Tänavu juunis möödub 1700 aastat esimese üleilmse ehk oikumeenilise kirikukogu kogunemisest Nikaias. Sellel kirikukogul sõnastati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algne versioon. Väljaanne Meie Kirik tähistab seda kirikuajaloolist tähtpäeva artiklisarjaga.
Enamus inimestest usub, et kristliku usu olemusse kuulub arusaam heast eluviisist või ligimesearmastusest. Miks usutunnistused neist asjust vaikivad?
Dotsent Anni Maria Laato esitas ajakirja Perusta 2025. aasta teoloogilistel õppepäevadel küsimuse, kas peaksime kirjutama uusi usutunnistusi, milles võetakse arvesse vastutus loodu eest, heade tegude tegemine ja ligimesearmastus. Küsimusele vastamiseks tuleb uurida, miks varased kristlased üldse koostasid usutunnistusi.
Laato sõnul on teatud usutunnistused leitavad juba Uuest Testamendist, kus räägitakse usu avalikust tunnistamisest. Neis kristliku usu lühikestes kokkuvõtetes öeldakse, et Kristus tuli maailma, et päästa inimesi. Usku tunnistades ülistatakse Jumalat, kes Kristuse meile saatis. Need lühikesed tunnistused on aluseks hilisematele usutunnistustele.
Jeesus on Issand, kuuldavalt välja öelduna
Kirjas filiplastele sisalduv lause «Jeesus Kristus on Issand» on varajane usutunnistus, mis sisaldub ka Nikaia usutunnistuses. Varajastest märtrilugudest teame, et kristlastelt nõuti keisri tunnistamist Issandana. Need aga keeldusid ning ütlesid, et Kristus on Issand.
«Näiteks aastal 180 vangistatud Scilli linna kristlased ütlesid oma ülekuulajale, Rooma prokonsulile, et me maksame küll makse ning olema seaduskuulekad kodanikud, aga meie kuningas ja keiser on Kristus, mitte Rooma keiser,» rääkis Anni Maria Laato. «Usutunnistus ei ole pelgalt millegi tõeks pidamine, vaid kuuldavalt välja ütlemine, et Jeesus, Jumal ja inimene, on minu Issand.»
Kes Jeesus oli ja mida ta tegi?
Laato sõnul öeldakse usutunnistustes, kes Jeesus on ja mida Ta tegi. Rääkides Jeesuse tulemisest maailma, Tema surmast ja ülestõusmisest, sõnastatakse väga hoolikalt sõnum sellest, kes Ta on. Näiteks ütlus, et Jeesus sündis Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast, sisaldub kõigis usu lühikokkuvõtetes. Seega peeti seda kristliku usu keskmesse kuuluvaks seigaks.
«Distantsilt, ajaloolisest perspektiivist vaadates on usutunnistusse valitud just kõige olemuslikumad seigad: Jumal sünnib ise inimesena, sureb inimeste eest, tõuseb surnuist üles ja läheb taevasse. Loomulikult oleks võinud usutunnistusse lisada ka muid asju, aga sellega on kokku võetud kõige olulisem.»
Ühtlasi on usutunnistused alati ka ülistus. Ladina sõna confiteor tähendab usu tunnistamist, aga ka ülistamist. «Ka tänapäeval, kui me loeme jumalateenistusel üheskoos usutunnistust, me ülistame Jumalat Tema suurte tegude eest. Ülistamise ja Jumala kummardamise juurde ei kuulu inimese manitsemine,» ütleb Laato.
Usutunnistused abiks õpetusele
Usutunnistusi kasutati ka õpetamisel, sest need võtavad kokku kristluse kõige olulisemad aspektid. Algselt loodigi usutunnistused just ristimisõpetuseks ning ristimisel öeldi need kuuldavalt välja.
Ristimisõpetuse juurde kuulus nii usu sisu kui kristliku elu õpetamine, olulised olid mõlemad. Siiski ei võetud kristliku eluviisi juhtnööre usutunnistusse. «Eetikat ei jäetud usutunnistusest välja seepärast, et selle üle oleks vaieldud. Jah, varane kirik vaidles ka selle üle. Hieronymuse ajal vaieldi, milline on askeetlik elu,» selgitab Anni Maria Laato.
Õige usu piiride määratlemine
Lisaks õpetamisele määratles usutunnistus õige usu piirid. Usutunnistust kasutati lisaks õpetamisele «mõõtmiseks». Usu reeglite ja hilisemate usutunnistuste oluline ülesanne oli sõnastada õige arusaam sellest, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene ning välistada see, mis ei ole kristliku usuga kooskõlas.
«[Endine Tampere piiskop] Juha Pihkala on 4. sajandi usutunnistuste kohta väga hästi öelnud, et need otsekui raamistavad piirid või ehitavad tarad, mille sees kristliku õpetuse üle saab arutleda ja õpetada. Piirid on vajalikud seetõttu, et algusest peale on olnud vääraid või puudulikke viise rääkida sellest, kes Jeesus on ning kuidas inimesed saavad pääseda.» Valeõpetus moonutab kristlikku õpetust, seades ohtu inimese pääsemise. «Sellepärast on eksiõpetuslik väita, et Jeesus on loodud olend ning mitte Jumal, sest ükski tavaline inimene ei saa lepitada kõikide inimeste patte,» märkis Laato. «Usutunnistusi ei sõnastatud mingi konkreetse inimese, vaid vale õpetuse vastu.»
Olulised on nii usk kui eetika
Varases kirikus olid olulised nii usu sisu kui kristlik eetika, ristimisõpilastele õpetati mõlemat. «Siiski ei kuulunud eetika usutunnistusse. Usutunnistus oli eelkõige Jumala ülistamine ning Jumala suurte tegude meenutamine,» võttis Anni Maria Laato teema kokku. Usu puhul on määrava tähtsusega Kolmainu Jumala tundmine ning Tema peale lootmine.
«Oluline on see, kes on Jumal ning mida Tema on teinud. Eetikat soovivad usutunnistusse lisada sageli need inimesed, kelle arvates kristlik usk ongi eetika, näiteks Adolf von Harnack,» rääkis Laato.
Laato arvates kuulus eetika õpetamine kindlalt varase kiriku ristimisõpetusse. Selle eesmärk on, et kristlane, kes tunnistab oma usust ja lootusest Jumala peale ka kuulaks Teda ning tahaks elada Tema sõna kohaselt.
Eetikat õpetati jutlustes, aga sellest ei tehtud kõigi jaoks ühist kokkuvõtet, nagu usu sisu puhul. Õpetamises kasutati rohkelt evangeeliumite jutustusi, Jeesuse võrdumeid, mäejutlust ning pühade inimeste eeskuju. Ristimisõpetuses kasutati ka vooruste ja pahede loetelusid. Seega ei saa väita, et varane kirik ei oleks olnud eetikast huvitatud.
Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.
Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal
