Piibel on raamatukogu, mis koosneb erinevatel aegadel ja erinevates olukordades kirjutatud tekstidest. Selles on ka raskesti mõistetavaid kohti. Sellepärast on kristlased alati püüdnud sõnastada põhimõtteid, mille abil Piiblit õigesti mõista. Teoloogia keeles võiks neid nimetada Piibli tõlgendamise võtmeteks.
Sellisteks, juba varajaste kristlaste poolt soositud tõlgendamisvõtmeteks on Kristus Piibli Issandana, vana ja uue lepingu erinevus ning «usu reegel» ehk praktilises mõttes apostlik usutunnistus. Need aitavad lugejal mõista, millest Jumala ilmutus tervikuna räägib.
Kaasaegsete teoloogide seas on Piibli tõlgendusvõtmena laialt levinud mõte armastusest. Armastus ei ole mingi tuulest võetud alusetu mõõdupuu, kuna Jeesuski ütleb, et kõige olulisem asi Seaduses on armastuse kaksikkäsk (Mk 12:28–31).
Ometigi kasutatakse armastust tõlgendusvõtmena viisil, mis on klassikalisele kristlusele võõras. Nimelt arvatakse, et Piibel on sisemiselt niivõrd vastuoluline, et tervikuna ei uskuvat sellesse mitte keegi. Igaüks teeb valiku, mida ta peab Piiblis enda jaoks siduvaks ja mille ta tagasi lükkab. Üheks taolise valiku tegemise kriteeriumiks on pakutud armastust. Piiblist tunnustatakse seda, mis on kooskõlas armastusega, mis aga mitte, lükatakse tagasi.
Näiteks on armastuse hermeneutikaga põhjendatud samasooliste paaride laulatamist. Öeldakse, et ehkki Piiblis on homoseksuaalset suguakti kritiseerivaid kohti, on seal veel «mis iganes kummalisi asju», millest me tänapäeval enam kinni ei pea. Seega võiks taolised piiblikohad tagasi lükata. Valik tulevat teha armastuse valguses, sest «suurim neist on armastus.»
Aga traditsiooniliselt pole kristlased kasutanud armastust sõelana, millega eristada Piibli kõlblik aines kõlbmatust. Kui Jeesus räägib armastusest kui Seaduse kokkuvõttest, siis Ta ei pea silmas, et selle valguses otsustatakse, millist Jumala käsku täita ning millist mitte. Kõik käsud on kokku võetavad armastusega. Teised käsud omakorda avavad armastuse tähendust. Nende abil me mõistame, millega on armastuse puhul tegemist ning milline on armastus praktikas.
Teine moodsa armastushermeneutika probleem on see, et sellega mõistetakse armastust erinevana sellest, millisena me leiame selle Piiblist. Meie läänelikus kultuuris on armastus eelkõige romantiline või erootiline tunne (kreeka keeles eros). Piiblis on armastus (agape) teeniv, isetu, teise hüve taotlev hoiak ja tegevus. Armastusest kõneledes räägib Piibel peamiselt agape-armastusest.
Kuulsas armastuse ülemlaulus kirjeldab Paulus, mis agape-armastus on ja mida ta ei ole. Näiteks ei ole armastusel rõõmu ülekohtust, vaid ta rõõmustab tõe üle. Armastus ei otsi omakasu ega käitu näotult. (1Kr 13:4–7) Meie sisemiste ihade ja tunnete järgimine ei ole alati armastus. Mõnikord on armastus just see, et me ei järgi oma ihasid ja tundeid, vaid toimime nendele vastupidiselt.
Armastus on suurim. Aga laskem Jumala sõnal määratleda, mis armastus on.
Tõlkinud Illimar Toomet
Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie 20.10.2023. Avaldatakse toimetuse loal
Matti Korhonen on ajalehe Uusi Tie tegevjuht
