, kui ta võitleb looduskaitse eest.
Siiski võiks kriitiliselt küsida: kui elu on üleüldiselt eesmärgipäratu juhuse looming, mis mõtet saab olla selle pikendamisel? Süngevõitu vastus on, et iseenesest mõttetu elu pikendamisel ei ole mõtet.
Kui iga neljas vastutulija peab oma elu mõttetuks, oleks viimane aeg peatuda ning küsida uusi ja sügavamaid küsimusi. Aga just selliste küsimuste esitamiseks on tänapäeva inimestel väga viletsad eeldused. Rootsi kirjanik Joel Halldorf kommenteerib ajalehes Östgota Correspondenten seda, miks meie kaasaegses ühiskonnas ei arutleta sügavamate küsimuste üle: «Usun, et üks põhjus on selles, et me ei ole harjunud rääkima olemasolemise (existensiella) küsimuste üle.» Halldorfi hinnangul me küll teame, mida teha, kui inflatsioon kasvab, aga me ei saa aru, miks ei olda moodsa eluga rahul.
Jumal, kes on meid loonud ning andnud meile elu ja kõik, kutsub inimest ikka veel. Meie aja tuntuimate filosoofide hulka kuuluv Charles Taylor kirjeldab oma raamatus A Secular Age, kuidas moodne aeg põlgab usku, aga ometigi: «…kogemus sellest, et on olemas midagi enamat, ei jäta meid maha.» Mõeldes oma elu üle järele, lõõgastudes looduses ning kohates nii kaotust kui leina, kogevad paljud inimesed ootamatult, et elus peab sisalduma veel midagi enamat. Taylori järgi on meie aeg kaugel sellest, et saaks lihtsalt heita end uskmatuse rüppe.
Jumala unustamise ja hülgamise hind on ränk. Muuhulgas kuulub selle juurde elu mõtte kaotamine. Siiski, nagu kuulutab apostel Paulus oma kaasaja õpetlastele, Jumal ei ole kaugel mitte ühestki meist. Niikaua, kui me pole veel täiesti paadunud, on lootust pöörduda Tema poole ja leida see sügav osadus ja mõte, milleks meid on loodud.
Tõlkinud Illimar Toomet.
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
