14. IX. 1524, risti ülendamise päeval, puhkes Tallinnas altarite ja piltide rüüstamine lahti, kõige enam munga-kirikus (n. n. Katariina kirik), sest et mungad ordumeistrile ja vasallidele kaebanud olid. Edasi rüüstati Pühavaimu kirik ja Oleviste kirik: pildid, altarid, pühad kujud, pühurite jäänused hävitati ära, rahakirstud murti lahti. Kallid kirikuriistad ja kirikukirstud viidi ära. 400 kuni 500 isikut võtsid osa, sakslased ja eestlased, 3 tunni jooksul oli kõik tehtud. Niguliste kirik jäi rüüstamata, sest et selle kiriku eestseisja Heinrich Buess (ehk Busch) oli hõbeasjad käärkambrisse viinud ja kiriku lukud kinni tinutada lasknud.
Järgmisel päeval 15. IX. andis magistraat käsu, et igaüks, kes mingisugust kiriku varandust omandanud, kas vaimulik või võhik, sakslane ehk eestlane, noor ehk vana, selle tagasi tooma peab, muidu käiakse temaga kui vargaga ümber. Niguliste kiriku pildid ja maalitud tahvlid võtku omanikud 3 päeva jooksul maha. Mihkli kirikusse, Doomkirikusse, Antoniuse kabelisse ja Niguliste kirikusse ei tohi keegi puutuda. … Pildi rüüstamised ei kordunud Tallinnas enam.
Teosest: Usupuhastus eestlaste maal 1524–1924, Tartu: 1924, lk 36–38.
Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Balthasar Russow, 1578/1584:
«Selle meistri [Wolter von Plettenbergi] valitsemise ajal hakkas püha evangeeliumi valgus Liivimaa linnades paistma. Ja kui see inimesi jumalasõna õigele mõistmisele oli valgustanud, nii et nad paavst häbiväärseid kuritarvitusi ja eksitusi näha ja ära tunda võisid, siis hakkasid nad otsekohe puust ebajumalate vastu sõdima, jooksid kirikute peale tormi, viskasid ebajumalad sealt välja ning viisid kirikuehted ära, nii et polegi teada, kuhu nad kadusid.» (Jüri Kivimäe tõlge, 2022.)
Pastor Christian Kelch, 1695:
«Aga anno 1524 … hakkas pööbel mõtlematul moel lõpuks kirikuid ründama, [nad] heitsid pildid välja ja põletasid need ära, peksid hauakivid tükkideks ja röövisid kirikutest ära kõik nende aarded ja hõbenõud. Ja säherdune riisumine tabas ka Riia, Tallinna ja Tartu vene kirikuid, millest õige pea sündis mitut laadi pahandust.» (Ivar Leimuse tõlge, 2004.)
Luterlik õpetus (Augsburgi usutunnistus, 1530):
«Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele, nagu keiser võib jäljendada Taaveti eeskuju sõda pidades türklaste välja tõrjumiseks isamaalt. Sest mõlemad on kuningad. Ent Pühakiri ei õpeta pühakuid appi kutsuma või paluma pühakute abi, kuna ainult Kristus on meile seatud vahendajaks, lepitajaks, ülempreestriks ja eestkostjaks. Teda tuleb appi hüüda ja Ta on lubanud, et Ta võtab kuulda meie palveid, ja seda austust hindab Ta kõige enam, nimelt et Teda hüütaks appi kõigis vaevades. 1Jh 2[:1]: «Kui keegi patustab, on meil eestkostja Jumala juures» jne.» (Enn Auksmanni tõlge ladina keelest.)
