Elava kultuuri tunnuseks on, et ta taasavastab ja elustab oma väärtused, mis muutuvad taas elavaks ja mõistetavaks. Kultuuri võib vaadelda inimese ja universumi vaheliste suhete väljendusena, milles inimkooslus püüdleb universaalsele harmooniale elu säilitamise huvides. Keskaja kultuur ongi selle kosmilis-universaalse korra ja ilu peegeldus maises elus; selle hämmastava terviku, mille nimeks on kogu keskaja maailm, lõi kristlik maailmanägemus. Eetiline ja esteetiline on alati lahutamatu tervik ja aeg, mis lõi niisuguse arhitektuuri – katedraal kui universumi mudel, kui sakraalne ruum, keskaja tahvelmaal, skulptuur, raamat, illumineeritud käsikirjad, filosoofia, muusika, ühiskonna riiklik monarhistlik korraldus, mis universaalset korda kaitstes karistas kurja – see on kõik taevase hierarhia maapealne ilming. Kõiges valitses ääretu vaimne pinge ja meditatiivsus, pürgimus ideaalile.
Kõrgeid esteetilisi väärtusi loovad ainult eetilised inimesed. Keskaja tipp, 13. sajand, gootika, skolastika, taevase valguse ilming kultuuris saavutab oma tipu gooti katedraalide vitraažides ja Doctor Angelicuse, Püha Thomase filosoofias – seepärast on keskaeg jumaliku valguse aeg, sügava vaimse meditatiivsuse aeg. Pimeduse ja valguse suhe kultuuris on väga lihtne – mida ligemal Jumalale, seda valgem, pimedus on seal, mis on Jumalast kaugel.
Keskaja kultuur realiseeris ajaloos universumi ilukontseptsiooni, mille kohaselt «Jumal lõi maailma ilusaks omal ajal» (Kg 3:11). Tarkus osales maailma kauniks tegemisel, tark ilu on tõeline ilu keskaja kultuuris, kus kõik on tehtud mõõdu, arvu ja kaalu kohaselt. Maailm kui Jumala looming on ilus, ilus on kõik, mida näeb silm ja millest mõtleb hing, milleni tõuseb mõistus ja mida puudutab käsi. Tõepoolest, mis on kaunim taevase ilu mitmesugususest, mis on värvirikkam maa pinnast, mis liiguks kiiremini päikese valgusest, mida võiks võrrelda kuu meeldiva helkega, mis on hämmastavam tähtede särast, mis viljakam tuultest ja saakidest – kõik loodu on ilus ja täiuslik ja vastavuses mõõduga, arvuga, rütmiga, korra ja harmooniaga. Jumal lõi iseendast – selles on ta tarkus.
Ilu ja kaunistused on moraalset, kõlbelist laadi; kristlikus kultuuris – keskaja kultuuris – oli nõue inimese kõlbeliseks täiustumiseks ja keskaja mõtlejad võtsid teda kui kunstiteost – moraalselt täiuslikku inimest, pühakut.
Selle kõlbelise täiustumise aluseks oli juriidiline teadvus, kohtu teadvus. Inimene teadis, et ta on vastutav Universaalse Kohtu ees, viimse kohtu ees, mis on objektiivne, iga oma mõtte, sõna ja teo eest. Teda saatis pidevalt süüteadvus ta inimliku ebatäiuslikkuse pärast ja seepärast vaatas ta elu kui kohtuprotsessi, millest esimene, väike kohus, oli elu lõpul ja Viimne Kohus – aegade lõpul.
Ka maises inimlikus elus peab kõik olema allutatud – ordinantur – terviku ilule – pulchritudinem universitatis – sellest tulenesid kõrged kõlbelised nõudlused inimesele keskajal.
Keskaja kultuur kogu oma suundumuses teostas seda imelist nägemust maises elus. Õhtumaa faustilise inimese tung Lõpmatusse lõi maa peal kunstilis-esteetilise terviku, millest me üha elame ja mida taas avastame ja mida leiame igas vana Tallinna kivis, igas nii intiimses võimaluses inimesel kultuuritervikusse kuuludes ja sellest toetatult olla see üksik ja ainulaadne universumis. Seega keskaja pimedus, mida sümboliseerib katedraali hämarus, saab läbi vitraažide värvimängu valguse rikkuseks, kus valgus avab oma saladuse.
Keskaeg – see on jumaliku valguse aeg.
Einar Laigna on teoloog-medievist
