Valdav osa kristlaskonnast austab Neitsi Maarjat, meie Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse ema. Ja see on igati piibellik, õige ja hea, sest, nagu Maarja ütleb oma kiidulaulus: «vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev…» (Lk 1:48j).
Kui Johannese evangeeliumi pidulik algus kuulutab: «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde», siis sündis see Neitsi Maarja läbi. Just tema ihus elas lihaks saanud Jumala igavene Sõna esimesed üheksa kuud, oodates oma ilmaletuleku aega.
«Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse» (Gl 4:4–5 ). Nii Paulus. Luukas jutustab: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta» (Lk 2:6–7).
Luterlastena usume, tunnistame ja õpetame koos vana õigeuskliku Kirikuga Neitsi Maarja kohta järgmist.
Esiteks, Maarja on Jumalaema ja Jumalasünnitaja, Theotókos, sest ta tõi ilmale Jumala Poja. Seda õpetavad nii kreeka kui rooma kirikud ja ka meie, luterlaste, usutunnistuskiri ütleb: «Sellepärast me usume, õpetame ja tunnistame, et Maarja ei saanud ega sünnitanud mitte ainult tavalise inimese, vaid tõelise Jumala Poja, seetõttu nimetataksegi teda õigusega Jumalaemaks ja seda ta ka tõepoolest on» (Epitome VIII).
Teiseks, Maarja on semper virgo – ta jäi neitsiks ka pärast Kristuse ilmaletoomist. Taas ütleb meie usutunnistuskiri: «Selle loomuste isikulise ühenduse ja osaduse tõttu ei sünnitanud Maarja, kõrgekskiidetud neitsi, mitte tavalist inimest, vaid sellise inimese, kes on tõepoolest kõigekõrgema Jumala Poeg, nagu kinnitab ingel, ja kes ilmutas oma jumalikku ülevust juba emaihus, kuivõrd ta sündis neitsist selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks.» (SD VIII)
Kolmandaks – et Neitsi Maarja oli patust rikkumata. Augsburgi usutunnistusest loeme: «Samuti õpetatakse, et Jumala Poeg … sündis puhtast neitsist Maarjast.» Schmalkaldeni artiklites kirjutab ka Martin Luther, et Kristus «on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast».
Mis puutub Neitsi Maarja ajalikku surma, siis konkreetse õpetuse sõnastamisel on luterlus jäänud pigem tagasihoidlikuks. Kuid ka roomakatoliku kirik sõnastas Maarja taevassevõtmise dogma alles 1950. aastal: «Me kuulutame, teatame ja määrame Jumala ilmutatud dogmana…, et pärispatuta Jumalaema, alati neitsi Maarja on pärast oma maise teekonna lõpulejõudmist ihu ja hingega taevasesse kirkusesse võetud».
Kui me räägime Maarja taevassevõtmisest, siis me ei pea silmas üksnes ühe erakordse inimese – Jeesus Kristuse ema – saatust. Nii nagu Kristuse ihulik ülestõusmine surnuist oli Jumala antud märk üldise surnute ülestõusmise kohta, nõnda saame ka Maarja taevassevõtmises näha Jumala päästetöö jätkumist. Apostel Paulus õpetab: «sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul… Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud… maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles… meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga» (1Kr 15:22jj). Paljud kristlased usuvad, et Maarjale on juba ettehaaravalt osaks saanud arm, mida Jumal on tõotanud igale surelikule. Ja kuidas me saaksimegi mõelda, et Jumala Poja ilmale toonud ihu kõdunes hauas?! Võime siinkohal tuletada meelde apostli sõnu: «…keda Ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud» (Rm 8:30).
Martin Luther mõtiskleb oma Magnificat’i seletuses Maarja positsiooni ja eeskuju üle: «Tegelikult ei viita Maarja hoopiski iseendale, vaid ta tahab, et temas Jumalat kiidetaks ja igaüks võiks tema kaudu jõuda Jumala armu usaldamiseni. Seega, kes tahab Maarjat õigesti austada, ei tohi vaadata mitte üksnes Maarjat, vaid peab ta asetama Jumala ette nii, et ta jääb Jumalast kaugele allapoole… Mis sa arvad, kas Maarjale saaks olla miski armsam sinu jõudmisest Jumala juurde tema kaudu? Temalt õpid Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka siis, kui oled põlatud ja murest murtud. Ta ei taha, et sa kas elusalt või surnult tema juurde tuleksid, vaid et sinu tee viiks tema kaudu Jumala juurde.»
Mõeldes Neitsi Maarja rollile meie päästeloos, võime Pühakirja sõnadega üheskoos südamest ütelda: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga! Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!» Kristus on läinud üles taevasse ja istub oma Isa paremal käel. Kus mujal saab olla õnnis Maarja, armuleidnu, kui oma Poja juures, keda ta kandis oma ihus ja kelle risti all läbistas mõõk tema hinge?
