Lk 5:1–11; Js 6:1–8; Ap 9:1–22  

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kõik kolm täna kuuldud pühakirja teksti kannavad endas sarnast sõnumit. Nad jutustavad inimestest, keda kutsutakse Jumala teenistusse. Vanast Testamendist kuulsime, kuidas Issand küsis Jesajalt, kes elas 700 aastat enne Kristust: “Keda ma läkitan?” Jesaja vastas: “Vaata, siin ma olen, läkita mind.”  Sama juhtus Paulusega, kui Issand ennast talle ilmutas. Ja evangeeliumist kuulsime, kuidas Peetrus, Jaakobus ja Johannes veendusid peale imelist kalapüüki, et Jeesus on Issand ja järgnesid Talle. Nad kõik kutsuti erilisel dramaatilisel moel. Jesaja huuli puudutati hõõguva söega, Paulus löödi maha hobuse sadulast, Peetrus, Jaakobus ja Johannes kallati üle suure kalasaagiga. Küllap need mehed mõtlesid, et kui Jumal kutsub mind sellisel imelisel moel, suudan ehk minagi saata korda suuri asju.

Olgu nende meestega nagu on, aga tõsi on see, et ka meid on Jumala kutse puudutanud. Võib olla me ei ole kuulnud Tema häält või ei ole kogenud mõnda imelist pöördumist, aga ma usun, et seda ei ole kogenud suurem osa kristlastest. Mulle ei meenu, et isegi paavst Johannes Paulus või Ema Teresa oleks enda puhul maininud imelisest Jumala kutsest. Tavaliselt me kas ei mäleta või isegi ei tunne ära seda kutset. Kui Jumal kutsus mind õppima usuteadust ja hiljem vaimulikuks, siis ma ei kogenud ühtegi imelist sündmust. Ma lihtsalt tundsin, et seda on vaja teha, ja otsustasin, et küllap see on Jumala tahe minu suhtes. Arvata võib, et enamus meist võib öelda, et minu kutsumine on olnud nii tavaline ja seda ei saa võrrelda Jesaja, Moosese või apostlite kutsumisega. Kuid lohutuseks võib öelda, et kutsumise vorm ei olegi nii tähtis, nagu kutse vastuvõtmine. Jesaja, Paulus ja teised apostlid lihtsalt võtsid Issanda kutse vastu ja kui meie teeme samuti, siis saab meiegi elus osaks teostumine.

Näiteks, kuidas abieluinimene saab reageerida positiivselt Jumala kutsele? Küllap sellega, et armastab tõeliselt oma abikaasat. Vaevalt et meie hulgas on keegi, kes võiks öelda, et siin ei ole midagi rasket. Võib olla tõesti, et enamus ajast on see kerge, kuid kindlasti on hetki, kus abielusuhted võivad olla väga keerulised või lausa purunevad. Siin ongi asja iva. Kas suudame järgneda kutsele ja olla kuulekad Jumala tahtele ka siis, kui olukord on raske ja asjaolud ei meeldi meile?

Kes meist tahaks olla Jesaja sarnane tõeline prohvet? Kes tahab minna ütlema inimestele seda, mida nad tegelikult ei taha kuulda? Me pigem räägiksime neile seda, mida neile meeldib kuulda. Vaevalt, et sa tahaksid minna kuulutama Jumala Sõna kui tead, et enamus inimestest niikuinii ei kuule. Kas sa läheksid endast heal arvamisel olevate oma küla või linna elanike juurde teatega, et nende linn hävitatakse ja rahvas saadetakse asumisele, kuna nad ei ole Jumalale meelepärased? Ma kaldun arvama, et Jesaja siiski ei teadnud lõpuni, mida Jumala kutse endaga kaasa toob. Küllap see oligi hea, sest vastasel juhul oleks ta vaevalt hüüdnud: “Siin ma olen, saada mind!”

Kui Jeesus oli Ketsemani aias, siis oli Ta esialgne reageering sarnane meie omale, kui me oleme raskes või ebamugavas olukorras. Võime ju mõelda, et meil ei tule kunagi seista sellise raske valiku ees nagu Jeesusel tuli teha, aga kui abielupaar ei leia ühist keelt, kui lapsed ei taha kuuletuda vanematele, kui kiusaja ahvatleb meid patustama käskude vastu, siis oleme meiegi silmitsi raske otsusega. Milline on siis meie reageering? Jeesus esimene vastus ristisurma kutsele oli: “Isa, võta see karikas minult ära.” Jeesus tundis hirmu tulevase katsumuse ees. Eks nõnda ole lugu ka meiega, kui seisame silmitsi häda ja viletsusega. Ja ometi tuleb meil anda lõpuks Jumalale sama vastus, mille andis Jeesus: “Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma.”

Meie vastus kutsele võib tähendada julgust suudelda oma abikaasat ja öelda: “Anna mulle andeks.” See võib tähendada arusaamist, et Jumal on andnud su vanematele õiguse loota sinult mõistliku kuulekust. See võib tähendada ka seda, et Jumal ootab meilt “ei” ütlemist seal, kus me ise tahaksime nii väga öelda “jaa”. Kas seda on kerge teha? Mitte alati.

Ja üleüldse, miks peaksime tegema selliseid raskeid otsuseid? Miks peaksime arvestama oma Taevase Isaga ja teiste inimestega? Võiks ju mõelda ainult endale ja teha seda, mis minule meeldib. Jah, on ka selline võimalus ja suurem osa inimestest talitabki nõnda. Kui ka meie kristlastena käituksime sellisel moel, siis me ei oleks lihtsalt Jumala lapsed, ei oleks Kristuse järgijad. Eks Peetrusel, Jaakobusel ja Johannesel  oli samuti võimalus valida enda huvide, enda unistuste ja Jeesuse vahel. Ootamatult suur kalasaak oleks toonud neile suure sissetuleku ja oleks arvatavasti lahendanud perekonna rahamured. Aga nad valisid Jeesuse. Ja mitte kõhumure täitjaks, vaid vastuseks oma hinge lootusele. Jeesus ei käskinud neil otsekohe loobuda kõigest, ja ma kaldun arvama, et ega Peetrus jätnudki oma paati lainete lõhkuda. Küllap oli see sama paat, millega nad hiljem tormisel järvel purjetasid, ja küllap nad kasutasid ka edaspidi oma kalapüügi oskusi, et oma väikesele seltskonnale elatist teenida. Kuid seda nüüd selle vahega, et kalapüük ei olnud enam esimeseks asjaks nende elus, ei olnud enam elamise eesmärgiks. Selle asemele tuli Jeesuse järgimine. Nad valisid suurema väärtuse, kallihinnalise pärli. Elu Jeesusega muutis kõik muu nende elus teisejärguliseks.

Nii peaks see olema ka meiega. Jeesus tahab, et Jumal oleks meie jaoks esimesel kohal ja kõik muud asjad meie elus oleksid vähem tähtsad. Samas me teame, et need kõik muud asjad kipuvad  selle maailma survel meie elus valitsema. Kuni selleni, et oleme enda asjade orjad. Näiteks on inimesi, kes matavad end töösse nii sügavalt, et elamiseks ei jäägi ruumi. Võib olla on sinulgi mõni töönarkomaanist tuttav, kes veedab lõputuid tunde tööpostil, muutudes nii võõraks oma lähedastele.

Ükskõik mis asjad ka ei mataks meid endi alla, kõik need on seotud meie endi egoga ja usuga, et meie ise kontrollime oma saatust. Juhtub aga hoopis vastupidi. Kõikvõimalikud ebajumalad võttavad kontrolli hoopis endi kätte, kahjustades meie isikupära ja piirates meie valikuvõimalusi elus.

Jeesus kutsub meid asjadest, olukordadest ja inimestest sõltumisest vabadusele. Ta kutsub meid Jumala lasteks olemise nimel jätma kõik muu tahaplaanile. Vastutasuks saame midagi, mille vastuvõtmisel ei jää ebamäärast tühjusetunnet ega vajadust veel millegi muu järele. Me saame vastutasuks armastust ja sõprust, rõõmu ja lootust, kaastunnet ja andestust maises riigis ja igavest elu Jumalariigis. Usun, et selle nimel tasub järgneda Issandale. Ja kui meil tekib sellel teel raskusi, siis tasub järgida eeskujuna Kristust Ketsemani aias ja palvetada Jumala poole. Tema vastab meile. Ta annab meile jõudu ja julgust reageerida samal viisil, nagu tegid seda mehed täna kuuldud pühakirja tekstides.

Jesaja ütles: “Siin ma olen, saada mind.”

Paulus ütles: “Jumala armust olen ma see, kes olen ja Tema arm minu vastu ei ole tühja läinud.”

Ja Peetruse, Jaakobuse ning Johannese vastus oli samuti väljendusrikas. Kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid Talle.

Kui tahame olla kristlased, siis peaks olema see ka meie valik. Aamen.