Luterlik missa ja õhtupalvus Eisenachi frantsiskaanide kirikus aastal 1536, nähtuna luterliku reformatsiooni keskusesse Wittenbergi kõnelustele teel olnud reformeeritud jutlustaja ja teoloogi Wolfgang Musculuse (1497–1563) silmade läbi:
[Hommikul] kell seitse me astusime kirikusse, kus peeti missateenistust, nagu nad seda nimetavad, järgmisel viisil.
Esmalt laulsid poisid ja koolmeister täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooriruumist ladina keeles Cantate-pühapäeva alguspsalmi. Siis järgnes vaheldumisi orelimänguga «Kyrie eleison». Kolmandaks laulis diakon [preestriordinatsiooniga abivaimulik], kes oli täiesti paavstikiriku tava kohaselt riietatud ja seistes altari juures, mis oli niisamuti kaunistatud küünalde ja muude asjadega, ladina keeles «Gloria in excelsis Deo» [«Au olgu Jumalale kõrges»], mida jätkasid omakorda koor ja organist. Kui sellega lõpule jõuti, laulis diakon saksa keeles kollektapalve, nagu nad seda nimetavad, näoga altari ja seljaga koguduse poole, ning luges siis näoga koguduse poole samuti saksa keeles epistliteksti Jaakobuse kirjast.
Taas mängis orel, sellal kui koor laulis «Victimae paschali» ja kogudus vastas lauldes «Christ ist erstanden».
Seejärel laulis diakon saksa keeles evangeeliumist lõigu «Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud» jne [Jh 16:5], seistes näoga koguduse poole. Pärast lugemist laulis kogudus oreli saatel «Wir Glauben all’ an einen Gott» [«Meie usume ühteainsasse Jumalasse»].
Kui sellega lõpule jõuti, pidas Justus Menius jutluse, olles riietunud tavapäraselt [s.t pikka musta akadeemilisse kuube] ja mitte kandes erilisi rõivaid.
Pärast jutlust kutsus preesterlikus riietuses diakon altari ees kogudust üles palvetama iseäranis teatud asjade eest, võttes kõik kokku Kristuse tõotusega: «Mida te iganes Isalt palute» jne [Jh 15:16, 16:23]. Järgnevalt meenutas ta lühidalt püha õhtusöömaaja seadmist ja laulis seadmissõnad esmalt leiva kohal – seda siis paavstikiriku tava kohaselt üles tõstes ja põlvitades, seljaga rahva poole – ning seejärel karika kohal, mille ta niisamuti pärast seadmissõnu üles tõstis. Pärast seda mängis orel ja koor laulis «Agnus Dei» [«Kristus, Jumala Tall»]. Vahepeal hakati armulauda jagama. Tavapäraselt riietunud diakon jagas karikat. Mitte ükski mees ei paistnud armulauale minevat, üksnes vähesed naised. Pärast seda võttis diakon altari ees ise armulauda, olles eelnevalt [põlvele laskudes] leiba austanud, kuigi ta ei teinud seda karika puhul. Selle tühjendas ta hoolikalt ning loputas uue sissevalatud veiniga, nii et [Kristuse] verd ei jäänud enam alles.
Pärast armulauda laulis ta, näoga altari poole, palve. Selle lõppedes saatis ta inimesed õnnistussõnu lauldes minema, seistes ise näoga nende poole.
Päris lõpuks, kui kogudus kirikust lahkus, laulis koor «Da pacem, Domine» [«Anna meile rahu, Issand»] saksa keeles ning sellega oli see teenistus läbi.
Pärastlõunal kell üks algas vesper, mida peeti täiesti paavstikiriku tava kohaselt kooris, kui välja arvata, et üks poiss laulis ülalt rõdult tavapärasel kombel pühapäeva evangeeliumi. Pärast vesperit peeti jutlus teise käsu «Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta» jne üle, pärast mida lauldi «Kristus on üles tõusnud».
Teosest: Ernst Walter Zeeden. Faith and Act. The Survival of Medieval Ceremonies in the Lutheran Reformation. Saint Louis: Concordia Publishing House, 2013.
