Kuressaare piiskopilinnuses on avatud uus põnev näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega», kus võib sõna otseses mõttes kohtuda väljakaevatud luustike uurimise põhjal rekonstrueeritud Valjala emanda ja Karja mehega.
Valjala emandaks nimetatud naise luustik kaevati välja Valjala kiriku juurest. Praegust pühakoda Valjalas peetakse üheks kõige vanemaks säilinud kivikirikuks Eestis, mida hakati öeldavasti ehitama kohe pärast 1227. aasta vallutust. Kõigepealt valmis kooriosa ehk altariruum (seda on nimetatud ka kivikabeliks), millele järgnes pikihoone.
Kuid Valjala emanda puhul teeb loo põnevaks asjaolu, et tegemist oli kristlasega, kes suri ja maeti mitukümmend aastat enne seda, kui saarlased ametlikult ära ristiti. «Naine oli maetud kristlikult, peaga lääne suunas ja puukirstus, kõige tõenäolisemalt 1180.–1190. aastatel, võib-olla 1200. aasta paiku, igal juhul mõnikümmend aastat enne Saaremaa ametlikku ristiusustamist,» võib lugeda ekspositsiooni selgitavast tekstist. «Võib arvata, et naine oli suuremat sorti talu emand, kes sündis paganana, kuid otsustas mingil ajal astuda ristiusku.»
Samuti pidi Valjalas enne praegust kirikut eksisteerima mingi varasem kirik, mille juures oli ka kalmistu. Näituse koostajad arvavad, et väikesi kirikuid oli toona saarel veelgi. Kuidas nii? Koolis õpetatud ajalookäsitluse kohaselt jõudis eestlaste muistne vabadusvõitlus lõpule Saaremaa alistumise ja ristimisega aastal 1227 (nelja aasta pärast täitub sellest sündmusest 800 aastat). Kes ei oleks kuulnud lendlauset, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga?
Asjaolus, et juba varem oli ristiusu omaks võtnud teatud hulk saarlasi (ja ka mandrieestlasi – näiteks Pudiviru vanem Tabelinus, kes ristiti Gotlandil), ei ole midagi üllatavat. Küsimus on pigem selles, et kui Saaremaal leidus kirikuid või kabeleid, pidid neis teenima preestrid, kes viibisid kohapeal või külastasid saart teatud regulaarsusega. Kuid preestrid on alati seotud konkreetse piiskopi ja piiskopkonna või muu kirikliku struktuuriga. Milline piiskop omas siin kanoonilist jurisdiktsiooni?
Kirjalikest allikatest teame seda, et umbkaudu 1167. aastal määrati Eesti piiskopiks benediktlane Fulco, kellele paavst käskis abiliseks anda Stavangeri kloostri eestlasest munga Nicolause. Samas pole teada, kas Fulco koos oma abilisega ka tegelikult Eestisse jõudis.
Ligi nelikümmend aastat hiljem – aastal 1206 – saabus Saaremaale Taani kuningas Valdemar II saatjana Lundi peapiiskop Anders Sunesen, kellel oli volitus paavstilt paganaid ristiusku pöörata ja neile piiskop määrata. 1220. aastal üritasid rootslased kanda kinnitada Läänemaal Lihulas, kuninga meestega oli kaasas Linköpingi piiskop Karl Magnusson. Seega liikus muinasaja lõpul siin piirkonnas aktiivselt piiskoppe ning ka saarlased ise olid aktiivsed meresõitjad, kes omasid diplomaatilisi ja kaubanduslikke suhteid Läänemere äärsete keskustega.
Riia piiskop Alberti kroonikakirjutajast preester Henrik ei räägi kristlastest või kirikutest Saaremaal mitte midagi. Tema käsitluses olid saarlased ohtlikud ja salakavalad paganad, kes võtsid ristimise vastu Riia kirikult ning kellest said alles siis sakslaste usuvennad. Kahtlemata esindas preester Henrik Riia piiskopi huve arvestavat vaatenurka ning võib arvata, et ta vaikis Riia kirikule ebasobivad tõsiasjad maha, kuid võrdlus politrukiga, nagu seda ühes selgitavas tekstis on tehtud, on küll ebakohane.
Kristlane oli ka vigase puusaga Karja mees – ta suri umbes 35-aastasena (tolle aja mõistes keskealisena) ning maeti puust kirstus kristliku kombe kohaselt peaga enam-vähem lääne suunas 13. sajandi esimesel poolel või keskpaigas. Ta oli sinakashallide silmadega, blondide või tumeblondide juustega ning umbes 171 cm pikkune, seega veidi lühem kui enamik teisi Karja kalmistule maetud mehi. Arvatavasti tegeles ta käsitööga.
Tuleb märkida, et kalmistu, kuhu ta maeti, ei asu praeguse Karja kiriku juures, vaid mõned kilomeetrid eemal hilisema Karja mõisa lähedal. Matmispaik avastati juhuslikult pärast teist maailmasõda.
Uurijate arvates ehitati tänaseni säilinud Karja kirik alles 13. sajandi viimasel veerandil või koguni 14. sajandi algul. Seega näib, et selle kiriku maalitud võlvide all see Karja mees palvetamas ei käinud, kuid ta võis olla tuttav varasema, oletatavasti puidust pühakojaga, mida mainitakse piiskopi- ja orduala piire kindlaks määravates dokumentides aastal 1254.
Näitus «Silmast silma keskaegse saarlasega» pöörab erilist tähelepanu tolleaegsele rõivastusele, mida aitavad rekonstrueerida eestlasi (saarlasi) kujutavad skulptuurid Karja ja Pöide kirikus. Lisaks saab näha mitmesuguseid arheoloogilisi leide. Ajaloolist konteksti selgitavad rohked tekstid. Tegemist on väga põneva ekspositsiooniga, mis peaks pakkuma huvi nii kohalikele kui ajaloohuvilistele Saaremaa külastajatele. 25. augustil on tulemas ka ettekandepäev.
