Kristlik usk võib tunduda ilusa ja heana, aga paljudel meist on ka kahtlusi. Kas kristlik usk on loogiline ning mõistlik maailmavaade? Apologeet Miikka Niiranen vastab neljale levinud vastuväitele.
Väide 1: Jumalat ei ole olemas, kuna maailmas on kannatust
Seda väidet saab esitada kahte moodi. Esimene on valukarje, millega süda keset kannatust vaistlikult kisendab Jumala poole. Teine on intellektuaalsem ning keskendub Jumala-usu mõistlikkusele. Esimese puhul on abiks ligimesearmastus ning valu leevendamine, teise puhul aga hea teoloogia ja filosoofia.
Pika aja jooksul oli nii mõnigi ateistlik filosoof arvamusel, et pelgalt kannatuse probleemi peale peaks usklik tõstma käed ning loobuma oma usu mõistuslikust põhjendamisest. Kannatuse olemasolu oleks pidanud tegema võimatuks hea ja kõigeväelise Jumala olemasolu.
Taolist tõsikindlalt esitatud väidet peavad paljud praeguseks siiski kummutatuks. Au selle eest kuulub filosoof Alvin Plantingale (sünd 1932) ning tema «vaba tahte kaitsele»: Jumalal võib olla hea põhjus taluda kurja ja kannatust – nimelt vabaks loodud olendite võimalus valida head või kurja. Koos Plantinga ning teiste kristlike filosoofide tööga tärkas Jumala olemasolu küsimus filosoofide arutelude teemana.
Mina isiklikult ei pea kannatuse probleemi kristliku usu jaoks just kõige teravamaks intellektuaalseks väljakutseks. Hea vastus on näiteks apelleerida küsija kaudselt väljendatud moraalitajule. Kannatus eeldab inimesest sõltumatu hea ja kurja mõõdupuu olemasolu. Jumal oleks selliseks mõõdupuuks lausa võrratu kandidaat. Kui sa juba tunnistad moraalselt olulise kannatuse olemasolu, osutub Jumala olemasolu salgamine keeruliseks.
Väide 2: Piibel on lihtsalt muinasjuturaamat
Muinasjuturaamatul on tunnused, mida Piiblil pole. Küll aga on Piiblis talletatud see, kuidas Jumal ajaloos toimib. Tema tegudest rääkivad tekstid vastavad oma tekkeaja kriteeriumidele sellest, kuidas kirjeldada tegelikult toimunud sündmusi.
Sellepärast on näiteks evangeeliumite kohanimed tulvil täpset geograafilist teavet, mida võltsijal oleks hiljem pea võimatu kokku luuletada. Nii on näiteks arheoloogia toonud nähtavale Taaveti dünastia olemasolu, tekitades piinlikkust neile õpetlastele, kes selle kuninga ajaloolisuses kahtlesid. Samuti on Uue Testamendi käsikirjad ning nende osad säilinud suuremal hulgal ning need on kirjeldatavate sündmustega võrreldes oluliselt varasemad, kui näiteks kasvõi Julius Caesarist rääkivad ürikud. See on ühe kolkaküla puusepa ning tema õpilaste jaoks päris hea saavutus, kui võrrelda teda Rooma riigi kuulsaimate ainuvalitsejatega.
Kõige veenvam Piibli usaldusväärsuse tunnistaja on Jeesuse ülestõusmine. Evangeeliumid ning osa muudest Uue Testamendi tekstidest paistavad just selliste tekstidena, mis põhinevad paljude pealtnägijate tunnistustele, kui neid koostatakse nende eluajal. See Ülestõusnu kinnitab Piibli usaldusväärsust ning olulisust, kui ta ütleb Kirjade kohta: «Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.»
Väide 3: teadus näitab, et kristlus ei saa olla tõsi
Teadusena mõeldakse taolises lauses midagi järgnevast kolmest: 1) Mingi loodusteaduslik teooria või uurimus kummutab mingi kristluse väite, 2) sama teeb Piibli uurimine ülikoolides või 3) loodusteadus välistab üleloomuliku loomise mõistliku inimese mõttemaailmast.
Neist viimane ehk kolmas on lihtsalt valearusaam. See pole mitte loodusteaduslik, vaid filosoofiline arusaam, mis kahjuks sageli riietab end teaduse rüüga. Arusaamal on erinevaid nimesid ning ajaloos mitmeid toetajaid. Üks tuntumatest on filosoof David Hume. Lihtsustatult öeldes peame me tema arvates usaldama pigem oma kogemust looduse reeglipärasusest, kui seda inimest, kes tunnistab imest. See arusaam seab ime tunnistamisele ebaõiglaselt kõrge künnise ega ole filosoofias enam nii soositud kui varasemal ajal. Eelarvamustest vaba oleks hinnata ime tunnistajate usaldusväärsust.
Teisel väitel on õigus selles mõttes, et ülikoolides uuritakse Piiblit sageli viisil, mis imede puhul ei võta üleloomulikku seletust isegi võimalusena arvesse. Ka see lähtub sageli Hume’i mõtlemisest, kaasates endaga juba eespool kirjeldatud probleeme.
Esimene väide peab enamasti ilmselt silmas evolutsiooniteooria ja loomise suhet. See on lai uurimisvaldkond, kuid peamine küsimus keskendub sellele, kas bioloogias saab [Jumala poolset] intelligentset disaini kasvõi põhimõtteliselt tunnustada. Kui ei saa, siis pole teaduslik uurimine vaba. Paljud peavad seda filosoofilist seisukohta ekslikult intelligentse disaini ning seega ka kristliku loomisusu ümberlükkamiseks.
Väide 4: head inimesed saavad taevasse
Paljudel puhkudel mõeldakse sellega, et piisavalt head inimesed saavad taevasse. Inimeste enamuse südametunnistus toimib sedavõrd, et tunnistab meid vähemalt mõnikord olevat teinud midagi, mis lahkneb ideaalist.
Kui südametunnistuse koputus on veel nii vaikne, siis peetakse Jumalat leplikuks kohtunikuks, kes korralike kodanike juhuslikele eksimustele vaatab läbi sõrmede – nagu oleks ka õige. Seega pääseb enamus inimestest taevasse ning karistatakse võibolla kõige hullemaid mõrtsukaid.
Piibel seda ei õpeta.
Jeesuse mäejutlus (Mt 5–7) hajutab hoolika lugeja südamest eelarvamused. Selles ütleb ta: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» See ei ole kõnekujund, vaid otsene nõue, millest ei pääse üle ega ümber. Kui sa ausalt oma südametunnistust ning elukäiku selle valguses vaatled, siis näitab Jeesus selle vahendusel sulle hetkeks: sa ei suuda oma pattudest ennast ise päästa.
Trööstitu on see olukord üksnes ilma Jeesuseta. Koos temaga oled sa äsja astunud esimese sammu selle taeva poole, kus on vaid täiesti head inimesed. Nimelt, kes usub ja kes ristitakse, selle kurjus jääb maapealse elu lõppedes Jeesuse ristisurma pärast hauda. Seepärast ei tule igavesse rõõmu midagi valet ega eksitavat, mis igavesti kasvades muudaks taevagi. Sinna saad sina, kelle meie Issand patust puhtaks pesi.
Tõlkinud Illimar Toomet
Miikka Niiranen on Soome luterliku misjoniseltsi Kansanlähetys kolledži apoloogiasuuna juht. Hariduselt on ta insener, kelle doktoriõpingud käsitlevad füüsik James Clerk Maxwelli arusaamu.
