I. Mina usun ainsasse Jumalasse...

Esimene asi, mis kristlasel peab olema, on usk. Ilma selleta ei saa kellegi kohta öelda, et ta on tõeline kristlane. Usk annab neli head asja. Esiteks on usu kaudu hing seotud Jumalaga, sest kristliku usu kaudu heidab hing Jumalaga justkui abiellu: «Ma kihlan sind enesele usu pärast [ja sina pead tundma Issandat]» (Ho 2:22). Seepärast inimese ristimisel öeldakse talle esmalt: «Kas sa usud Jumalasse?», sest ristimine on esimene usu sakrament. Nõnda lausub Issand Markuse evangeeliumi lõpus: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse» (Mk 16:16). Ristimisest ilma usuta ei ole tolku. Peab teadma, et ühtki heategu ei võeta Jumala poolt vastu, kui seda ei ole tehtud usus: «Ilma usuta on võimatu olla meelepärane Jumalale» (Hb 11:6). Ka Augustinus ütleb: «Kus ei tunta tõde, seal on voorus võlts ka kõige paremate kommete juures.»

Teiseks algab usu läbi meis igavene elu, mis ei ole midagi muud kui Jumala tundmine, nagu Johannesel lausub Issand: «Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat» (Jh 17:3). See Jumala tundmine saab alguse usu kaudu meis siin, kuid jõuab lõpule tulevases elus, kus me tunnetame Jumalat nagu ta on, nagu öeldakse kirjas heebrealastele: «Usk on loodetava tõelisus, [nähtamatute asjade tõendus]» (Hb 11:1). Keegi ei saa jõuda õndsuseni, mis on tõeline Jumala tundmine, kui ta esmalt ei õpi tundma usu kaudu. «Õndsad on need, kes ei näe, [kuid usuvad] (Jh 20:29),» ütleb Johannes.

Kolmandaks juhib usk siinset elu. Et hästi elada, peab inimene teadma, mis on selleks tarvis. Kui seda peaks õppimise kaudu omandama, siis ta kas ei pruugi selleni üldse jõuda või võtab see tal ilmatuma aja. Usk aga õpetab kõike, mis läheb tarvis, et hästi elada. Usk õpetab ka seda, et on üks Jumal, kes tasub headele ja karistab halbu ja et on teine elu ja veel muidki asju, mille teadmine kannustab meid tegema head ja hoiduma kurjast: «Minu õige aga jääb usust elama» (Ha 2:4). On selge, et ükski filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala ja [igaveseks] eluks vajaliku tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust usu kaudu teab iga vanamemmgi, mistõttu öeldakse: «Maa on täis Issanda tundmist» (Js 11:9).

Neljandaks saame me usu läbi kiusatustest võitu: «Pühad vallutasid usu läbi kuningriike» (Hb 11:33). See on selge, sest kõik kiusatused tulevad kas kuradist, maailmast või lihast. Kurat ahvatleb mitte kuuletuma ja mitte alistuma Jumalale. Sellest [kiusatusest] saab usu kaudu lahti, sest usu kaudu me teame, et Jumal on kõige Issand ja seepärast tuleb talle kuuletuda: «[Olge kained, valvake!] Teie süüdistaja, kurat, [käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata]» (1Pt 5:8). Maailm kiusab meid aga meelitades eduga või hirmutades ebaõnnega. Sellestki saame usu kaudu võitu, mis annab meile lootuse praegusest paremale elule, nii et me põlgame selle maailma hüvesid ega karda raskusi, sest see õpetab meid uskuma, et on olemas palju halvem asi – põrgu: «Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – [meie usk]» (1Jh 5:4). Liha kiusab nõnda, et juhib meid praeguse elu põgusate naudingute juurde. Usk aga näitab meile, et kui me nende külge liigselt klammerdume, siis kaotame igavesed naudingud: «Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, [millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled!]» (Ef 6:16). Selle põhjal on niisiis selge, et usust on väga palju kasu.

Mõned aga ütlevad, et rumal on uskuda, mida ei saa näha ja et nähtamatuid asju ei peagi uskuma. Ma ütlen esiteks seda, et meie mõistuse ebatäiuslikkus hajutab selle kahtluse, sest kui inimene saaks täiuslikult tunnetada kõike – nii nähtavat kui nähtamatut, oleks rumal uskuda, mida me ei näe. Meie tunnetus on aga nõrk, nii et ükski filosoof ei saa uurida lõpuni isegi ainsa kärbse loomust. Selle kohta saab lugeda, et üks filosoof olla kolmkümmend aastat üksinduses olnud, et mesilase loomust tundma õppida. Järelikult, kui inimese mõistus on nõnda väeti, kas ei ole siis rumal uskuda Jumala kohta ainuüksi seda, mida inimene iseenda kaudu on võimeline tunnetama? Nende vastu öeldakse: «Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda» (Ii 36:26).

Teiseks võib vastata nõnda: oletame, et mingi õpetlane ütleks midagi oma teadmiste pinnalt ja mingi maakas kostaks vastu, et see küll nii ei ole nagu õpetlane räägib, kuigi ta ei saa lihtsalt aru, siis peetaks seda maakat üpris ogaraks. Kindel on aga, et ingli mõistus ületab suuresti parimategi filosoofide oma, niisamuti nagu filosoofi mõistus ületab maamehe oma. Seepärast oleks filosoof rumal, kui ta ei usu, mida inglid ütlevad, ja veel rumalam, kui ei usu seda, mida ütleb Jumal. Nende vastu lausub Jeesus Siirak: «Sulle on näidatud palju asju, mida inimesed ei mõista» (Eccl 3:25).

Kolmas vastus on see, et kui inimene sooviks uskuda vaid seda, mida ta tunneb tõsikindlalt, siis ta ei saaks siin maailmas elada. Tõepoolest, kuidas saaks keegi elada, kui ta teist ei usu? Kuidas ta saaks uskuda isegi seda, et see või teine on ta isa? Seepärast on vältimatu, et inimene usuks millessegi, millest tal ei ole iseenesest täit teadmist; keegi aga ei pea uskuma millessegi muusse kui Jumalasse. Usulausete umbusaldajad ei ole seepärast mitte targad, vaid hoopis rumalad [ja kõrgid], nagu lausub Apostel: «See on iseennast täis ega saa millestki aru» (1Tm 6:4). Seepärast ütles ta: «Ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud» (2Tm 1:12). «Teie, kes Issandat kardate, uskuge temasse [ja teie tasu ei jää tulemata!]» (Srk 2:8).

Neljandaks võib vastata, et Jumal tõestab sulle, et see, mida õpetab usk, on õige. Kui kuningas läkitaks oma pitseriga kirja, siis mitte keegi ei söandaks öelda, et see kiri ei väljenda kuninga tahet. On ilmne, et kõik, mida pühad meile on õpetanud ja edastanud usu kohta Kristusesse, on Jumala pitseriga kinnitatud. See pitser seisneb tegudes, mida saab teha vaid Jumal, mitte aga ükski loodu – need on imeteod, millega Kristus on kinnitanud apostlite ja pühade poolt öeldut.

Kui sa ütled, et keegi pole ihusilmaga näinud neid imesid sündimas, siis ma vastan sellele järgmiselt. Pole kahtlustki, et kogu maailm on kummardanud iidoleid, see ilmneb juba paganarahvaste enda ajaloost. Need kõik on nüüd võtnud vastu Kristuse – nii targad, rikkad, vägevad kui ka paljud teised, ja seda lihtsate, vaeste ja väheste meeste jutlustamise kaudu, kes kuulutasid vaesust ja naudingute põlgamist. See on sündinud kas imekombel või mitte. Kui imekombel, siis minu eeldus on õige. Kui ei ole imekombel, siis ma ütlen selle peale: kas saab olla suuremat imet, kui et kogu maailm ilma imedeta pöörduks? Edasi ei ole vajagi küsida.

Järelikult ei pea keegi usus kahtlema, vaid neid asju, mida õpetab usk, tuleb uskuda nähtavatest asjadest kindlamini, sest inimese pilk võib eksitada, Jumala teadmine aga ei peta eales.

II. Mina usun ainsasse Jumalasse

Kristlased peavad esimese asjana uskuma, et on üks Jumal. Siin tuleb aga esmalt vaadata, mida nimi «Jumal» tähendab. See nimi ei tähenda midagi muud, kui kõige asjade valitsejat ja kaitsjat. Järelikult see, kes usub, et siin maailmas on kõik asjad kellegi juhtimise ja hoole all, see usubki Jumala olemasolusse.

Kes aga leiab, et kõik tekib juhuse tahtel, ei usu Jumala olemasolusse. Nii rumalat inimest aga küll ei ole, kes eitaks, et looduses on kõik asjad kindla aja ning korra järgi juhitud, hoitud ja seatud. Me näeme ju päikest, kuud, tähti ja kõike looduses olevaid asju liikumas neile määratud rada, mida ei saaks olla, kui kõik toimuks juhuse tahtel. Seepärast, kui peaks leiduma keegi, kes ei usu Jumala olemasolusse, oleks ta rumal, nagu ütleb Lauluraamatu psalm: «Sõge ütles oma südames: «Jumalat pole!»» (Ps 14:1).

Samas on mõned, kes küll usuvad, et Jumal juhib ja korraldab kõiki asju looduses, kuid see ei puuduta inimtegevust – nimelt nad usuvad, et inimtegevus ei kuulu jumaliku ettehoolduse alla. Põhjus on selles, et nad näevad selles maailmas häid inimesi, kes on muserdatud, ja halbu, kes naudivad edu, mis näikse kõrvaldavat inimeste suhtes jumaliku ettehoolduse. Iiob kõneleb nende eest, öeldes: «[Pilved on tal varjuks ees], ei ta siis näe, ta ju kõnnib taevavõlvil» (Ii 22:14).

See on rumalast rumalam [arvamus]. Nendega inimestega on selline lugu nagu arstikunstis võhikuga, kes nähes arsti andmas ühele haigele vett, teisele veini, nagu arstikunst ette näeb, usub, et see leiab aset juhuslikult, sest ta ei taipa arstikunstist mõhkugi – arstil aga on ühele veini ja teisele vett andes kindel põhjus taga. Nii on lugu ka Jumalaga. Jumal teab oma kindla ettehoolduse ja korralduse põhjal, mis on inimesele tarvis, nii et mõnele heale saadab ta kannatust ja mõnele halvale edu. Seega tuleb pidada sellist inimest, kes usub, et see leiab aset juhuse tahtel, lihtsalt rumalaks, sest tema arvamus on põhjustatud ainuüksi sellest, et ta jumaliku kunsti ja korralduse põhjuseid ei adu. Iiob: kas sa ei tea, «kui mitmetahuline on tema seadus» (Ii 11:6).

Seepärast tuleb kindlalt uskuda, et Jumal korraldab ja juhib mitte ainult loodust, vaid ka inimtegevust: «Nad ütlesid: Issand ei näe, [Jaakobi Jumal ei saa aru]», «kes õpetab inimesele teadmist» (Ps 94:7, 10). Jumal näeb kõike, nii inimese mõtteid kui salajasi südamesoove. Seepärast on inimesele iseäranis vajalik hästi toimida, sest kõik, mida ta teeb või mõtleb, on Jumala ees avalik.

Edasi tuleb uskuda, et on ainult üks Jumal, kes kõike korraldab ja juhib. Põhjus on selles, et inimeste asjad on hästi paigas — paljusid korraldab ja juhib üks, sest juhtide paljusus kutsub tihti esile alamates lahkhelisid. Jumalik valitsus on inimeste omast üle, seega on ilmne, et maailma valitsemine leiab aset ühe Jumala, mitte aga paljude jumalate poolt.

On neli põhjust, mis panevad inimesi arvama, et jumalaid on palju. Esimene on inimese mõistuse nõrkus. Nõrga mõistusega inimesed ei ole suutelised kehalistest asjadest kaugemale nägema ning nad ei usu, et on olemas midagi kõrgemat kehade meelelisest loomusest. Seetõttu pidasid nad maailma korralduses nendest kehadest ülemaks, mis näis neile ilusam ja väärtuslikum ning nad omistasid ja osutasid neile jumalikku austust. Need taevased kehad on päike, kuu ja tähed. Nendega on niisugune lugu nagu sellega, kes läheb kuninga õukonda sooviga teda näha ja usuks, et kuningas on lihtsalt see, kes on hästi riides või mõni õukonna ametimees. Nende kohta öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatus: «[Nad pidasid maailma valitsevaid jumalaiks] päikest või kuud või tähtede sõõri» (Trk 13:2); «[kes need on valmistanud], on vägevam» (Trk 13:4); «Tõstke oma silmad taeva poole [ja vaadake alla maa peale; sest taevad haihtuvad kui suits ja maa kulub nagu kuub, selle elanikud hukkuvad samamoodi. Aga minu pääste jääb igavesti ja minu õiglus ei lõpe]» (Js 51:6).

Teine põhjus tuleneb inimeste austamisest. Mõned inimesed, soovides isandaile ja kuningaile austust avaldada, osutasid neile kuuletudes ja alludes austust, mis kuulub tegelikult Jumalale. Nii tegid nad mõned peale surma jumalaks, mõned aga kuulutasid jumalaks juba eluajal: «Teadku kõik rahvad, et ei ole teist jumalat maa peal peale Nebukadnetsari» (Ju 5:29).

Kolmandaks tuleneb see ülemäärasest kiindumusest pere ja sugulaste vastu. Mõned tegid liigsest armastusest oma pereliikmete vastu neist peale surma kujusid ja sellest tuli, et nad osutasid neile kujudele jumalikku austust. Saalomoni Tarkuseraamatus öeldakse selle kohta: kõik, kes «teenisid kas kuningaid või oma ihasid, [andsid kividele ja puudele] sobimatu nime» (Trk 14:21).

Neljandaks tuleneb see kuradi pahatahtlikkusest. Sest kurat tahtis algusest peale olla Jumalaga võrdne, mille kohta on öeldud: «[Ma tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed] asetan ma oma aujärje...» (Js 14:13). Ega kurat ole seda soovi veel maha matnud. Seepärast on püüab ta kõigest väest panna inimesi endale ohvrit tooma. Mitte et talle on niiväga meelepärane ohverdatav koer või kass, aga talle meeldib, et teda austatakse nagu Jumalat. Sellest tuleneb, et ebajumalate sisse läinud kuradid kinnitasid, et neid austataks jumalatena: «Kõik paganarahvaste jumalad on deemonid». Apostel ütleb: «Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, [aga mitte Jumalale]» (1Kr 10:20).

Kuigi see on kohutav mis kohutav, leidub siiski üksjagu inimesi, kes nende nimetatud nelja põhjusega eksivad – kuigi oma südames mitte, siis tegudega kinnitavad nad ometi, et usuvad paljudesse jumalatesse. Sest need, kes usuvad, et taevakehad saavad inimese tahet mõjutada, ja kes oma tegemistes lähtuvad teatud aegadest, peavadki ju neid kehasid jumalateks: «Ärge kartke taeva märke, [mida paganad kardavad, sest rahvaste seadused on tühised]» (Jr 10:2). Samuti kõik need, kes kuuletuvad pigem kuningatele kui Jumalale või kuuletuvad selles, milles ei pea, teevad neist endale jumalad: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna» (Ap 5:29). Samuti kõik need, kes armastavad oma peret või sugulasi rohkem kui Jumalat, näitavad oma tegudega jumalate paljususele. Nii ka need, kes armastavad iseennast rohkem kui Jumalat – nende kohta lausub Apostel: «Nende jumal on kõht» (Fl 3:19). Niisamuti need kõik, kes võtavad osa nõidustest ja loitsimistest, peavad deemoneid jumalateks. Põhjus on selles, et nad paluvad deemonitelt seda, mida üksnes Jumal saab anda – millegi salajase asja ilmutamist ja tõde tulevaste asjade kohta.

Järelikult esimene asi, mida peab uskuma, on see, et on vaid üks Jumal. Palugem siis Issandat...

III. Kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse

Nagu eelnevalt öeldud, esimese asjana peab uskuma, et on ainult üks Jumal. Teine asi on aga see, et me usuksime, et see Jumal on taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Jätkem praegu peened põhjendused sinnapaika. Seda, et Jumal on kõik teinud ja loonud, saab demonstreerida lihtsa näite varal.

Kui keegi siseneb majja ja lävel lööb talle soojus näkku ning edasi minnes tunneb ta üha suuremat soojust, siis küllap ta usub, et sees on tuli, mis seda soojust põhjustab, kuigi ta tuld ise ihusilmaga ei näe. Nii on lood ka selle maailma asjadega. Sest kui nüüd seesama inimene näeb, et kõik asjad on ilu ja ülevuse eri tasemete järgi paika pandud ja mida lähemale ta Jumalale jõuab, seda ilusamad ja üllamad need asjad on. Sellest tuleneb, et taevased asjad ületavad suursugususe ja ilu poolest kehalisi asju siin all, niisamuti nähtamatud asjad nähtavaid. Seepärast peab uskuma, et see kõik tuleneb ühest Jumalast, kellele eri asjad võlgnevad oma suursugususe ja eksistentsi: «Kõik inimesed on tühised, [kellel ei ole Jumala tunnetust, ja nähtavaist heategudest ei suutnud nad ära tunda, kes on selle looja]» (Trk 13:1); «loodu suurusest [ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja» (Trk 13:4). Niisiis me peame kindlasti nõustuma, et kõik selles maailmas on loodud Jumala poolt.

Sellega seoses tuleb vältida kolme eksimust. Esimene on manilaste oma, kes väidavad, et kõik nähtav on loodud kuradi poolt, pidades Jumalat üksnes nähtamatu maailma loojaks. Selle eksimuse põhjus on selles, et nad ütlevad küll Jumala olevat ülima hea, mis on muidugi õige, ning et kõik, mis tuleb heast, on ise ka hea. Mida nad aga ei tea, on see, kuidas heal ja kurjal vahet teha. Nad uskusid, et kõik, mis on mingil moel halb, on lihtsalt halb. Näiteks tuld, kuna see hävitab, nimetatakse lihtsalt halvaks, samuti vett, sest see lämmatab, nõndasamuti teisi asju. Nii et kuna nendest meelelistest asjadest ei ole mitte miski lihtsalt hea, vaid on mingis osas ka puudulik, siis nad ütlesidki, et kõik nähtav ei ole loodud mitte hea Jumala, vaid kurja poolt.

Augustinus tõi nende vastu järgmise võrdluse: kui keegi läheb käsitöölise töökotta, leides sealt tööriistu, mille vastu käies ta endale viga teeks, ning peaks seetõttu seda meistrimeest kurjaks, kuna tal niisugused riistad on, siis oleks see inimene küll rumal, sest käsitöölisel on need seal ikka oma töö jaoks. Niisamuti on rumal öelda, et loodu on halb, kuna see on kellelegi kahjulik – sest mis mõnele kahjulik, see teisele kasulik.

See [manilaste] viga on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses]: «nähtava [ja nähtamatu] Loojasse». «Alguses lõi Jumal [taeva ja maa]» (1Ms 1:1); «Kõik on tekkinud tema läbi [ja ilma temata ei ole tekkinud midagi]» (Jh 1:3).

Teine eksimus on selles, et arvatakse maailma olevat igavene, mille kohta ütleb Peetrus: «Sest pärast seda, kui isad on läinud magama, on jäänud kõik nõnda [nagu loomise algusest  peale]» (2Pt 3:4). Selle seisukohani on jõutud seeläbi, et ei osatud näha, kuidas maailm on alguse saanud. Nagu rabi Mooses ütleb: nad sarnanevad lapsega, kes on peale sündi pandud saarele, kus ta ei ole kunagi näinud rasedat naist ega lapse ilmale tulekut; kui ta nüüd on suureks kasvanud ja talle räägitakse, mis moel inimest eostatakse, üsas kantakse ja ilmale tuuakse, siis ei usuks kedagi, kes sellist juttu talle räägib, sest talle näiks ilmvõimatu, et inimene saab olla ema kõhus. Nii ei usu ka need inimesed maailma praegust seisu vaadates, et see on alguse saanud. Seegi seisukoht on vastuolus kiriku usuga, ning selle kõrvaldamiseks öeldakse [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse». Kui asjad on loodud, siis sellest tuleneb, et need ei ole olnud alati olemas. Seepärast öeldakse: «Ta käskis – ja nad loodi» (Ps 148:5).

Kolmas eksimus seisneb selles, et Jumal lõi maailma ainest, mis oli eelnevalt olemas. Selle seisukohani on jõudnud need, kes üritasid kõrvutada Jumala suutlikust meie omaga. Kuna inimene saab valmistada midagi vaid olemasolevast ainest, siis uskusid nad, et nõnda on see ka Jumala puhul. Seetõttu nad ütlesidki, et kõikide asjade loomisel pidi Jumalal olema eelnev aines, millest luua.

See ei vasta tõele. Inimene ei saa olemasoleva aineta midagi valmistada, sest ta on vaid osaline looja – ta saab küll vormida, aga vaid ainest, mis on piiratud ja teise poolt talle ette antud. Põhjus on selles, et inimese võime on piiratud ainuüksi vormiga ja seetõttu ta saab olla vaid selle vormi põhjus. Jumal seevastu on kõikide asjade üleüldine põhjus – ta ei loo mitte ainult vormi, vaid ka aine, mille ta tegi mitte millestki. Seepärast öeldakse selle eksimuse eemaldamiseks [usutunnistuses]: «taeva ja maa Loojasse».

Loomine erineb tegemisest, sest luua tähendab midagi teha mitte millestki, tegemine aga tähendab teha midagi millestki. Niisiis, kui Jumal teeb kõik mitte millestki, siis tuleb uskuda, et ta saab hävitades ka kõike uuesti teha. Nii saab Jumal valgustada pimedat, äratada surnu üles ja teha muid imetegusid: «Sest kui sa tahad, siis sa võid» (Trk 12:18).

Sellise lähenemisega saavutab inimene viis asja. Esiteks jumaliku majesteetlikkuse tunnetamine. Tegija eelneb alati tehtavale; kuna Jumal on kõik asjad teinud, siis on selge, et ta ületab kõiki asju. Mõtle sellele: «Kui nad, olles võlutud nende ilust, [pidasid neid jumalaiks, siis oleksid nad pidanud ka teadma, kuivõrd parem on nende Valitseja, sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud]» (Trk 13:3). Sellest tuleneb, et kõik, mida saab mõista või välja mõelda, on vähem kui Jumal: «Vaata, Jumal on suur [ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu]» (Ii 36:26).

Sellega juhitakse meid tänamiseni. Kuna Jumal on kõige looja, siis pole kahtlust, et mis me oleme või mis meil on, tuleb Jumalast. Apostel ütleb: «Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, [otsekui sa ei oleks seda saanud?]» (1Kr 4:7). «Issanda päralt on maa [ja tema rikkus ning kõik, kes maa peal elavad]» (Ps 24:1). «Kuidas ma tasun Issandale [kogu hea, mida ta mulle teeb? Ma tõstan] võidukarika [ja hüüan appi Issanda nime]» (Ps 116:12–13).

Kolmandaks juhitakse meid raskustes kannatlikkuseni. Kuigi kogu loodu on Jumalast ja seetõttu oma loomult hea, siiski peame uskuma, et kui miski meid kahjustab ja valmistab piina, siis see vaev tuleb samuti Jumalast, süü aga mitte, sest Jumalast ei tule mitte midagi halba. Seetõttu kui kõik raskused, mis inimest vaevavad, tulenevad Jumalast, siis peab inimene need kannatlikult ära taluma, sest need tulevad Jumalalt ja on tehtud hea pärast. Sest kannatused puhastavad pattudest, alandavad süüdlasi, kutsuvad häid üles Jumala armastusele: «Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?» (Ii 2:10).

Neljandaks juhitakse meid sellega kohtlema loodud asju õigesti. Sest me peame kasutama loodut nii, milleks ta on Jumala poolt tehtud. Tehtud on see aga kahel eesmärgil: [4.1] esiteks Jumala auks: «Issand on kõik teinud otstarbekohaselt» (Õp 16:4), see tähendab, tema enda auks; [4.2] teiseks inimeste heaks: «Mida Issand, sinu Jumal, on teinud» (5Ms 4:19). Järelikult me peame kasutama asju Jumala auks, see tähendab, et olla Jumalale meelepärased, ja enda jaoks, kuid mitte Jumala vastu nagu pattu: «Kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud» (1Aj 29:14). Niisiis, mis iganes sul on – teadmine, rikkus, ilu – selle kõik pead sa tagasi andma ja kasutama Jumala kiituseks.

Viiendaks juhitakse meid sellega inimväärikuse tunnetamiseni. Jumal on teinud kõik inimese jaoks: «Kõik sa panid tema jalge alla» (Ps 8:7). Inglite järel on inimene loodud olenditest kõige enam Jumala sarnane: «Tehkem inimesed [oma näo järgi, meie sarnaseks]» (1Ms 1:26). Jumal ei ütelnud seda ei taevaste ega tähtede, vaid inimese kohta, ja mitte kui keha, vaid kui vaba tahtega hävimatu vaimu kohta, millega ta sarnaneb Jumalale rohkem kui ükski teine loodud olend. Seepärast me peame arvestama, et inimene on loodud olendeist inglite järgi kõige väärikam ning mitte mingil viisil pattudega ja korratute soovidega kehaliste asjade järgi oma väärikust vähendama, sest need asjad on meist vääritumad ning on tehtud meid teenima. Samal moel me peame vaatama endale kui Jumala poolt tehtule, sest Jumal lõi inimese valitsema kõike, mis on maa peal ning et ta alluks ise Jumalale. Meil tuleb niisiis käsutata ja valitseda asjade üle ning alluda, kuuletuda ja teenida Jumalat, mille läbi me jõuame Jumala naudinguni, mille nimel [palvetagem]...

Kommentaarid

Aquino Thomas pidas apostelliku usutunnistuse jutluse Napoli San Domenico Maggiore kirikus 1273. aasta paastu ajal. Siin avaldatud tekst on selle jutluse kolme sissejuhatava artikli tõlge. Apostelliku usutunnistuse seletus kuulub Aquino Thomase nn katehheetiliste tekstide hulka, mille hulgas leiab veel seletusi Meie Isa palve, Ingli tervituse palve ja kümne käsu kohta.

Usutunnistuse seletuse jagamine artiklitesse erinev suuresti tekstiväljaannetest. Tänaseni ei ole tegelikult päris head Aquino Thomase katehheetiliste tekstide allikakriitilist publikatsiooni. Siin avaldatud tõlge põhineb Nicholas Ayo poolt 1988. aastal eelpublitseeritud Commissio Leonina tekstil.

Apostellik usutunnistus koosneb traditsiooniliselt kaheteistkümnest osast. Selle järgi on liigendatud peatükkideks ka Thomase kommentaarid. Commissio Leonina väljaanne jaotab teksti käsikirjalisele pärandile tuginedes viieteistkümneks peatükiks. Thomas on ise ütelnud, et usutunnistust jagatakse enamasti kaheteistkümneks või neljateistkümneks osaks. Thomas on usutunnistust käsitlenud oma teisteski töödes: De articulis fidei, Summa Theologica (II-II, q1, a8) ja Compendium Theologicae (I, 246).

Usutunnistuse kommentaar ei ole teoloogiline traktaat. Thomas toob rõhutatult lihtsaid näiteid ja isegi toonitab, et jätkem keerulised mõttekäigud kõrvale. See ei tähenda, et teemakäsitlustes tehtaks allahindlust. Pigem võiks öelda nii, et tema soov ei olnud midagi formaalselt või tõestada, vaid pigem kuulajatele edasi anda usutunnistuse oluline mõte. Thomas on seisukohal, et käsitletavad teemad on auditooriumile jõukohased. Thomas ütleb, et üksi filosoof enne Kristuse tulekut ei küündinud kõikide oma püüdluste kiuste Jumala tundmises ligilähedale sellele, mida peale Kristust teab iga vana nainegi.

Tõenäoliselt pidas Thomas katehheetilised jutlused rahvakeeles, mille on napoli murdest ladina keelde tõlkinud Thomase pihiisa ja sekretär Reginald Pipernost. Kas üleskirjutuse aluseks on olnud ka Thomase märkmed, ei ole täpselt teada. On oletatud, et ladinakeelne tekst kirjutati üles stenograaf-tõlkena, mida hiljem on parandatud. Vaatamata sellele, et usutunnistuse kommentaari ladinakeelne tekst ei ole Thomase enda käega kirja pandud, peetakse teksti autentseks.

Thomas esitas usutunnistuse kommentaarid aasta enne oma surma. Tegu oli ühega tema viimastest töödest. Sama aasta (1273) detsembri nigulapäeva sai Thomasele missal osaks ilmutus, peale mida ta enam midagi ei dikteerinud ega kirjutanud, kinnitades Reginaldile korduvalt: «Ma ei saa enam, sest kõik, mis ma olen kirjutatud, tundub mulle põhk [...] võrreldes sellega, mis ma nägin ja mida mulle on ilmutati» (Raynalde, non possum, quia omnia que scripsi videntur mihi palee [...] Omnia que scripsi videntur michi palee respectu eorum que vidi et revelata sunt michi).

Lõpetuseks võiks veel lisada, et käesolev aasta 18. juulil algas Aquino Thomase juubeliaasta tsükkel, mis kestab kuni 2025. aasta 8. jaanuarini, mil täitub 800 aastat ingelliku doktori sünnist. Tänavu 18. juulil möödus 700. aasta Aquino Thomase kanoniseerimisest. Järgmise aasta märtsis aga täitub 750 aastat Aquino Thomase surmast.

Sven-Olav Paavel