Vatikani Püha Peetruse basiilika rõdult on taas kord kõlanud sõnad «Habemus papam». 8. mai õhtul astus rahva ette äsja Püha Peetruse järglaseks valitud paavst Leo XIV, 267. Rooma piiskop, kes on Ameerika Ühendriikidest pärit 69-aastane augustiinlane.
Sellest hetkest peale, kui uue paavsti isik saab teatavaks, võetakse luubi alla tema vaated, seisukohad ja varasemad teod ning püütakse neist välja lugeda uue pontifikaadi rõhasetusi ja suundumusi.
Ilmalikus meedias arutletakse peamiselt selle üle, kas uus paavst jätkab eelmise kurssi. Selle kohta on aga tabavalt öeldud, et paavst peab olema Püha Peetruse järglane, mitte oma eelkäija järglane.
Konservatiivsetele ringkondadele on oluline, et Kirikus lõppeks jesuiidist argentiinlase Jorge Mario Bergoglio ehk paavst Franciscuse ajal normiks kujunenud segaduse külvamine ning Kiriku doktriini kahtluse alla seadmine küsitava pastoraalse praktika ning sihilikult häguseks jäävate formuleeringute abil.
Konservatiivne katoliiklik veebileht LifeSiteNews toob välja mitu murettekitavat asjaolu seoses uueks paavstiks valitud Robert Prevostiga, nentides kõigepealt, et konklaav valis paavstiks USA presidendi Donald Trumpi uue administratsiooni immigratsioonipoliitika kriitiku.
Antitrumpism on poliitiliste eelistuste küsimus, ent Vatikani piiskoppide dikasteeriumi juhina mängis Prevost olulist rolli Texase konservatiivse piiskopi Joseph Stricklandi ametist kõrvaldamisel (paavst Franciscuse käsul) ja kardinal Robert McElroy määramisel Washingtoni peapiiskopiks.
Koroona ajal keelas Prevost jagada armulauda keelele, käskis pihti vastu võtta telefoni teel ning nimetas vaktsineerimist «armastuse aktiks».
Ta toetas ka jõuliselt paavst Franciscuse nägemust «sinodaalsest kirikust», mida on teravalt kritiseeritud konservatiivsetes ringkondades.
Teisalt tuuakse Püha Pius X Preestrite Vennaskonna ingliskeelsel veebilehel välja kardinal Prevosti seisukoht, et «naiste klerikaliseerimine» ei lahenda katoliku kiriku probleeme ja «apostlik traditsioon on midagi, mis väljendub väga selgesti, eriti kui me räägime naiste ordineerimisest preestriks.» (Franciscuse ajal võeti üles naisdiakonite küsimus, mis siiski kuhugi välja ei jõudnud.)
Samasooliste paaride õnnistamise osas on Prevost väljendunud segasemalt. (2023. aasta detsembris andis Vatikan paavsti heakskiidul välja dokumendi «Fiducia supplicans», mis võimaldab samasooliste paaride õnnistamist väljaspool liturgilist konteksti.)
Veel märgitakse, et suhteliselt kiire valimine (konklaavi teisel päeval) viitab sellele, et kardinal Prevost oli erinevate fraktsioonide eelistusi arvestades kompromisskandidaat ja tema paavstinime valik võib osutada soovile liikuda edasi Johannes XXIII-ga alanud (Vatikani II kirikukogu) ajajärgust.
Robert Prevost sai nii piiskopiks kui kardinaliks tänu paavst Franciscusele. Kuid lõppude lõpuks on igal paavstiks valitul võimalik kujundada oma ametiaja sihid vastavalt oma äranägemisele. Uue paavsti kavatsused saavad peagi selgemaks, kui ta asub täitma Vatikani juhtivaid ametikohti.
Palugem uuele paavstile Püha Vaimu juhtimist!
