Tänavu juulis heiskasid ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge ning luuletaja Andres Aule Tallinna vanalinnas kirjanike maja seinal asuva Juhan Smuuli bareljeefi juures Eesti NSV lipu, et väljendada sellega protesti nõukogude võimuga koostööle läinud küüditajast kirjaniku avaliku austamise vastu.
Täna selgus, et Politsei- ja Piirivalveamet on otsustanud Aulet ja Valget trahvida väärteo toimepanemise eest. Väärtegu seisnevat nimelt avaliku korra rikkumises kolmandate isikute häirimise teel. Nendeks isikuteks on kodanikud Abdrahmanov ja Aleksejev, keda Aule ja Valge aktsioon olevat häirinud.
«Meie eesmärk oli juhtida tähelepanu seinal rippuvale alalisele okupatsioonivõimu sümbolile, mis tuleks eemaldada. Karistus okupatsioonivõimu sümboli kasutamise eest määrati aga hoopis meile,» imestas ajaloolane Jaak Valge sotsiaalmeedias.
Tõepoolest, mis loogika järgi on häiriv kollaborandi märgistamiseks heisatud ENSV lipp, ent mitte avalik kunstiline austusavaldus nõukogude režiimi kuritegudes osalenud isikule? Kordan üle: Juhan Smuul ei olnud lihtsalt võimutruu kirjanik-stalinist, vaid ta osales tõendatult küüditamises ning ülistas nõukogude võimu tegevust. Kui see asjaolu ühiskonda ei häiri, siis kõige vähem tohiks kellelgi olla probleem ENSV lipuga.
Jaak Valge jätkab: «Nähtusi, mis võivad avalikus ruumis kedagi häirida, on loendamatult palju, näiteks võib kedagi häirida ebatavapärase kujundusega plakat seinal, niitmata (või, vastupidi, niidetud) muru, pesemata auto, rist kiriku tornis, jne.»
Ma loodan, et politsei ei hakka edaspidi menetlema näiteks kiriku tornikiivril asuvast ristist häiritud kodanike kaebusi ja karistama kirikuõpetajaid või kogudusi. Ehkki mine tea, ka see aeg võib kiiresti kätte jõuda. Aastakümnete jooksul olen palju kordi kokku puutunud seisukohaga, et kirik on kuritegelik organisatsioon ning rist on okupatsiooni sümbol. Kui politsei peaks selle seisukohaga nõustuma, ongi menetlus kaelas.
Praegu tundub mulle, et antud juhul kasutatakse riigi karistusvõimu ära opositsioonilise poliitiku ja tema mõttekaaslase vastu. Muide, täpselt sama menetleja, Kristel Proos, üritas Postimehe tollase töötaja Sander Punamäe väidetavas ohustamises süüdi teha SAPTK juhti Varro Vooglaidu, kes kuulub praegu riigikogu EKRE fraktsiooni. Kohus tühistas Vooglaiule määratud trahvi, ent nüüd on Proos ette võtnud teise konservatiivse poliitiku.
Ma ei usu hetkegi, et Proos algatab taolisi kõrge poliitilise profiiliga menetlusi ja langetab trahviotsuseid omapäi, ilma heakskiidu ja suunisteta kõrgemalt poolt. Pigem näeme siin mustrit, kuidas riigivõimu abil kotitakse võimu suhtes kriitilisi ja opositsioonilisi tegelasi. Asi ei ole niivõrd määratud trahvisummas, vaid selles, et hiljem saab nende inimeste puhul viidata õigusrikkumisele, võtta ära relvaluba vms. Lisaks on kohtuskäimine üksikisikule kurnav, sellel kui teine pool teeb seda tööajast ja maksumaksja rahaga.
Politsei muutumine poliitiliseks politseiks on tingimusteta taunitav ja sellega ei tohi leppida. Taolised meelevaldsed, justkui tellitud otsused üksnes süvendavad paljude inimeste võõrandumist, kes on juba niigi minetanud usu Eesti riiki, mis põhiseaduse kohaselt on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Vastuolu deklareeritud printsiipide ja tegelikkuse vahel on juba liiga suur.
