Abielu on sama vana kui maailm. Just sellele osutab Jeesus, kui temalt küsitakse, kas abielu tohib lahutada mistahes põhjusel: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?» Abielu on mehe ja naise liit, jätkab Jeesus oma vastust: «Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole...» Ning järgnevalt annab ta kaks põhjendust, miks abielu ei tohi lahutada mistahes põhjusel. Sest võib ette kujutada, milline lõhkirebimine on lahutus, kui abielludes – Jeesus jätkab eelnevat lauset –: «... ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha.» Ja viimaks kõige olulisem – abielu ei ole ainult kahe inimese omavaheline kokkulepe: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:3–6).

Seda Jeesuse lühikest õpetust kinnitavad tema arvukad õpetused evangeeliumides. Ühelt poolt hoiatab ta abielu kui inimliku liidu rikkumise eest (Mt 5:27–32, 19:9; Mk 10:11–12; Lk 16:18). Teisalt aga kirjeldab abielu kaudu inimese ja Jumala vahelist suhet. Mitmes tähendamissõnas kasutab ta abielu sõlmimise, pulmade motiivi. «Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad…» (Mt 22:1–14). «Taevariik on kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu» (Mt 25:1–13). Märgates, kuidas inimesed valisid endale aulisemaid istekohti, ütles Jeesus: «Kui sind keegi on kutsunud pulma, siis ära istu kõige aulisemale kohale…» (Lk 14:7–11). Ärgitades valvama Jumala riigi ootuses, kutsub ta üles: «Teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju...» (Lk 12:35–48). Neile lisandub see, et Jeesus ise võrdleb ennast peigmehega (Mt 9:14j; Mk 2:18–20; Lk 5:33–35). Ka tema esimene imetegu toimub Kaana pulmas (Jh 2:1–11).

Sarnane on abielu käsitus apostlite kirjades, kus mitmel puhul antakse nii praktilisi juhiseid perekonnaelu korraldamiseks kui võrreldakse abielulist armastust Jumala armastusega inimeste vastu. Kujukalt tuleb see esile Pauluse kirjas efeslastele, kus mõlemad on tihedalt põimunud: «Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale, sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus. Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest.» (Ef 5:21–33) Püha Augustinus on selle lõigu seletuseks öelnud, et mehele ei tähenda see mitte meelevaldset õigust valitseda oma naise üle, vaid valmisolekut oma abikaasa pärast end ohverdada. Lasta end kasvõi tuhandeks tükiks rebida, nii nagu ka Kristus end ristil ohverdades end lõpuni andis.

Nii nagu maailm sai alguse koos abieluga, kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning rajas nende liidu, saab koos abieluga alguse ka uus maailm. Ilmutuse raamatu peaaegu viimased sõnad kirjeldavad paradiisi: «Vaim ja mõrsja ütlevad: «Tule!» Ja see, kes kuuleb, öelgu: «Tule!» Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17).