Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrge esindaja osales hiljuti Islandi luterliku kiriku uue piiskopi Gudrún Karls Helgudóttiri ametisse pühitsemisel, mida juhtis ametist lahkuv piiskop Agnes M. Sigurdardóttir.
Selles justkui pole midagi ebatavalist, sest luterlikud kirikud on üksteisega altari- ja kantsliosaduses ning on loomulik, et piiskopid osalevad sama osaduskonna piires uute piiskoppide ametisse seadmisel. Näiteks EELK esimese piiskopi seadsid ametisse Rootsi luterliku kiriku Uppsala peapiiskop ja Soome luterliku kiriku Tampere piiskop.
Lisaks kuulub EELK Porvoo osaduskonda, mis ühendab peamiselt Põhjamaade luteri- ja anglikaanikirikuid. Porvoo kokkuleppe (1996) kohaselt peaksid sellesse osaduskonda kuuluvaid kirikuid esindavad piiskopid osa võtma uute piiskoppide ametisse seadmisest vennaskirikutes, mis on märgiks kiriku usulisest ühtsusest ja vastastikkusest osadusest.
Aga siin peitubki probleem. Nimelt deklareeris EELK kõrgeim organ, kirikukogu, 2009. aastal, «et samasooliste isikute kooselu õnnistamine või koguni laulatamine ei ole kooskõlas pühakirja ja kristliku usuga. Kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.»
Toonane avaldus, mis väljendas ja väljendab jätkuvalt EELK ametikandjatele siduvat õpetuslikku positsiooni, välistab altari- ja kantsliosaduse viljelemise nende luterlike või ka Porvoo osaduskonna kirikutega, kus on samasooliste paaride õnnistamine või laulatamine ametlikult heaks kiidetud.
2009. aastal oli küsimus eeskätt Rootsi luterlikus kirikus. Vahepeal on Rootsi kiriku eeskujule järgnenud ka Taani (2012, parlamendi otsusega), Islandi (2015) ja Norra luterlik kirik (2017). Soome luterlik kirik on võimaldanud samasoolistele paaridele vabas vormis eestpalvetalitust, ent kiriku ametlik abielukäsitus on seni püsinud muutumatuna. Tõsi, tänavu tulid Soome luteri piiskopid välja kavaga kehtestada kirikus kaks paralleelselt kehtivat abielukäsitust. See ettepanek ei ole veel kirikukogu heakskiitu saanud.
EELK kirikukogu deklaratsioon on jätkuvalt jõus, meie kirikus ei ole tekkinud mingisugust uut arusaama ei abielust ega kirikuosadusest. EELK on endistviisi seisukohal, et «kui üks kirik taolise tegevuse ametlikult heaks kiidab, avaldub selles selge erinevus kristliku usu ja kiriku õpetuse mõistmises, mis takistab altari- ja kantsliosaduse teostamist kirikute vahel.» Sellest tulenevalt peaks olema täiesti ilmne, et EELK esindajad ei saa liturgilises rõivastuses kaasa teenida selliste kirikute jumalateenistustel ja talitustel, rääkimata käte pealepanemisest piiskoppidele. Põhjuseks on asjaolu, et meie usulised arusaamad on erinevad, me mõistame ja tõlgendame pühakirja erinevalt ning see asjaolu takistab meid olemast täielikus altari- ja kantsliosaduses.
Islandi eelmine piiskop Agnes M. Sigurdardóttir on samasooliste laulatamise kontekstis öelnud, et «kirik on eeskätt Kristuse armastuse kanal ja pühitseb elu kogu selle mitmekesisuses». See väide on vastuolus EELK õpetusega ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) poolt väljendatud positsiooniga ning joonib alla meie erimeelsusi. Kahtlemata on kirik Kristuse armastuse kanal, ent EKN, mille liige on ka EELK, ütleb selgelt: «Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu «normaliseerida».» Uue, n-ö liberaalse arusaama kohaselt ei pea homoseksuaalseid suhteid enam patuseks pidama ja kirik võib neid koguni õnnistada. See on fundamentaalne erinevus.
EELK esindajad, olgu nad kes tahes, ei esinda ametireisil välismaal iseennast, vaid kogu meie kirikut. Tekib küsimus, kuidas saab eirata meie õpetuslikku positsiooni, mida pealegi EELK kõrgeim esindusorgan on avalikult ja siduvalt deklareerinud, ning demonstreerida, et tegelikkuses ei loe täiesti vastandlik arusaam pühakirjast mitte midagi? Sellega veetakse ju alt EELK vaimulikke, kes seisavad Jumala sõna alusel ning on tulnud kirikutöösse teadmisega, et Piibel õpetab teatud küsimustes just seda, mida ka meie kirik on alati uskunud ja väljendanud. Sellega veetakse alt ja aetakse segadusse kirikuliikmeid, kes vaatavad kohkumusega taolistele «uuendustele» mõnedes luterlikes kirikutes. Tegemist on seega usulise pahandusega.
Tänavu täitub viissada aastat reformatsiooniliikumise jõudmisest Eesti alale. Luterlik reformatsioon ei taotlenud uute, innovatiivsete õpetuste kehtestamist kirikus, vaid vastupidi – sooviti kiriku naasmist Jumala sõna traditsioonilisele alusele. «Sooneutraalne abielu» ja selle kiriklik õnnistamine või laulatamine ei ole Jumala sõnaga kooskõlas. Kui keegi õpetab midagi muud, siis esindab ta teistsugust usulist vaadet, mis välistab kirikliku osaduse. EELK kirikukogu on selle otsesõnu välja öelnud. Sellest tulenevalt ei saa meie kiriku esindajad kaasa teenida nendes kirikutes, mille usuline arusaam Piiblist erineb meie omast.
