Aastaks 2025 on Eesti – nii riik kui rahvas – jõudnud taasiseseisvusaja sügavaimasse kriisi. Fanaatilise ideoloogilise sõgedusega on võimulolijad hävitanud majanduskasvu ning inimeste heaolu, lammutatud on perekonnainstitutsioon ja sügavasse langusesse on viidud sündimus, kokku on jooksnud demokraatlik poliitiline süsteem. Julgeolekupoliitiliselt on samasuguse järjekindla sõgedusega osatud maha mängida praktiliselt kõik oma võimalused.
Kõige selle põhjuseks on olnud erakordsest ülbusest ja kõrkusest kantud progressistlik mõtteviis, mis on ühendatud rumaluse ja edevusega. Seda mõtteviisi illustreerib hästi reljeefne kirjeldus ühe võimupartei juhatuse koosolekul toimunust, kus «kinnitati üksteisele, et Eestis käib heitlus konservatismi ja liberalismi, mineviku ja tuleviku, mustade ja valgete jõudude vahel. Ning et nemad võitlevad heade poolel.» Olles bolševike kombel veendunud oma ajaloolises missioonis ning moraalses üleolekus, ollakse valmis kõrvale lükkama ja maha materdama kõik, kes on teist meelt.
Kuid pole õige süüdistada võimulolijaid kõikides hädades. Ka rahvas – s.t meie kõik peame peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas me väärime oma valitsejaid. Sest mismoodi nad võimule said? Jah, valetades ja pettusega, ent siiski väga paljude valijate toetusega. Piiblist võib lugeda, et rahva hädad saavad alguse siis, kui inimesed Jumalale selja keeravad. Kui Jumala sõna ei ole meie rahva enamuse jaoks enam oluline, siis miks peaks meie kohal olema Jumala kaitsev ja juhatav käsi?
Jumal ei ole mingisugune deistide «ajaloost kõrvale tõmbunud Looja», kes ei sekku maailma asjadesse. Pühakirja kohaselt on Jumal rahvaste ja ajastute Issand. Kui me tunnistame rahvana Kristuse oma Kuningaks ja parandame meelt, pöördume tagasi Jumala sõna juurde ning usaldame oma saatuse Tema kätte, siis võime näha ka paranemist. Ilma meeleparanduse ja pöördumiseta loodetud paranemist ei tule.
Aastal 2026 jätkuvad Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus «teoloogilised arutelud». Rahvusringhäälingu teatel olevat peapiiskop Urmas Viilma öelnud, et kirik «hakkab vaagima ühiskonnas aktuaalseid teemasid». Ametivend ja Meie Kiriku toimetuse liige Enn Auksmann märkis selle kohta ühes kommentaaris: «Mind on ikka pannud mõtisklema see, milliseid teemasid käsitleti vanas kirikus – eeskätt oikumeenilistel kirikukogudel. Ümberringi möllasid sõjad, näljahädad, epideemiad, rahvaste rändamine, kristlased olid tuntud ja armastatud oma pühendumise poolest heategevusele, mis oli täiesti enesestmõistetav, aga kirik ei avaldanud deklaratsioone sotsiaalse õigluse teemal, vaid tegeles igavese hingeõndsuse küsimustega.»
EELK seisab väga tõsise küsimuse ees – kas tahetakse ja suudetakse olla maa sool või valitakse leigus ja läägus ning Jumala silmis ei kõlvata enam millekski muuks kui jääda inimeste jalgade tallata (Mt 5:13). Soov olla meele järgi ühiskonna «edumeelsemale» ja liberaalsemale osale, kes on jõukam ja mõjukam, ei aita kaasa hingede päästmise ülesandele, mille Issand on oma Kirikule andnud. Flirtimine aja vaimuga tähendab hääbumist, sest lõpuks ei vaja sellist kirikut ei Jumal ega inimesed. Meenuvad sõnad Johannese ilmutusest: «Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas» (Ilm 3:2).
Raske öelda, kui palju on veel jäänud armuaega meie riigile ja rahvale, samuti «selle maa kirikule» (nagu ma luterlikku kirikut olen varasemalt defineerinud). Me astume uude aastasse uute lootustega, aga need võivad osutuda petlikeks lootusteks, juhul kui me lükkame tagasi või edasi meeleparanduse ja vaimuliku uuenemise. Vanaviisi jätkates saame täpselt sedasama ja me vajume üha sügavamale mülkasse.
Osundan lõpetuseks peapiiskop Kuno Pajula sõnu tema karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks:
«Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! … Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. … Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.»
