Piiskop Jakob Kuke artikkel ajalehes Eesti Kirik nr 44, 5. novembril 1925. aastal

Viimase kuu jooksul on Riigikogu vastu võtnud kolm tähtsat seadust, mis kiriku elu õige lähedalt puudutavad. Need seadused on: usuühingute, perekonnaseisu ja matusepaikade seadus. Tähtsam nendest on vastuvaidluseta usuühingute seadus, mis kiriku riigist lahutab.

Ühendussidemed Eesti evang.-lut. kiriku ja Eesti vabariigi vahel ei ole kunagi väga kindlad ja soojad olnud. Eesti evang.-lut. kirik on harjunud riigivõimu poolt mõndagi hoopi saama. Seadused, mis selles asjas teostamist leidsid, olid määratud sagedasti hoobi andmiseks ja pandi ootamata nõnda kui üle öö maksma. Nõnda kaotati seaduse ilmumisega Riigi Teatajas kiriku ametikandjate ülevalpidamiseks määratud maksukohused keset kuud, aastast rääkimata ja jäeti nende ülevalpidamine õhku rippuma, sest päevapealt oli kogudustel võimata uusi tuluallikaid leida. Nõnda jahtus loomulikult vahekord kiriku ja riigi vahel. Kirik võõrdus riigis oma tuge nägemas ja riik omalt poolt kriipsutas juba põhiseaduse läbi alla, et Eestis ei ole riigiusku ega riigi kirikut. Viimaks teostus kiriku riigist lahutamine 29. oktoobril lõpulikult vastuvõetud seadusega, mis Riigikogus viimaks kaua kestnud ägedate võitluste järele vastu võeti.

Et kogudustel võimalik oleks tutvuneda selle tähtsa seadusega, on see seadus «Eesti Kirikus» täielikult ära trükitud.

Kuidas kujuneb meie kiriku elu selle seaduse alusel? Seda ei või kindlasti ette näha ja oleneb suurelt jaolt koguduste ja kiriku enese elu arenemisest ja kasvamisest. Seadus näitab ju ainult raamid ette, mida need eluga ja tuumaga peavad täitma, kelle jaoks see seadus olemas on. Kirik ei ela ega sure mitte riigi seadusest, vaid tema elu on kõrgemal kui inimlik võim. Kirik elab ja kasvab seda võrd, kui palju ta Jumalat enese sees elada laseb, sest kiriku elu oleneb otsekohe Jumalast.

Ühte võiks aga kohe tähendada, et ei ole mitte ettenäha, nagu peaks see seadus kiriku ellu järsku muutust tooma. See oleneb juba sellest, et Eesti ev.-lut. kirik juba algusest peale ei ole harjunud riigi poolt toetust saama ja teiselt poolt jättis riik kirikule enam vähem vaba arenemise võimaluse. Riik kinnitas ametisse konsistooriumi liikmed ja praostid ja vaatas läbi apellatsiooni asjad. Aga valitud olid konsistooriumi liikmed kirikupäeva ja praostid praostkonna sinodi kui kiriku orgaanide poolt. Ja peab ütlema et riigi võim ei ole ennast kiriku ellu mitte seda võrd vahele seganud, et selle läbi kiriku elu arenemine oleks tuntavalt takistatud saanud. Kirik võib pärast riigist lahutamist endiselt edasi töötada ja loodetavasti saab tema seda ka tegema. Kirik on, kasutades talle riigi poolt jäetud vabadust, oma organid juba võinud ellu kutsuda kirikupäeva, konsistooriumi, praostkonna sinodite ja usuteadlaste konverentsi näol ja oma koguduste korralduse ja kiriku ülevalpidamise seaduse maksma panna. Kiriku riigist lahutamise puhul tulevad mõned nendest määrustest täiendada ja muuta, aga kirik ei jää nüüd ometi mitte otse kui õhku rippuma, vaid tal on oma organisatsioon olemas ja ta ei alga otsast peale, vaid töötab edasi.

Lahutamise seadus ei ole tahtnud seda kiriku korraldust, mis ju olemas, mitte purustada, nagu seda mitmelt poolt on nõutud, vaid ta on kiriku riigist lahutanud kui ühe organiseeritud terviku. Kõik tema kogudused peavad jääma tema liikmeks, selleks peavad kogudused oma põhikirjad registreerimiseks sisse andma kiriku keskvalitsuse kaudu. See kindlustab teataava ühtluse koguduste põhikirjades. Sest koguduste põhikirja väljatöötamises peab kiriku keskvalitsus ühiselt kogudustega tegutsema, et normaal põhikirja saavutada, mis vastuvõetav enam vähem kõikidele kogudustele ja millel oleks kirikupäeva sanktsioon. Siis võiksid selle põhikirja alusel kõik kogudused ühineda ja ei pruugiks mitte neid juhtumisi palju ette tulla, kus kogudus ennast eripõhikirjaga registreerida laseb. Põhikiri peab igatahes seisma evang. lut. kiriku usutunnistuslikul alusel ja iga kogudus peab sellel alusel kuuluda võima üldkiriku liikmeks. Muidu siseministeerium koguduse registreerimist teostada ei saa.

Järsuma muutusena selles seaduses tundub määrus, mille järele liitunud kogudused liidust, s. o. kirikust võivad lahkuda, kui nad sellekohase otsuse teevad peakoosoleku 2/3 häälteenamusega. Väljaastumine Eesti ev. lut. kirikust on seaduse järele ikka kõikidele vaba olnud. Siin ei too seadus muutust. Muutus seisab selles, et kui otsus on tehtud peakoosoleku 2/3 häälteenamusega, siis koguduse varandused kirikust lahkunud kogudusega kaasa lähevad. Ja see määrus tundub ülekohtusena. Ülekohus on ta nende vastu, kes kiriku ja tema varandused on asutanud ja neid määranud evang. lut. kiriku jaoks, siis ülekohus nende vastu, kes ristimise sakramendi kaudu on kirikuga ühendatud – ja kes nüüd omale kas uut kogudust ja uusi varandusi peavad looma ehk jälle mõnda naabri kogudusse vastuvõtmist paluma.

Muide võiks kiriku seisukohast selle määruse peale rahuldustundega vaadata. On ju loota sellest usutunnistuslikule kirikule rahu, mis ülesehitab ja kosutab, kui need lahkuvad, kes ometi ev. lut. kiriku hulka ei kuulu oma usutunnistuse poolest, vaid teistele ainult pahanduseks on. Sest kirikust lahkunuid kogudusi ei saaks siis enam mitte Eesti ev. lut. kiriku osadusesse kuuluvaiks lugeda, kelle liigetel õigus oleks kirikusse kuulutvates kogudustes ametitalitusi ehk vastuvõttu nõuda ja kelle õpetajatel oleks üldkirikus ordinatsiooni õigused.

Kiriku ja riigi lahutuse seadus hakkab maksma 1. jaanuaril 1926. aastal: registreerimisega on aega aga kuni 1. juulini. Kuni registreerimiseni tegutsevad kogudused ja kirik endise seaduse alusel.

Kirik on seni kasvanud toetust saades riigilt. Nüüd langevad need toed ka seaduse järele. Kirik peab nüüd olema kui iseseisvaks meheks võrsunud jõud, kes ilma riigi tugedeta jõuab püsida ja mitte ainult püsida, vaid Jumala riiki meie rahva hulgas ehitada. Loodame, et ta seda paremini teeb, kui ta seda senini on teinud. Selleks on Jumal ta vabastanud riigi eestkostmise alt. See paneb meie kiriku ja sellega ühes ka igaühe peale meie hulgast palju tõsisemaid kohuseid ja suurema vastutuse. Meie oleme selle peale kindlad, et meie Jumala asja eest seisame, sellepärast teame meie, et seda tööd põrgu väravad mitte ära ei võida.

Jumala riigi ja kiriku ülesehitajatel seisku aga alati südames ja silma ees Jeesus Kristus – sest ilma temata ei või meie midagi teha.

Piiskop Jakob Kukk.