Kristlikul maastikul on vähe selliseid suurkujusid nagu Sadhu Sundar Singh, kes vapustas saja aasta eest kogu läänemaailma. Mõnedele meenutas ta Jeesust india rüüs, veel rohkem on teda vahest võrreldud püha Franciscusega. Suheldes küll põhiliselt protestantidega on ta leidnud tunnustavaid hääli ka katoliiklaste seas. «On olemas inimesi, kes näivad olevat selleks välja valitud, et kanda inimkonna-küsimuse kogu koormat,» kirjutab Urs Keusch. «Me tunneme seda paljude suurte kristlaste elust kuni tänapäevani: Aurelius Augustinus, Blaise Pascal, Edith Stein, Charles de Foucauld, Simone Weil … Selline inimene oli ka indialane Sadhu Sundar Singh, üks särav kristlase-kuju kahekümnendast sajandist, keda tänapäeval kahjuks vaevalt enam tuntakse.»[1]
Siiski ei ole teda ka unustatud. Eestis lõi tema nimi laineid esimesel iseseisvusperioodil ning Johannes Mädasson kirjutas koguni väikese raamatu «Sadhu Sundar Singh» (1923). Uuel iseseisvuse ajal ilmus Allika kirjastuse väljaandena juba 2005. a indialase «Nägemusi teisest ilmast». See raamatuke oli tõlgitud Austraalia väliseestlaste poolt 1950. a ja allakirjutanul on sellega ka isiklikud mälestused: nimelt õppisin ma selle teose käsikirja 1983. a ümber lüües kirjutusmasinaga kirjutama. Viimati ilmus samalt kirjastuselt Friedrich Heileri klassikalise teose lühendatud tõlge: «Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel» (2018), mis elas toona Saksamaal läbi mitmeid kordustrükke 1924–1926. a.
India kristlase seiklusrikas elutee
Sundar Singh sündis 3. septembril 1889.a Põhja-Indias Pandžabi (Punjabi) osariigis Rampuri linnakeses rikaste ja edukate vanemate lapsena. Isa poolt kuulus ta sikhide hulka, emapoolse religioosse kasvatuse kaudu domineeris temas hinduism. Ta ei meenutanud iial sikhismi, vaid rääkis, kuidas vaga ema, hinduistlik püha raamat Bhagavadgita ja kogu India maailm olid teda lapsena mõjutanud. Tee kristluseni kulges noorel indialasel samm-sammult.
Sundari koolitee algas Rampuris, jätkus aga Ludhania linnas, kus ta puutus kokku kristlusega, millele ta esmalt ägedalt vastandus. Kutsumiselamus, kus Jeesus talle isiklikult ilmus (Sundar dateerib selle 16. detsembrile 1903. a), äratas temas tahtmise saada ristitud. Sundar ristiti pärast aastapikkust ettevalmistusaega presbüterlikus misjoni-internaadis ühes Simla (Shimla) linna kirikus 3. septembril 1905. a. Seda tegi ta hoolimata perekonna vastuseisust, kes tema seetõttu hülgas. Seejärel hakkas ta sadhuks ehk rändmungaks, riietus hindu askeetide traditsioonilisse ookrivärvi rüüsse ja asus misjoneerima omal käel.
Järgnevatel aastatel rändas Sundar peaaegu katkematult evangeliseerides läbi Põhja-India. Tema tegevust saatsid mitmesugused imelised juhtumused.[2]
Esimene reis (1905–1906) kulges kuni Afganistanini ja tagasi Himaalajasse. 1907. a osales ta ühes kohalikus hernhuutlaste misjonijaama töös. Edasi reisis ta 1908.a läbi Himaalaja tollal veel suletud Tiibetisse. Järgmisel 1909. a saabus ta Bombeysse.
Ta laskis end veenda teoloogilise edasiharimise vajalikkuses ja läbis 1909–1910. a kateheetide kursuse Lahore anglikaani kolledžis (jääb tänapäeva Pakistani). Selle lõpetas ta jutlustamise litsentsiga, millest loobus aga peagi, sest ta ei tahtnud loovutada oma vabadust. See haridus jäi ka tema ainsaks teoloogiliseks hariduseks.
Aastail 1912–1917 sooritas Sundar pikemaid reise Lääne- ja Ida-Himaalajas, samuti jutluse- ja ettekande-reise läbi Põhja-India. Alates 1918. a sooritas ta misjonireisi ka Lõuna-Indiasse, kus jutlustas traditsioonilistele India kristlastele – nn toomakristlastele. Lõunas kohtus ta ka teiste misjoniorganisatsioonidega, mis aitasid organiseerida tema edasisi reise Tseilonile, Malaisiasse, Hiinasse ja Jaapanisse (1918–1919).
Aastal 1919 leppis Sundariga ära tema isa, kes võttis vastu kristliku usu ja finantseeris 1920. a oma poja reisi Euroopasse. Sadhu sõitis nüüd Inglismaale (Liverpool, London jt) ja sealt edasi USA-sse (New York, Chicago jt). San Franciscost siirdus ta Havaile ja Austraaliasse (Sidney) ning naasis Bombey kaudu kodusesse Indiasse.
Aastail 1921–1922 reisis Sundar Himaalajas ja siirdus seejärel taas Euroopasse. Ta väisas 1922. aastal Palestiinat, kus jutustas anglikaani katedraalis ja külastas mitmeid Jeesusega seotud paiku, nagu Emmaus, Betaania, Jeeriko, Surnumeri, Jordan (kus ta suples), Petlemm, Raama, Beetel, Naatsaret, Tiberias, Kapernaum, Galilea järv jt. «Talle mõjus ülivõimsalt selle teadvustamine, et nendes paikades oli Issand ise elanud, kannatanud ja ülestõusnuna endast tunnistust andnud. Ta leidis siin praktilise kommentaari evangeeliumidele. Kogu Õnnistegija elu, suur lunastusdraama kõigis selle aktides astus elavalt esile india Jeesuse-jüngri hinges,» kirjutab Friedrich Heiler.[3]
Palestiinast rändas ta Kairo kaudu, kus jutlustas kopti kristlastele, Marseille´sse, sealt Šveitsi, kus teda vaimustatult vastu võeti. Kuivõrd alati ei saadud kastutada helivõimendust, hüüdsid mitmed isikud tema sõnu edasi suurele inimhulgale, tõlkides need ühtlasi rahva emakeelde (küllap nii talitati ka Jeesuse mäejutluse puhul). Edasi sõitis Sundar Saksamaale, kus külastas Wittenbergis Martin Lutheri maja ja seisis tema haual. Kõiki Skandinaavia riike läbi sõites kohtus ta oma soosija Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomiga. Olles sunnitud ära ütlema paljudele küllakutsetele, naasis Sadhu veelkord Madalmaid ja Inglismaad läbides lõplikult Indiasse. Nüüd piirdusid tema misjonireisid veel ainult Hindustani poolsaarega.
Oma elu lõpuperioodil 1921–1928. a avaldas Sadhu igal aastal ühe usulise kirjutise, mis tõlgiti ümber paljudesse keeltesse. Hoolimata paljude reiside jooksul kahjustatud tervisest suundus ta 18. aprillil 1928. a, pärast seda kui oli ta teinud oma testamendi, veelkord Tiibetisse, milliselt teekonnalt ta iial tagasi ei tulnud. Kus, mis põhjusel ja kuidas ta suri (1929. a?), ei ole teada: kas külmus ta mägedes, tapeti misjonärina – või võeti kõrgmägedest taevasse (nagu oletati)? Aastal 1933 kuulutati ta ametlikult surnuks.
India müstiku õpetus ja erakordne mõju
Tema lugu aga ei lõppenud surmaga. Sadhu Sundar Singh on tuntud india kristliku visionääri ja müstikuna, imetegijana, askeedina ja apostlina ka edaspidi. «Elades ja kuulutades Kristuse evangeeliumi ehtsais indialikes vormides ta on andnud võtme hindulaste südamete avamiseks kristlikule rõõmusõnumile. Täiusliku hindulasena ja täiusliku Kristuse evangeeliumis juurduva kristlasena ta on näidanud kristlikule misjonile tee, mille kaudu ainuüksi on võimalik võita suurt Indiat ristiusule,» kirjutab Rufolf Kiviranna.
Indialase tähtsus ei piirdunud ainult kodumaaga. «Tema isiku ja kuulutuse mõju oli kõikjal haarav ja sütitav. Vana kristlik Euroopa võis näha, milline peab olema tõeline Kristuse järelkäija ja kui kaugel ta on ise sellest ideaalist. Kristuse kartmatu tunnistajana Sundar Singh juhtis kristlaskonna tähelepanu puudustele ja nõrkadele külgedele. Tema läbitungivale ja teravale pilgule ei jäänud varjatuks, et suurem osa neist, kes kannavad kristlaste nime, seisavad mammona- ja lõbuhimu ahelais ja on hüljanud Kristuse kuulutuse. Ta nägi ka selgesti, milles seisab kristlaskonna usulise vaesuse, välispidisuse ja nõrkuse peapõhjus – nimelt puudulikus ja nõrgas palveelus.»
Sadhu ei väsi rõhutamast, et tõeline kristlik palve on midagi muud kui palumine ja soovimine. «Palve on eluosadus Jumalaga, kõnelemine Temaga, kes on kõige tõelise elu ja õnne allikaks. Kristlase põhipalveks olgu ja jäägu: Sinu tahtmine sündigu! Kõik teised palved, mis taotlevad maiseid või ka kõrgemaid ande, on vaid ettevalmistuseks sellele täiuslikumale kristlikule palvele. Palve kaudu me õpime tundma Jumala tahet ja sellele alistuma. Üksilduses ja vaikuses Jumala poole palvetades me astume kõnelusse Kõigeväelise endaga, kes siis meie hingega kõneleb ja talle oma õndsustahte ilmutab. Jumala tahe on, et kõik inimesed saaksid õndsaks,» osutab Kiviranna Paulusele (1Tm 2:4).
Palvetamise tähtsust on võimatu ülehinnata. «Sundar Singh väidab ise, et kõik, mis ta on saavutanud, on ta saavutanud palve kaudu. Iga hommikut ta algab palvega, millele eelneb kirjalugemine ja mõtisklemine selle üle.» Mida palve annab? «Palves ilmutab Jumal palvetajale ennast kui lunastav ja abistav armastus, kui isiklik Päästja ja Õnnistegija. Palvetavale südamele saavad selgeks ristiusu sügavamad saladused, Jumala inimeseks saamine Jeesus Kristuses, Tema ülestõusmine ja ülendamine.»[4]
Ilmutatud saladusi õpetas Sadhu kõikide inimeste õndsuseks oma pikkadel ja kauakestvatel misjonireisidel. Vaimustust temast võib kohata ka tänapäeval. «Sadhu Sundar Singh on üks mu lemmikmüstikuid,» kirjutab John Crowder. «Tema elu iseloomustasid erakordsel tasemel usk ning ilmutuslikud kogemused. Ta koges sageli ekstaasi ja transsi ning kohtus regulaarselt Issanda endaga avatud külastustes, kus ta esitas Talle küsimusi ning sai vastuseid. Lisaks sellele, et ta mediteeris tunde ning vahel ka kogu päeva ja öö Pühakirja üle, veetis ta palju aega vaikses ja endassesüüvinud palves. Ta harrastas ka sügavat kontemplatsiooni ja paastus regulaarselt.»[5] Sadhu kristluse tüüpi tuleb pidada mitte ainult oikumeeniliseks, vaid ka oma päritolumaa kultuuriga tugevalt seotuks.
Sadhu Sundar arendas kristlikku teoloogiat india mõistestikus. Tema teoloogilises mõtlemises väljendub kristlus india rüüs. On väidetud, et hinduismiga sarnaneb Sundari tunne, et temas kehastub Jeesus, samuti müstilised seisundid, mida ta läbi elas. Kuid ka Paulus tundis ja ütles, et Kristus elab tema sees (Gl 2:20) ning kõneles tohutust ilmutusest, kus ta tõsteti kolmanda taevani (2Kr 12:2–4). Hinduistlik taust võis soodustada Sadhu taotlust Jeesust järele aimata: näiteks püüdis ta järele teha 40-päevast paastu, minestas ja päästeti napilt eluga. Indialasena ei soovinud ta liituda ühegi kirikuga, ammutades head paljudest konfessioonidest. Sellisena võib Sadhust saada, nagu ütleb jesuiit Alfons Väth, «tuleviku kristlase eeskuju, kuna ta ühendab endas parima katoliikluse ja protestantluse olemusest.»[6]
Kuidas hinnata Sadhu nägemusi? «Olen neid sõnumeid hoolega uurinud ja läbi katsunud ning leian, et need sobivad väga hästi sellega, mis meil on teada Issanda elust ja õpetusest,» väidab Sadhu teose «Nägemusi teisest ilmast» eessõnas 1926. aastal H. B. Durand, kes oli anglikaani piiskop Lahores.[7] On vaieldamatu, et «oma misjonliku tunnistusega jättis ta Idas ja Läänes sügava mulje,» kirjutab Paul Gäbler. Kuid tema nägemustes ja taevateadetes on nähtud ka vastuolusid ja liialdusi, mis põhjustasid pärast tema surma tüli, kus väideldi nii tema poolt kui ka vastu. Kohati võib olla tõsi, et «tema mälestuses reaalsed sündmused segunesid nendega, mida ta ainuüksi ekstaasides oli näinud.»[8] Kuid sarnaselt sulandub visionaarne ja reaalne element ka teiste suurte nägijate kaemuses.
Samuti on kahtlejad osutanud kinnitatud andmete vähesusele noore Sundari kohta. Esimest korda mainiti Sadhu Sundar Singhi nime 1908. aastal ühes anglikaani ajakirjas ja esimene raamat tema kohta ilmus alles 1916. aastal india kristlase Alfred Zahiri sulest, sisaldades rohkesti ime- ja seikluslugusid, mistõttu hilisemas uurimises on väidetud, et tema tegevus aastate 1908–1916 vahel, sh Tiibetis-käik, jääb ähmaseks.[9] Kuid mida me teame Paulusest, kui ta viibis kolm aastat Araabias (Gl 1:17)? Mitte rohkem, kui et ta käis seal.
Eheda väljanägemise poolest on Sadhut võrreldud ka Paulusega, kellele Damaskuse juures ilmus Jeesus ja kutsus ta oma teenistusse (Ap 9).[10] Kuid nagu ütleb Ernst Pulsfort, sarnaneb Sundar rahvaste apostliga ka selles, et tema misjoniedule eelnesid vaikuseaastad: «Ta elas nagu Paulus aastaid varjatuses, pööras paljusid inimesi kristlusse ja kannatas Kristuse tõttu. Ta oli palvetaja, kellele Jumal mõningaid oma saladusi ilmutas.»[11] Pärast varjatud aastaid Himaalajas ja Hindustani poolsaarel kostis tema sõnum võimsalt kogu maailmas ning teda peeti nii Idas kui Läänes lausa pühakuks.
Paljusid kristlasi suudab Sadhu Sundar Singh innustada veel tänapäevalgi. Seepärast on igati tänuväärne, et peatselt ilmub Tartu Pauluse koguduse väljaandena taas tema väike raamatuke «Meistri jalge ees» (At the Master's Feet), mis avaldati 1922. a Londonis. H. Kivi poolt eesti keelde tõlgituna ilmus see ajalehes Eesti Kirik 1926 (nr 28–48; 15.07–02.12).
Kõigile neile, kes india pühamehesse ära kiinduvad, võib soovitada veel klassikalist teost (ilmus 1924. a), mis lühendatult ja lisadega avaldati ka eestikeelses tõlkes: Friedrich Heiler, «Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel» (2018).
Kirjandus:
Crowder, John 2009. Imetegijad, usupuhastajad ja uusmüstikud. Tallinn: Charismata.
Gäbler, Paul 1962. Sundar Singh. – Die Religion in Geschichte und Gegenwart. Band VI. Seite 526-527. Göttingen: Mohr / Siebeck.
Helier, Friedrich 1926. Sadhu Sundar Singh. Ein Apostel des Ostens und Westens. 4.Aufl. München: Verlag von Ernst Reinhardt.
Helier, Friedrich 2018. Sadhu Sundar Singh. Ida ja Lääne apostel. Tallinn: Allika kirjastus.
Keusch 2015. Bekehrung eines Inders. Der lebendige Christus macht das Christentum aus. – Vision 2/2015. S. 7-8.
Kiviranna, Rudolf 1936. Suure hindulase mõtteid palvest. – Noorte Juht 11/1936: 340-342.
Mädasson, Johannes 1923. Sadhu Sundar Singh. Mitmest allikast otsinud ja kirja pannud. Tallinn: G. Allo kirjastus.
Pulsfort, Ernst 1996. Sundar Singh. – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon. Band XI, Spalten 263-267. Nordhausen: Verlag Traugott Bautz.
Sadhu Sundar Singh 2005. Nägemusi teisest ilmast. Tallinn: Allikas kirjastus.
Sharpe, Eric John 2012. Sadhu Sundar Singh und die Neue Kirche. – Emanuel Swedenborg, Baiträge zur Wirkungsgeschichte. Hrsg. v. Thomas Noack. Zürich: Swedenborg Verlag. S. 300-321.
Väth, Alfons SJ 1934. Religiöse Wandlungen in Indien im 19. und beginnenden 20. Jahrhundert. – Das Portal: http://www.kath-info.de/indien.html.
[1] Keusch 2015: 7.
[2] Heiler 2018: 9jj, 19jj; Mädasson 1923: 5-35 jne.
[3] Heiler 1926: 64.
[4] Kiviranna 1936: 340jj.
[5] Crawder 2009: 21j.
[6] Väth 1934.
[7] Sadhu Sundar Singh 2005: 16.
[8] Gäbler 1962: 526j.
[9] Sharpe 2012: 301j.
[10] Heiler 2018: 5j.
[11] Pulsfort 1996.
