Aastal 2004 üllitas Vatikan teose “Usk ja märterlus. Ida-Euroopa katoliku kirik 20. sajandil”. Raamatu esitlusel luges kreekakatoliku preester Tertulian Ioan Langa ette kirjelduse oma vangla-aastatest. Isa Tertulian suri aastal 2013, kui ta oli 91-aastane.

AGA TAEVAS MEIE KOHAL ON SUUREM

Minu nimi on Tertulian Langa ning mul on seljataga 82 aastat, mida ma enam ei näe. Neist kuusteist kulusid kommunistide vanglais.

Aastal 1946, 24-aastasena olin ma Bukaresti ülikooli filosoofiateaduskonna assistent. Vene väed olid okupeerinud peaaegu kolmandiku Rumeeniast ning mulle anti mõista, et teaduskonna töötajana peaksin ma kiiresti liituma õpetajate ametiühinguga, mis oli relvastatud nõukogude vägede võimule upitatud kommunistliku partei mõju all.

Ma olin toona juba teadlik Katoliku Kiriku õpetusameti selgest vastandumisest kommunismile, mida defineeriti olemuslikult kurjana. Seepärast ei olnud mul võimalik oma südametunnistusega kompromissile minna. Ma loobusin ülikoolitööst ning läksin maale tallu sulaseks. Sellest aga ei piisanud, sest ma olin juba tuntuks saanud võitleva katoliiklase ja antikommunistina. Kiirkorras pandi minu kohta kokku toimik. Kuna aga minu vastased süüdistused ei olnud veel kriminaliseeritud (läbikäimine piiskoppide ja nuntsiatuuriga, ilmikapostolaat), liideti mu süüdistus suurte tööstusettevõtjate omaga. Pärast kohutavaid ülekuulamisi teatas prokurör – perfektse kommunistliku loogikaga – : “Süüdistatava toimikus ei ole küll ühtki tõendit, aga sellegipoolest taotleme talle maksimaalset karistusmäära: viisteist aastat sunnitööd. Pealegi, kui ta poleks süüdi, siis ei oleks ta ju siin.” Vaidlesin vastu: “Aga te ei saa mind ju ilma tõenditeta süüdi mõista!” Tema vastas seepeale: “Ah et ei saa? Vaadake veel, kuidas saab: kakskümmend aastat sunnitööd vastuhaku pärast rahva õigusemõistmisele.” See saigi minu karistuseks.

See toimus enne, kui Rumeenia Kreeka-Katoliku kirik keelustati. Oli selge, et minu arreteerimise ning piinamisega taheti mind kasutada Kreeka-Katoliku Kiriku piiskoppide ja preestrite ning nuntsiatuuri vastaste süüdistuste koostamisel.

Järgnevalt meenutan vaid mõnda seika oma ülekuulamistelt ning vangistusest kommunistlikes hävituslaagrites.

Mind arreteeriti Blaj’s Rumeenia Kreeka-Katoliku Kiriku apostelliku administraatori, tulevase märtri piiskop Ioan Suciu büroos. Ma olin ennast kirikupeale tutvustanud, et küsida temalt juhatust Jumaliku Ettehoolduse kohta, sest minu vaimulik isa piiskop Vladimir Ghika, samuti tulevane märter, oli läinud põranda alla ning keegi oli pakkunud mulle võimalust riigist lahkumiseks. Ma sain vastuse: arreteerimine. Mõistsin, et pean oma ülejäänud elu viibima kommunistliku režiimi vanglates, aga jäin siiski rahulikuks: ma olen Jumaliku Ettehoolduse määratud teel.

Raudvarras

Mul on meeles 1948. aasta Suur Neljapäev. Iga päev kaks nädalat järjest oli raudvardaga pekstud mu kingataldu. See oli otsekui välgulöök, mis läks läbi selja ning plahvatas ajus. Aga nad ei esitanud mulle ühtegi küsimust. See oli pelgalt eeltöötlus, et oleksin ülekuulamisel piisavalt pehme. Mu käed ja jalad seoti kokku ning pandi pea alaspidi rippuma. Vangistajad toppisid mulle suhu soki, mida oli juba tükk aega kasutatud humanistliku sotsialismi õnnistatud inimeste kingades ja suudes. Sokk pidi summutama ülekuulamisruumist kostvaid hääli. Aga ma ei suutnud esile tuua isegi oigeid. Vastupidi, olin psühholoogiliselt tardunud: ma ei suutnud ei nutta ega ennast isegi liigutada. Piinajad pidasid seda omakorda minu fanatismi väljenduseks. Kasvava vihaga kasutasid nad mu piinamiseks üha uusi võtteid. Ööd ja päevad. Nad ei küsinud minult midagi, sest nad ei olnud huvitatud mitte vastustest, vaid isiksuse hävitamisest – selleks, mis pidi alles tulema. Nende püüded murda mu tahet ja varjutada mõistust tegi piinamise üha pikemaks. Tükk tüki haaval pudenesid hinnalised kingad mu jalgadelt.

Selle Suure Neljapäeva õhtul pühitseti lähedal olevas kirikus liturgilist teenistust. Seda saatvad kirikukellad tundusid otsekui hirmust nutvat. Ma alustasin. Jeesus pidi kuulma mu summutatud karjeid, kui – ma ei tea, kuidas – ulgusin sellest põrgust: “Jeesus! Jeesus!” Kuna see kostis läbi mu suus oleva soki, ei saanud mu vangistajad sõnadest aru. Et see oli esimene häälitsus, mida olin esile toonud, väljendasid nad heameelt, et on suutnud mind murda. Nad lohistasid mind teki peal kongi, kus kaotasin teadvuse. Kui ärkasin, seisis mu ees inkvisiitor, käes paberipakk. “Kurjategija, sa oled olnud jonnakas, aga sa ei pääse siit enne, kui sa oled välja ladunud kõik, mida sa tead. Siin on sulle viissada lehte paberit. Kirjuta siia üles kogu oma elu: kõik sinu ema, isa, õdede, vendade, nende abikaasade, sugulaste, sõprade, tuttavate, piiskoppide, preestrite, munkade, nunnade, poliitikute, professorite, naabrite ja teiste taoliste kurjategijate kohta, nagu sa ise oled. Sa ei tohi lõpetada enne, kui oled kogu paberi ära kasutanud.” Aga ma ei kirjutanud mitte midagi. Mitte mingist fanatismist, vaid sellepärast, et mul lihtsalt ei olnud jõudu, isegi mu meel tundus olevat täiesti tühi.

Emahunt

Neli päeva hiljem tuli sama inimene, öeldes: “Kas oled kirjutamise lõpetanud?” Nähes, et pabereid pole isegi puudutatud, ütles ta: “Kui nõnda, siis koori end paljaks! Ma tahan sind näha nagu Aadamat paradiisis.” Nii olin ma päevi, palja ihuga kivipõrandal – ehtne, inimnäoline sotsialism! Siis ilmus uksele üks teine inimene: “Noh, mida sa siis paberile oled pannud? Eimidagi? Ikka veel tõrgud? Eks siis näed, meil on sulle veel midagi varuks.” Siis ta lahkus ja naases tohutu hundikoeraga, kihvad hirmutavalt irevil. “Näed? Tema on Diana, kangelaslik koer, keda sinu kurjategijatest kaaslased mägedes tulistasid. Tema õpetab sulle, mida sa pead tegema. Hakka jooksma!” Ma vastasin: “Mis mõttes jooksma? See kong on kolme meetri pikkune!” Kongis oli ka kolmesajavatine elektripirn, liiga ere kaks korda kolme meetrise kongi jaoks. Pirn ei olnud mitte laes, vaid seinal, silmade kõrgusel. “Jookse!” Lõrisev koer oli valmis ründama. Ma jooksin kuus või seitse tundi, kuid märkasin seda alles koidikul, kui täheldasin valgust kongi tungimas ning kuulsin hoones liikumist. Siis viis mees koera välja hädale. Mitte aga mind. Kui ma hakkasin kaotama tasakaalu ning olin seisma jäämas, kargas valvas koer oma hammastega mulle õlga, kaela ja kätte. Ma jooksin tema pilgu ja kihvade ees vahetpidamata kolmkümmend kuus tundi. Viimaks varisesin ma kokku ning koer hüppas mulle peale. Ta haaras kaelast, aga ei kägistanud. Siis tundsin ma midagi kuuma ja kõrvetavat oma laubal ja oma silmades ning ma sain aru, et elukas urineeris mu peale. Seda, et ma olin jooksnud kolmkümmend kuus tundi, sain teada oma timukatelt “Me peaksime saatma ta Rio maratonile! Milline vastupidavus! Fašistlik siga!” Kuid nähes, et isegi maraton ei pannud mind kirjutama ettekannet piiskoppide ja nuntsiatuuri või mõne mu sõbra kohta, võtsid nad minu veenmiseks kasutusele järgmise vahendi: liivakoti.

Liivakott

Järgmisel päeval sidusid nad ühes kabinetis mu käed ja jalad kinni. Mu ees oli laud, millel oli väike kott. Minu taga seisis kahvatu ja vaikiv vangistaja. Laua nurga juures seisis kiilas kitsehabemega mees, kes ilmselt tahtis välja paista nagu Lenin. Ka tema ei öelnud midagi, kuid andis peaga märku. Mu piinaja võttis koti ning lõi sellega rütmiliselt vastu mu pead, öeldes iga löögi korral: “Räägi!”. Kümneid, sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi: “Räägi!” Aga nad ei küsinud minult midagi. Kõlas ainult see õõnes, monotoonne hääl, haamerdades mu ajju käsu rääkida, et vastata igale küsimusele, mis inkvisiitor mulle esitab. Mul polnud keeruline tahte murdmise saatanlikust plaanist aru saada. Pärast umbkaudu kahtkümmet lööki kohaldasin ma moraaliprintsiipi “age contra”, tee vastupidi, öeldes endale iga hoobi korral: “Ma ei räägi!” Kümneid, sadu kordi. Ma sisendasin endale vastust “Ma ei räägi!”, riskides nõnda jäädavalt muuta oma kõnevõimet. Juhtus see, et alates sellest ajast vastasin ma automaatselt igale küsimusele ükskõik mille kohta: “Ma ei räägi!”. Hiljem nõudis sellest halvavast refleksist vabanemine minult ligi aasta kestvat pingutust.

30 sentimeetrit

Ülekuulajate jaoks väärtusetu ning mitte huvipakkuva isikuna viidi mind üle vanglasse, mis asus kaheksa meetrit allpool soise Jilava pinda. See oli ehitatud pealinna kaitsmiseks, kuid muutunud veekahjustuste pärast kasutuskõlbmatuks. Seal ei suutnud ellu jääda keegi peale inimese, ajaloolise materjalismi suurima vara. Vaevatud mehed olid Jilava kongidesse pakitud nagu sardiinid – mitte õlis, vaid omas mahlas, mis koosnes higist, uriinist ja sissetungivast veest, mis mööda seinu lakkamatult alla nirises. Ruum oli ära kasutatud lausa teadusliku tõhususega: 1,8 meetrit pikkuses ja 30 cm laiuses igale inimesele, kes külili lamas. Kõige vanemad olid puust laual, ilma tekkide ja linadeta, reie, põlve ja sääremarja väliskülg toetumas vastu lauda. Meie toetusime oma luunukkidele, et võimalikult vähe ruumi võtta. Käed said tuge ainult naabrite pahkluudelt või õlgadelt. Taolises asendis suutsime püsida maksimaalselt pool tundi, siis pöörasime kõik koos märguande peale teise külje, üksi poleks selleks ruumi olnud. Taolise kuhjana olime narivoodis kahes kihis. Kuid meist allpool oli veel kolmas kiht kinnipeetavaid, kes lebasid paljal tsemendil. Põrandal, mis oli märg kuuekümne mehe hingeõhust kondenseerunud aurust, seintelt nõrguvast veest ning paraskist välja imbuvast uriinist. See moodustas veniva ja lehkava segu, millesse need õnnetud olid kastetud. Kongi keskel kõrgus 50-liitrine või suurem metalltünn kuuekümne mehe uriini ja väljaheidete jaoks. Kaaneta tünnist hoovas lakkamatult lehka ning nõrgus vedelikku.

Filter

Et kongist väljuda, tuli läbida “filter”, alasti ihu põhjalik läbivaatus, mille kestel vaadati üle kogu keha ja selle õõnsused. Nad kaapisid meie suud, keelealust ja igemeid puust pulgaga, et kontrollida, kas meie, kriminaalid, pole sinna midagi peitnud. Sama pulgaga urgitseti ninasõõrmeid, kõrvu, pärakut ja munandeid; ikka üks ja seesama pulk, rangelt kõigile ühise märgina egalitarismist. Jilava aknad ei olnud mõeldud mitte valgust andma, vaid seda varjama – aknad olid lauatükkidega kinni löödud. Õhupuudus oli nii suur, et käisime ukse juures vahetustega, kolm tükki korraga selili, suu vastu uksealust pragu, kus saime kuuskümmend korda hinge tõmmata, pärast mida said järgmised kaaslased tulla toibuma minestamisest ja hapnikupuudusest.

Sellega andsime me oma panuse maailma kõige humaansema süsteemi ülesehitamisse. Kas Churchill ja Roosevelt teadsid midagigi sellest, kui nad Teherani häbiväärsel rahukonverentsil oma suletõmbega andsid rumeenlased Ida Punase Mooloki lõugade vahele, et meie saaksime tagada nende heaolu. Ning kas Pühal Toolil oli sellest üldse aimu?

Alasti ja külmas

Pärast aastatepikkust inimsuse rüvetamist Jilavas viidi meid, jalad ahelais, Aiudi vangla õuduste majja, rangeima isolatsiooniga osakonda, mida nimetati Zarkaks. Meid võeti vastu sama võika ja kuratliku, Jumala armastuse loodud inimest rüvetava rituaaliga. Kordusid samad kaapimised ja proovid, samad rasked saapad tabasid meie ribisid, kõhtu ja neere. Siiski märkasime teatud erinevust: enam ei marineeritud meid uriini, higi, niiskuse ja hapnikupuudusega, vaid vastupidi, tugeva hapnikuküllastusega – alasti ihuga külmas töödeldi iga kurjategijat (see tähendab vaimulikke, ohvitsere, ülikooliprofessoreid, teadlasi, luuletajaid), kaasa arvatud mind, kes ma olin üks suur “Ma ei räägi!”, kindla ja alandlik usaldus Armu vastu, et ma jääksin selles katsumuses püsima.

Meie, rahvavaenlased, pidime kõik haihtuma, kuidas muidu oleks saanud esile tulla paljukiidetud “uus nõukogude inimene”. Kongis, kuhu mind pandi, ei olnud mitte midagi: voodit, tekki, linu, patja, lauda, tooli, matti – isegi mitte akent. Seal olid ainult rauast trellid, ning nagu ka kõik teised, olin kongis üksi, imestasin veel seeüle. Mu ainsaks rõivaks oli mu oma ihu ja kehakatteks külm.

Oli novembri lõpp. Külm tungis otsekui ebameeldiv kongikaaslane üha sügavamale mu ihusse. Kolmandal päeval löödi uks lahti ning mulle visati räbaldunud püksid, lühikese varrukaga särk ja aluspesu – triibuline vormirõivas – ning paar kulunud, ilma paelteta kingi, kuid mitte sokke. Mul ei olnud midagi pähe panna. Nad andsid mulle ka midagi paraskitaolist, viieliitrise purgi.  Panin kiiruga riidesse. Neljandal päeval toimus loendus. Nime asemel anti mulle number: K-1700, aastaarv, mil Transilvaania kirik ühines Roomaga. Avalikus registris olin ma juba surnud. Ainus, mis minust alles oli jäänud, oli number, statistika. Siis tuli puljong, klaasitäis keedetud lahjat maisijahu. Lõunaks jagati meile oasuppi, millest võis kokku lugeda kaheksa või üheksa uba ning hulk tühje kaunu. Õhtusöögiks toodi meile teed kuivanud leivakoorikuga. Nädal hiljem asendati oasupp kliipudruga, millest lugesin kokku neliteist tervet tera. Nii vaheldusid aegajalt oasupp ja puder. Meile anti süüa vähem kui kanadele.

Kõnni või sure

Et külmas ellu jääda, pidime me pidevalt liikuma ja võimlema. Niipea kui me kurnatusest või näljast kokku langesime, vajusime unne. Aga see uni oli lühike, sest oli lõikavalt külm. Ühel päeval äratas mind taolisest unest teiselt poolt seina kostev hääl: “Ma olen professor Tomescu, endine tervishoiuminister. Kes teie olete?” Kui ta kuulis mu nime, ütles ta: “Ma olen teist kuulnud. Kuulake mind hoolega: meid on toodud siia selleks, et meid hävitada. Me ei tee nendega iialgi koostööd. Öelge teistele edasi: kes jääb seisma, sureb. Kõndige ilma peatumata!” Surma süngest vaikusest läbi imbunud vanglahoone kajas meie paelteta kingade helist. Meid hoidis liikvel inimlik mõistatuslik soov jääda ajalukku ning Kiriku kutse jääda ellu. Me peatasime oma töö pooleks tunniks ainult kella 12:30 ajal, kui ruumi ühte nurka paistis päikesevalgust. Seal, küürutades näoga päikesevalgusesse, varastasin ma endale pisut und ja lootusekiirt. Isegi kui päike mind hülgas, ei tundnud ma end olevat hüljatud Armu poolt.

Ma teadsin, et ma pean jääma ellu. Nii ma kõndisin, korrates endale üha uuesti häälega välja öeldes: “Ma ei taha surra! Ma ei taha surra!” Ja ma ei surnud! Igal sammul retsiteerisin ma mõttes palveid, koostasin litaaniaid, retsiteerisin psalme.

Me kõndisime taoliselt – selleks, et mitte surra – seitseteist nädalat. Igaüks, kel kadus jõud või tahe liikuda, suri. Kaheksakümnest Zarkasse saadetud mehest jäi ellu kolmkümmend. Samm-sammuhaaval sai terasest trellidest, mis mähkusid meie hingeõhu niiskusest külmaga härmatisse, meie taevatee säravad kaunistused.

Viimaks on kõik arm

Ma uskusin kindlalt, et mitmel korral jõudsin ma pimeduse piirini. Aga mul oli veel pikk tee minna. Olles viimaks jõudnud sellesse, mida ma arvasin olevat vabaduse, sain aastaid hiljem aru, et see polnud midagi muud kui üks teine viis elada pimeduses, et jahedus meie Kreeka-Katoliku Kiriku ja tema ortodoksi õdede hierarhide vahel ei kao, et meie kirikuid jätkuvalt konfiskeeritakse ning meie kari üha kahaneb, tapetud alusetute lubadustega. Aga meie Issand Kristus sai võitu isegi siis, kui ta oma viimase hingetõmbega lõpetas “Consummatum est”.

Ma ei ole oma üleelamistest kuigi palju kirjutanud. Kes usuks midagi niivõrd uskumatut? Kes usuks, et me võitsime loodusseadusi? Taolist uskmatust oleks mul raskem taluda kui kanda veel rohkem vangla-aastaid. Aga ka Jeesust ei usutud, needki, kes teda nägid: “Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.” (Jh 6:66)

Siinses elus pole midagi juhuslikku. Iga hetk, mille Issand meile annab, on täidetud tema Armuga – Jumala heasoovliku läbematusega –  ning meie otsusega see vastu võtta või tagasi lükata. See sõltub meist, kas pisendada kõik raskeks, elajalikuks, uskumatuks looks või mõista, et Jumala Armu vastuvõtmine mitte ei takista inimest, vaid kannab teda kõrgemale tema ootustest ja jõuvarudest. Ma loodan siiralt, et see tunnistus avab akna Taevasse. Sest Taevas meie kohal on suurem, kui maa meie jalgade all.

Tõlkinud Illimar Toomet