2017. aastal meenutasid Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik ühiselt reformatsiooni teemaga «konfliktist osaduseni». Kumbki kirik võttis oikumeenilisel jumalateenistusel endale viis kohustust.

VIIS KOHUSTUST

1. Katoliiklased ja luterlased peaksid alati lähtuma ühtsuse, mitte lõhenemise vaatenurgast, et tugevdada seda, mis on ühine, kuigi erinevusi on kergem näha ja kogeda.

2. Luterlased ja katoliiklased peavad laskma end pidevalt muuta, kohtudes teineteisega ja tunnistades vastastikku usku.

3. Katoliiklased ja luterlased peaksid pühenduma uuesti nähtava ühtsuse otsimisele, töötama üheskoos välja, milliseid konkreetseid samme see tähendab, ning püüdlema pidevalt selle eesmärgi poole.

4. Luterlased ja katoliiklased peaksid ühiselt uuesti avastama Jeesuse Kristuse evangeeliumi väe meie aja jaoks.

5. Katoliiklased ja luterlased peaksid maailmale suunatud kuulutamis- ja teenimistöös tunnistama üheskoos Jumala halastusest.

Kooskõlas võetud kohustustega esitavad Uus-Meremaa roomakatoliku kirik ja Uus-Meremaa luterlik kirik käesoleva ühisavalduse ristimise sakramendi kohta.

1. ÜHISED KINNITUSED

I. Me kinnitame üheskoos, et ristimine on Jumala sakramentaalne and, mis on seatud Jeesuse Kristuse käsul: minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Matteuse 28:19). Seetõttu me tunnistame iga inimese ristimist, kes on ristitud Kolmainu Jumala nimel.

II. Me kinnitame üheskoos oma usku ühte ristimisse pattude andeksandmiseks, nii nagu on tunnistatud Nikaia usutunnistuses (Ap 2:38).

III. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel kastetakse inimene vee ja sõna läbi Jeesusesse Kristusesse ning ta rändab koos Kristusega läbi tema surma ja ülestõusmise uude ellu (Rm 6:3–4; Kl 2:12).

IV. Me kinnitame üheskoos, et ristimisel saab inimene pääste ja igavese elu osaliseks (Mk 16:16; Jh 3:5; Tt 3:5).

V. Me kinnitame üheskoos, et ristimises saab inimesest uus loodu, kes on riietatud Kristusega ja uue, Jumala lapse identiteediga (2Kr 5:17, Gl 3:27).

VI. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu saab inimesest Püha Vaimu tempel ja ristitud osalevad Jeesuse Kristuse preestriametis (1Pt 2:5).

VII. Me kinnitame üheskoos, et ristimise kaudu liidetakse inimene Kristuse Ihuga, mis on Kirik, ja ristitud jäävad üheks ihuks ja üheks perekonnaks (1Korintose 12:13, Efeslastele 2:19).

VIII. Me kinnitame üheskoos, et ristida tuleb igas vanuses inimesi, ning et me praktiseerime nii täiskasvanute kui ka väikelaste ristimist (Ap 2:39).

IX. Me kinnitame üheskoos, et ristimine äratab usku ja ka võetakse usus vastu, ning peame vajalikuks kristliku usu sobival kujul õpetamist nii enne kui ka pärast ristimist (Mk 16:16).

2. ERINEVUSED RÕHUASETUSTES JA ARUSAAMISES

I. Nii katoliiklased kui luterlased räägivad ristimise sakramendist kui initsiatsioonist kristlikku ellu.

Katoliiklased räägivad seitsmest sakramendist (ristimine, konfirmatsioon, armulaud, lepitamine, ordinatsioon, abielu ja haigete võidmine), mis on sisemise armu välised märgid, mida pühitsetakse läbi elutee.

Luterlased räägivad kahest sakramendist (ristimine ja armulaud), mis tarvitavad materiaalseid elemente koos Jumala sõnaga, et pakkuda andeksandmise ja igavese elu tõotuse ande.

II. Nii luterlased kui katoliiklased räägivad ristimisest kui õndsusvajalikust pattude andeksandmise vahendamisest. Mõlemad õpetavad, et ristimine ei hoia inimest patustamise eest, mis tuleb andeks saada meeleparanduse ja usu kaudu.

Luterlaste arusaam on, et ristimisel puhastatakse inimene tema loomust rikkuvast patust ja ta saab uue olemuse. Seda ristimisarmu uuendatakse meeleparanduse ja absolutsiooni kaudu.

Katoliiklaste arusaam on, et ristimine tähendab pärispatust puhastamist ja lepitamise sakrament tähistab pärast ristimist tehtud pattude andeksandmist.

III. Nii katoliiklased kui luterlased õpetavad, et ristimise kaudu saab inimene ühtse, püha, katoliku ja apostliku kiriku liikmeks.

Katoliiklased tunnistavad kirikut, kus Jeesuse seadmise kohaselt jätkub apostellik järjepidevus kohaliku piiskopi kaudu, kes on osaduses Rooma piiskopiga, kuid samal ajal kinnitatakse kõigi ristitud kristlaste kristlikku usku.

Luterlased tunnistavad kirikut kui pühade kogu, kus toimub tõeline evangeeliumi kuulutamine ja ustav sakramentide jagamine.

3. ÜKSTEISELT ÕPPIMINE

I.Nii luterlased kui katoliiklased ristivad, järgides kordasid, mis põhinevad pühakirja juhistel ja vanakiriklikul praktikal. Mõlema kiriku ristimiskorras on palju ühiseid elemente.

Siiski on võimalik õppida üksteise riitustest ja järele mõelda tavade üle, mida ei pruugi olla alal hoitud (nt õliga võidmine, ristimisriietus, ülestõusmispüha vigiilia).

II. Nii katoliiklased kui luterlased on pühendunud ristimiskandidaatide ja oma lapsi ristimisele toovate vanemate juhendamisele ning ristitute jätkuvale kristlikule haridusele. Võib tutvuda mõlema kiriku koostatud õppematerjalidega ja õppida üksteise katehheetilisest praktikast.

III. Katoliku ja luterlik kirik võivad üksteiselt õppida ning rääkida ühel häälel teemadel, mis tänapäeva ühiskonnas muret tekitavad, olles veendunud, et neid ühendab üks ristimine ja üks usk.

4. PASTORAALSED PRAKTIKAD

I. Katoliiklasi ja luterlasi võib kutsuda vastastikku üksteise jumalateenistustest osa võtma. Neid julgustatakse seda tegema õdede ja vendadena, kes jagavad oma usku ja pühendumust, et elada ühise ristimise armus.

II. Vanemaid, kellest üks on katoliiklane ja teine luterlane, julgustatakse laskma oma last ristida enda valitud kirikus. Nad võivad avaldada soovi, et ristimisteenistusel osaleks nii pastor kui preester.

III. Kui teise kirikusse kuuluvaid isikuid palutakse ristitavale lapsele ristivanemaks, julgustatakse neid võtma seda vastutust täie pühendumusega.

IV. Kristlasi julgustatakse rääkima ristimisest kristlikku kirikusse, kristlikku usku või Kristusesse. Nad võivad öelda, et on ristitud katoliku või luterlikus kirikus, kuid neil ei soovitata öelda, et nad on ristitud katoliiklaseks või luterlaseks.

 

Üheskoos Kristuses ristitud.

Vastu võetud Uus-Meremaa luterliku kiriku ja
Uus-Meremaa katoliku piiskoppide konverentsi poolt
aastal 2021