Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik Margus Kirja analüüsib dokumendi «Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» hermeneutilisi eeldusi. Artikli autor leiab:
- EELK teoloogilise arutelu strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses;
- Luterliku Maailmaliidu lähenemine allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile;
- konfessionaalne luterlus kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult;
- kui kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu;
- hermeneutilise pluralismi («lepitatud mitmekesisus») korral võivad ühes administratiivses raamistikus kõrvuti püsida erinevad «kirikud», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri;
- teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes ühise ja siduva hermeneutilise aluse korral.
Strateegiline ebamäärasus ja hermeneutiline vaakum
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) dokument «Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029» (EELK 2024) lähtub pastoraalsest soovist leevendada kirikusiseseid pingeid ning vältida sotsiaalmeediale omast loosunglikku ja ründavat arutelukultuuri. Strateegia sihiks on «koosmeel – paljususe ühtsuses», eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada ja tunnistada ka tänapäeva maailmavaateliselt killustunud ühiskonnas.
Kuigi strateegia kinnitab ustavust Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele kui EELK õpetuse vääramatutele alustele, jääb teoloogilises dialoogis metodoloogiliselt selgusetuks nende normide tegelik hermeneutiline kaal. Õpetusliku aluse ainult formaalne kinnitamine on iseloomulik viimase sajandi hermeneutilisele kriisile, mis on tabanud pea kõiki Lääne kirikuid. Need deklareerivad küll de jure oma õpetuse vankumatust, kuid lasevad de facto õpetust ja praktikat suunata kultuurilistel hoiakutel, valitseval teaduslikul maailmapildil või poliitilistel surverühmadel.
Kuigi strateegia paneb suurt rõhku arutelu korrale, turvalisele õhkkonnale ja viisakale toonile, jääb määramata mõõdupuu, mille varal hinnata väidete teoloogilist tõesust või arutelude tulemust. Selge hermeneutilise vundamendita täidavad tekkinud tühimiku paratamatult sekulaarsed väärtushinnangud. Robert W. Jenson on hoiatanud, et kui kirik ei vasta tõeküsimustele evangeeliumist lähtuvalt, hakkab tema eest kõnelema ümbritsev kultuur, mis viib kiriku identiteedi lahustumiseni (Jenson 1997, 13).
Antropotsentriline pööre ja externum verbum
Strateegia ja sellega kaasnevate lisatekstide keskne teoloogiline probleem seisneb süvenevas antropotsentrilisuses. Dokument defineerib teoloogiat kui «Jumala sõna või sõna Jumala kohta», väites, et teoloogia on viimaks uskliku sõna Jumala kohta, mille aluseks on kollektiivne inimkogemus (EELK 2024, 3).
Konfessionaalse luterluse seisukohalt on selline käsitlus küsitav, kuna teoloogia lähtepunkt nihkub ennast ilmutavalt Jumalalt uskliku subjektiivsele enesemõistmisele. See taandab usuteaduse religioosseks psühholoogiaks või sotsioloogiaks, kus Jumal lakkab olemast isikuline ja suveräänne «Teine» ning muutub inimlike väärtuste projektsiooniks. Nõnda ei kõnele kirik enam Jumalast, vaid iseendast, oma usust ja tunnetest. Luterliku arusaama järgi on teoloogia aluseks Deus loquens (kõnelev Jumal) ja väline Sõna (externum verbum). Inimene on selles vahekorras üksnes Sõna vastuvõtja (creatura verbi), mitte selle looja ega toimetaja (Bohlmann 1968, 39, 50; EKOE 2022, 192).
Konkordiavormel kinnitab, et inimese aru ja mõistus on vaimsetes asjades pime ning ta ei suuda omaenda väest midagi mõista (Konkordiavormel 1577, 4, 84). Sõna ei kerki esile inimese kogemusest, vaid tuleb tema juurde alati väljastpoolt (extra nos), et murda tema patust enesekesksust (incurvatus in se). Inimene on üleastumistes vaimselt surnud ning tal pole mingit väge end ise elule äratada (Konkordiavormel 1577, 100). Kui teoloogia alguspunktiks seatakse «uskliku sõna», summutab sisemine mina välise Sõna, muutes kristliku sõnumi terapeutiliseks eneseabiks, mis neutraliseerib Seaduse hukkamõistva ja evangeeliumi uueksloova väe (Konkordiavormel 1577, 89). Evangeeliumist saab sel juhul vaid vahend, millega tõrjuda ebamugavaid pühakirjakohti, mis ei sobitu kaasaegse kogemusega.
Gerald Bray käsitleb sarnast dünaamikat, osutades pingele eksegeesi (tekstist väljalugemise) ja eisegeesi (teksti sisselugemise) vahel. Ta märgib, et isegi hoolikad uurijad kalduvad tegema järeldusi, mis ei ole tõenditega põhjendatud, kui nende piibliuurimist suunavad eelnevalt omaksvõetud teoloogilised hoiakud (Bray 1996, 41).
Inspiratsiooniõpetus ja normide hierarhia
Tänapäevases luterlikus hermeneutikas vaieldakse selle üle, kas Pühakiri on tervikuna Jumala Sõna või on see mingil määral tunnistus inimlikust usukogemusest. Luterliku Maailmaliidu (LML) käsitlused eristavad mõisteid Piibel, Pühakiri ja Jumala Sõna. Selles käsitluses nähakse Piiblit ajaloolise dokumendina, mis teiseneb Pühakirjaks alles kiriku liturgilises kasutuses ning Jumala Sõnaks üksnes inimest päästvalt kõnetavas sõnasündmuses (LML 2012, 25; LML 2022, 219, 220).
Selline kolmikjaotus allutab Pühakirja objektiivse autoriteedi lugeja subjektiivsele reaktsioonile ja sotsiaalsele kontekstile. Kui Sõna kehtivus sõltub sellest, kas tekst inimest parajasti «kõnetab», lakkab Pühakiri olemast kiriku üle seisev kohtumõistja ning taandub lugeja kogemuse teenijaks. Nõnda avaneb tee piiramatule hermeneutilisele pluralismile, kus erinevad rühmad (nt feministlik, vabastus- või queer-hermeneutika) saavad lugemisviise subjektiivselt kujundada, eirates teksti algset tähendust ja taotlust (LML 2022, 220). LML väidab ühtlasi, et sõnalise inspiratsiooni ehk verbaalinspiratsiooni õpetus (arusaam, et iga sõna on Jumala inspireeritud) ei sobitu luterliku hermeneutikaga.
Konfessionaalne luterlus seevastu kinnitab, et Pühakiri on Jumala Sõna objektiivselt ja olemuslikult. See veendumus toetub inspiratsiooni ehk jumaliku sisenduse (theopneustia) õpetusele. 2Tm 3:16 järgi on kogu tekst Jumala sisendatud; Püha Vaim ei inspireerinud üksnes autorite üldist mõtet, vaid kogu teksti koos selle keele, stiili ja ajaloolise raamistikuga. Ralph Bohlmann nendib, et ka usutunnistuskirjad kinnitavad just sellist arusaama Pühakirja inspireeritusest (Bohlmann 1968, 34–38).
Luterlikus dogmaatikas on Pühakiri ainus ülim reegel ja juhtnöör (norma normans non normata), usutunnistuskirjad aga sellele olemuslikult allutatud tunnistus (norma normata) (Konkordiavormel 1577, 2). Pühakiri on iseenda tõlgendaja (Scriptura sui ipsius interpres), mis tähendab, et tähendust ei lisata tekstile väljastpoolt juurde, vaid see ammutatakse tekstist enesest, lastes selgetel kirjakohtadel heita valgust vähem selgetele.
Ilmutatud Sõna ja inimlik mõistus
EELK strateegia rõhub parimale teadmisele ja kollektiivsele kogemusele, eeldades, et kirik suudab oma usku selgitada kaasaegse teadusliku maailmapildi raamides (EELK 2024, 8). Kuigi teaduslikud meetodid ja inimlik kogemus on tekstide mõistmisel vältimatud abivahendid, peavad need konfessionaalsest vaatepunktist jääma rangelt teenivasse rolli (usus ministerialis). Inimlik mõistus ei tohi omastada kohtumõistja õigust Pühakirja autoriteedi üle ega asuda selle selget sõna korrigeerima (usus magisterialis). Kui teaduslik hüpotees (nt sotsiaalteaduslik vaade seksuaalsusele) seatakse otsustavaks mõõdupuuks ilmutatud Sõna üle, on see olemuslikult väär. Karl P. Donfriedi sõnul on piibelliku maailmapildi asendamine sotsiaalteaduslike seletustega «võõras hermeneutika», mis viib kiriku usust taganemiseni (Donfried 1996, 24).
Gerald Bray osutab, et nüüdisaegne akadeemiline piibliteadus ägab informatsiooni ülekülluse all, mis on põhjustanud uurimisvaldkonna killustumise ning takistab Pühakirja kanoonilise terviku hoomamist (Bray 1996, 10). Alister McGrath nendib veelgi teravamalt, et Pühakiri on langenud akadeemilise kogukonna «Paabeli vangistusse», seal ihaldatakse uudsust ja innovatsiooni (McGrath 1996, 68). Tekstist on saanud neutraalne uurimisobjekt, mis on lahutatud kiriku palve- ja sakramendielust. Piibli lugemine ilma teoloogilise raamistikuta tähendab Pühakirja allutamist sekulaarsele mõtlemisele.
Tähelepanu väärib Martin Lutheri lugemisreegli was Christum treibet («mis juhib Kristuse poole») rakendamine. Tänapäeva oikumeenilistes aruteludes (sh LML-is) kasutatakse seda printsiipi sageli valikuliselt, et muuta osa Pühakirjast vähem siduvaks (vrd LCMS 2022, Document Library, 11). Lutheri jaoks ei olnud kristotsentrism aga kunagi vahend kaanoni meelevaldseks kärpimiseks või Pühakirja autoriteedi õõnestamiseks. See oli teoloogiline mõõdupuu, mis aitas mõista Pühakirja peaeesmärki – juhtida patust inimest päästva usalduseni Kristuses (Bohlmann 1968, 73).
Luterlik hermeneutika ei alluta Pühakirja objektiivset autoriteeti lugeja subjektiivsele usukogemusele ega eelnevalt kujundatud Kristuse-pildile. Vastupidi – see lähtub välisest Sõnast kui Jumala elavast kõnetusest. Kristus-kesksuse põhimõtet ei tohi kasutada ettekäändena kaanoni kitsendamiseks või seaduse teravuse nürimaks muutmiseks. Pigem otsib ustav piiblitõlgendus päästvat tunnistust Kristusest kogu kanoonilise Pühakirja sisemisest ühtsusest, nähes selles Püha Vaimu inspireeritud tervikut. Nõnda säilib Pühakirja staatus ainsa normiva normina (norma normans), millele kirik kui Sõnast sündinu (creatura verbi) on olemuslikult allutatud.
Quia vs. quatenus ja ametivande sisu
Teoloogiline vaidlus usutunnistuskirjade siduvuse üle puudutab EELK vaimuliku kutse eetilist vastutust ja ameti olemuslikku alust. Iga ametisse seadmine EELK-s kinnitatakse ametivandega, milles ordineeritav tõotab kuulutada ja edendada üksnes kiriku õpetust, mis tugineb Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele.
Vaimuliku ametivande keskmes asub luterliku identiteedi alus, nn quia-põhimõte (ladina k quia – «sest»). See tähendab, et vaimulik tunnustab usutunnistuskirju, sest need on Pühakirja ustav ja õige seletus (Bohlmann 1968, 143). Kui aga kiriku strateegiline fookus nihkub vormilisele koosmeelele ja kollektiivsele kogemusele, õõnestab see vaimuliku ametivande teoloogilist sisu. Sellega avatakse uks nn quatenus-põhimõttele (ladina k quatenus – «kuivõrd»), mille puhul usutunnistuskirju aktsepteeritakse vaid niivõrd, kuivõrd need sobituvad ajastu vaimu või lugeja subjektiivsete veendumustega (Bohlmann 1968, 143–144).
Kevin J. Vanhoozeri järgi tähendab selline muutus «tõlgenduslikku egoismi», kus kiriku ühine pärand allutatakse kaasaegse lugeja autonoomsele suvale. Sellisel juhul peab lugeja oma tõlgendust eelistatuks lihtsalt seetõttu, et see on tema oma (Vanhoozer 2016, 19–20). EELK strateegiline ebamäärasus loob olukorra, kus vaimulik võib sattuda vastuollu oma ametivandega, sest vanne nõuab ustavust usutunnistuslikule õpetusele (quia), kuid strateegia või LML-i uurimused soodustavad käsitlust, kus tõde on pidevas muutumises olev sotsioloogiline konsensus.
Hermeneutilise määramatuse kolm stsenaariumi
Kui kirik jätab oma hermeneutilised alused selgelt määratlemata, ähvardab teda triivimine ebamäärasusse.
Esiteks ähvardab kirikut hiiliva hermeneutika võidukäik. Siis ei lähtu Pühakirja tähendus enam tekstist enesest, vaid seda määravad kaasaegne teaduskeel, poliitilis-ideoloogilised hoiakud ja subjektiivsed kogemuslood. Fookus nihkub ontoloogilistelt tõeküsimustelt pingete mahendamisele ehk «kahju vähendamisele» kiriku sees või selle ümber. Kui tasakaal seaduse ja evangeeliumi vahel kaob, on tulemuseks kas armastuseta legalism või «odav arm», millel puudub moraalne sisu ja vaimne vägi (Bray 1996, 543).
Teiseks süveneb «lepitatud mitmekesisuse» loosungi all hermeneutiline pluralism. See püüab säilitada institutsionaalset ühtsust iga hinna eest – isegi tõe arvelt. Ühes administratiivses raamistikus võivad siis kõrvuti püsida mitu vastandlikku «kirikut», mida ei seo enam ühine arusaam ilmutatud tõest, vaid formaalne kuuluvus samasse struktuuri. Sel juhul loobutakse Pühakirjast kui ühisest mõõdupuust ning osadus taandub tühjaks vormiks, kus iga rühm kujundab oma tõe, aga vastastikku ollakse viisakad.
Kolmandaks varitseb oht, et toimub pööre sola Scriptura põhimõttelt sola ecclesia suunas. Kui Pühakiri ei ole enam ülim norm, saavad tõe mõõdupuuks kiriku haldusprotseduurid, hääletustulemused ja sotsioloogiline konsensus. Sellises olukorras hakkab kirik ise määrama, mida ta parajasti Jumala Sõnana tunnustab, taandades ilmutuse organisatoorseks otsustusprotsessiks. Kirik lakkab olemast creatura verbi ning asub Sõna autori ja toimetaja rolli, kohandades ilmutust näilise rahu nimel.
Ristiteoloogia kui teoloogilise arutelu vundament
EELK teoloogilise arutelu strateegia tegelik kaal selgub selle suutlikkuses rajada dialoog Martin Lutheri ristiteoloogia (theologia crucis) vundamendile. Ristiteoloogia tuletab meelde, et Jumala ilmutus on sageli sügavas vastuolus inimliku tarkuse ja ühiskondlike ootustega. Pühakirja taandamine ainult inimkogemuse peegelduseks on olemuselt psühholoogiline enesekaitse Sõna teravuse vastu. See võimaldab «vanal Aadamal» vältida Seaduse hukkamõistvat väge ning asendada meeleparanduse vajadus terapeutilise eneseimetlusega.
Teoloogiline arutelu saab olla viljakas üksnes siis, kui kirik lepib eelnevalt kokku ühises ja siduvas hermeneutilises aluses. See eeldab Pühakirja tunnistamist Jumala Sõnana ja usutunnistuskirjade quia-tunnistamist. Konfessionaalne ustavus nõuab, et kirik järgiks ristilöödud Kristust, kes kõneleb oma Sõnas autoriteetselt ka siis, kui see on maailmale pahanduseks (scandalum).
Strateegia küll rõhutab turvalist õhkkonda, ent Pühakirja autoriteet ei püsi ametkondlike ettekirjutuste, vaid vaimulike igapäevase süvenemise toel. Robert W. Jenson rõhutab, et Pühakirja autoriteeti kannavad koguduse karjased, kes peavad tekstiga lakkamatult maadlema, et kuulutada elavat Sõna. Kui vaimulik sellest heitlusest loobub ja piirdub üldinimlike väärtuste heietamisega, kaotab Sõna oma väe kirikus kiiresti (Jenson 1996, 91, 104).
Pühakirja mõtestamine leiab oma sihi kiriku teenimises. Teadmised ja kogemused saavad väärtuse vaid siis, kui need põimuvad kiriku vaimse elupraktika ehk palve, mõtluse ja usuvõitlustega (oratio, meditatio, tentatio). Vaid nii täidavad need vahendid oma tõelist eesmärki. Ilma palve ja usuvõitluseta mandub Pühakirja mõtestamine «võõraks hermeneutikaks» ning inimene hakkab teksti üle valitsema, selle asemel et lasta Sõnal end läbi katsuda ja kirikut juhatada.
Kiriku teoloogiline elujõud võrsub vaimuliku ameti ustavusest ilmutatud Sõnale. Sõna tõlgendamine ei ole lihtsalt mõttemäng, vaid Sõnast sündinud kiriku (creatura verbi) eluküsimus. Kas me kuulame Jumalat, kes kõneleb meile väljastpoolt (extra nos), või imetleme hoopis iseenda kogemust, mis on rüütatud kaasaegsesse, kuid ilmutuskaugesse keelde?
Kasutatud kirjandus
Bohlmann, Ralph A. 1968. Principles of Biblical Interpretation in the Lutheran Confessions. St. Louis: Concordia Publishing House.
Bray, Gerald Lewis. 1996. Biblical Interpretation: Past and Present. Downers Grove: InterVarsity Press.
Donfried, Karl P. 1994. Alien Hermeneutics and the Misappropriation of Scripture. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Grand Rapids: Eerdmans.
EELK. 2024. Teoloogilise arutelu strateegia aastateks 2024–2029. Tallinn: EELK Konsistoorium. EELK. 2025.
EKOE. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.
Jenson, Robert W. 1996. Hermeneutics and the Life of the Church – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson. Edinburgh: T&T Clark.
Jenson, Robert W. 1997. Systematic Theology: Volume 1: The Triune God. New York: Oxford University Press.
Konkordiavormel. 1577. https://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/Konkordiavormel.pdf.
LCMS. 2022. Lutheran World Federation: An Introduction and Evaluation from the Theological Perspective of The Lutheran Church—Missouri Synod. St. Louis: The Lutheran Church—Missouri Synod.
LML. 2012. You have the Words of Eternal Life: Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective. Documentation 57. Toimetanud Kenneth Mtata. Geneva: The Lutheran World Federation. https://lutheranworld.org/resources/publication-you-have-words-eternal-life-transformative-readings-gospel-lutheran
LML. 2022. Üheskoos kirik, I: Kirik - Pühakiri - Armulaud - Amet, koost. T.-A. Põder, K. Lääs, K.E. Põder, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 21 / Süstemaatilise ja oikumeenilise teoloogia foorum 2, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2022.
McGrath, Alister E. 1996. Reclaiming Our Roots and Vision: Scripture and the Stability of the Christian Church. – Reclaiming the Bible for the Church, toimetanud Carl E. Braaten ja Robert W. Jenson, 63–88. Edinburgh: T&T Clark.
Vanhoozer, Kevin J. 2005. The Drama of Doctrine: A Canonical-Linguistic Approach to Christian Doctrine. Louisville: Westminster John Knox Press.
Vanhoozer, Kevin J. 2016. Biblical Authority after Babel: Retrieving the Solas in the Spirit of Mere Protestant Christianity. Grand Rapids: Brazos Press.
