Gröönimaa umbes 57 000 elanikust (2024) on umbes 52 000 luterlased. Taani luterliku kiriku koosseisu kuuluval Gröönimaa kirikul (Ilagiit – sõnasõnalt «kogudus») on teatav autonoomia. Nimelt on see 1993. aastal asutatud piiskopkond alates 2009. aastast sõltumatu Taani parlamendist, mis korraldab Taani riigikiriku elu. Lisaks piiskopile on piiskopkonnas toompraost ja kolm praostkonnapraosti, vaimulike arv on 22 (2024). Kiriku usualuseks on vanakiriklikud usutunnistused ja Augsburgi usutunnistus, Porvoo kokkuleppe kaudu ollakse kirikuosaduses anglikaanidega Briti saartel.
Gröönimaa asub Eestist kaugel, ja ometi on Gröönimaa saare ja Saaremaa saare vahel üks kiriklik ühenduslüli – nimelt Taani Sjællandi piiskopkond, mis tänapäeval on lahutatud Kopenhaageni ja Roskilde piiskopkonnaks. Saaremaa kuulus Taani alla aastatel 1560–1645 ning allus kiriklikus mõttes just nimelt Sjællandi piiskopkonnale. Gröönimaa luterlikud kogudused kuulusid Sjællandi piiskopkonda palju hilisemal ajal, 1905–1923. Siiski saab väita, et mõlemad saared on eri aegadel olnud osaks samast luterlikust diötseesist.
Gröönimaa luterliku piiskopkonna eelkäijaks oli keskaegne Garðari piiskopkond, mille esimese piiskopi Arnalduri pühitses aastal 1124 ametisse Lundi peapiiskop. See piiskopkond allus erinevatel aegadel nii Bremeni, Lundi kui Nidarosi (Trondheim) peapiiskopile. Viimane koha peal resideerinud piiskop oli Álfr (kuni 1378). 1385. aastal administreeris diötseesi üks kohalik preester. 15. sajandil hülgas eurooplastest elanikkond saare ning laevaliiklus Norraga katkes. Gröönimaa piiskoppide pühitsemine jätkus siiski kuni 1537. aastani, ent ükski neist ei jõudnud enam oma piiskopkonda.
Uus koloniseerimislaine algas alles 18. sajandil ja lähtus Taanist. Aastal 1721 seilas Gröönimaale luterlik vaimulik ja misjonär Hans Egede kahe laeva ja umbes 40 kolonistiga. Viikingite järeltulijatest asunike asemel, keda Egede otsima läks, leidis ta eest põlisasukad inuitid. Esimesed põliselanike lapsed ristiti 1724. Kaks neist võeti kaasa Taani, kus nad inspireerisid vennastekoguduse rajajat krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfi. Gröönimaale rajati hernhuutlaste misjonijaam, millest kujunes tänane pealinn Nuuk. Alates 1737 aastast tegutses Hans Egede misjonäride-kateheetide seminari juhatajana, 1741 nimetati ta Gröönimaa luterlikuks superintendendiks.
1979. aastal sai Gröönimaa Taanilt omavalitsusõiguse, autonoomiat laiendati 2009. Aastatel 1923–1993 allusid Gröönimaa luterlikud kogudused ja vaimulikud Kopenhaageni piiskopile. Luterlikke kogudusi on Gröönimaal 17.
Loe ka: «Gröönimaa apostli» kuju jääb paika (23.07.2020)
