«Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha» (1Kr 15:3–4).
Nikaia usutunnistus, mille algversioon kiideti heaks 1700 aastat tagasi peetud Nikaia üleilmsel kirikukogul aasta 325, ütleb Kristuse maise elu lõpu kohta lakooniliselt: «Kannatanud ja maetud», ladina keeles, mida kasutatakse läänekirikus: passus et sepultus est.
Jeesus Kristus suri ristil. Kas sellest järeldub, et Suurel Reedel suri Jumal, sest Nikaia usutunnistus nimetab Kristust tõeliseks Jumalaks (Deum de Deo ja Deum verum de Deo vero)? Kuidas me kujutame ette Jumala surma? Kas see on üldse võimalik? Ingellik doktor Püha Aquino Thomas täpsustab: «Kristus ei surnud mitte kui Jumal, vaid kui inimene.» Jumal on igavene, kuid lihasse sündinud inimene on surelik – nii ka Naatsareti Jeesus.
Kristuse õndsusttoova alandustee juurde ei kuulunud üksnes häbistav surm ristil, vaid ka Jumala Poja laiba kiirkorras matmine. Kristus, nagu tunnistab Püha Paulus (Fl 2:6jj), «olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.» Sündides luust ja lihast inimesena, allutas Kristus end kaduvuse seadusele. Tema elutu ihu tuli kõrvaldada elavate seast.
Vaga Iiob õhkab (Ii 14:10jj): «Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab – kus on ta siis? … Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles. Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?»
Meie igapäevane apostlik usutunnistus lisab eeltoodule veel ühe artikli: «alla läinud surmavalda». Konkordiavormel, luterlik usutunnistuskiri, nendib: «Meile on küllalt sellest, kui teame, et Kristus käis põrgus, hävitas kõigi usklike jaoks põrgu ning lunastas nad surma ja kuradi meelevallast, igavesest hukatusest ja põrgusuust… Siin eristatakse Kristuse mahamatmise ja põrguskäigu artikleid ja me usume lihtsalt, et kogu isik, Jumal ja inimene, läks pärast mahamatmist põrgusse, võitis ära kuradi, hävitas põrgu võimu ja võttis kuradilt ära kogu tema väe.»
Kuid naaskem Kristuse matmise juurde. Seal, kus usutunnistus ütleb lihtsalt «maetud», kõlab eestikeelne tõlge nii: «…maha maetud». Silme ette kerkib surnuaed lahtise hauaga. Aga Kristuse matmine ei sarnanenud tänapäeva matustega. Ei olnud seal maasse kaevatud hauda, ei olnud kirstu, ei olnud mullapanekut. Evangelist Johannes teatab: «Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud, kuhu ei olnud veel kunagi kedagi pandud. Sinna nad panid nüüd Jeesuse juutide pühade valmistuspäeva pärast, sest see haud oli lähedal.»
Kolgata kaljukünka lähedal, väljaspool linnamüüri, seal, kus hukkamisi läbi viidi, oli tõepoolest surnuaed või matmispaik, kus leidus kaljusse raiutud hauakoopaid. Üks rikas mees, juutide suurkohtu liige, Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse salajane jünger (Jh 19:38) ja «ootas Jumala riiki» (Lk 23:51), sai Pontius Pilaatuselt loa võtta ristilt maha Issanda surnukeha. Kuna matmisega oli kiire – oli reede õhtupoolik ning hingamispäev ja suur püha olid kohe algamas –, loovutas ta omaenda hauakambri (Mt 27:60). See oli tema heategu Issandale, kelle surma ei saanud ta oma kõrgele positsioonile vaatamata kuidagi ära hoida.
Teine suurkohtu liige (Jh 7:50), Nikodeemos, oli surnukeha võidmiseks kaasa toonud kuningliku koguse (umbes 30 kg) kalleid lõhnarohte, mürri ja aaloe segu. Meenub kirjakoht Taavetilt: «Selgest mürrist ja aaloest ja kassiast lõhnavad kõik su riided» (Ps 45:9). Arimaatia Joosep ja Nikodeemos «mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme» (Jh 19:40). Kohta, kus see toimus, tähistab Võidmiskivi Püha Haua kiriku peasissepääsu lähedal. Sealt kanti surnukeha kaljuhauda ning ukseava suleti kiviga. Kuid surnuga kokku puutudes muutusid mõlemad mehed vahetult enne tähtsaid pühi rituaalselt ebapuhtaks, sest Moosese seadus sätestas: «Kes puudutab mõne inimese laipa, see on seitse päeva roojane» (4Ms 19:11).
Sel päeval läks täide Kiri:
«Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus.»
Jesaja 53
