Markuse 2:1–12
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Kui Aadam ja Eeva olid pattu langenud ja peitsid end Jumala eest aia põõsaste vahele, tuli Issand Jumal neid otsima mitte etteheitega, vaid küsimusega “Kus sa oled?” Ilmselt Looja ei esita iial küsimusi informatsiooni saamiseks. Ta teadis väga hästi, kus nad olid, sest ei Aadam ega keegi teine ei suuda ennast Jumala eest peita. Küsimus “Kus sa oled?” nõudis vastust sügavamal tasandil. Ta esitas selle küsimuse soovides, et Aadam ja Eeva tuleks oma olukorra äratundmisele.
Vastused Jumala küsimustele õpetavad meid nägema tõde enda kohta, mida me muidu ei märka. Tema läbitungivad küsimused valmistavad meid kuulama Tema kõige olulisemat sõnumit. Lohutuse, väljakutse, hoiatuse, meeleparanduse, tõotuse, päästmise ja lootuse sõnumit.
Äsja kuuldud evangeeliumis esitab Issand kirjatundjatele kaks küsimust. Esimene kõlab: “Miks te seda kõike arutate oma südames?” ja teine küsimus kõlab: “Kumb on kergem, kas öelda halvatule: Sinu patud on andeks antud, või öelda talle: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni?” Jeesus ei esita küsimust selle pärast, et Ta ei teaks vastust. Pigem Ta tahab, et kirjatundjad mõtleksid küsimusele, miks on see nii, et nende usk Jumalasse toob esile viha ja lükkab tagasi pattude andeksandmise võimaluse. Teisiti öeldes Ta küsib neilt: “Milline on teie usk, millist Jumalat te teenite?” Suur hulk inimesi, keda on mõjutanud usuline kultuuripärand ja kes on üht-teist kuulnud kirikust, omavad moonutatud arusaama Jumala armust. Neile kõigile esitab Jeesus küsimuse: “Miks te seda kõike arutate oma südames?”
Jeesus oli andnud halvatule patud andeks. Mees oli olnud meeleheitel asjade pärast, mis olid löönud kiilu tema ja Jumala vahel. Nüüd on ta saanud leevendust ja on vabastatud hingelisest koormast. See, et mehed Jeesuse majal pool katust maha lammutasid, ei tähenda Jeesusele midagi. Ta näeb eelkõige inimest, keda hellalt pojaks kutsub ja miski muu ei suuda Teda häirida, väljaarvatud muidugi kirjatundjate südame mõtted.
Mida võime sellest õppida? Tuletagem meelde, et Jeesus ei esita küsimust info pärast. Ta teadis niigi, miks kirjatundjad mõtlesid, et Ta teotab Jumalat, kuna ükski muu ei saa patte andeks anda kui üksnes Jumal. Mehed arvasid, et Jeesus suhtub kergemeelselt asjadesse, mida Jumal tõsiselt võtab. Jeesus, teades kõike seda, esitab ikkagi küsimuse: “miks?”. Vahel on meil endil küsimust esitades vastus olemas, aga me tahame lihtsalt inimese tähelepanu millelegi juhtida.
Jeesus oli ajanud inimestest välja kurje vaime. Tema õpetus erines tugevalt seni kuuldust ning vapustas inimesi. Markuse evangeelium alguses öeldakse, et Ta õpetas erilise meelevallaga ja suur hulk rahvast järgnes Talle, et kuulata, mis Tal öelda on. Ristija Johannes, kahtlemata prohvetliku volitusega, kuulutas Jeesuse Messiaks. Tema jaoks oli Jeesus “Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud”. Vaatamata sellele, et usuõpetlased ei suutnud veel uskuda Kristusesse, oleksid nad siiski võinud küsida.: “Mida see tähendab? Kuidas sellised asjad võivad toimuda?” Aga nad ei teinud seda, kuna olid endale pähe võtnud, et Jumal ei andesta inimesele nii lihtsalt.
See on olnud religioossetele inimestele alati probleemiks. Mida rohkem teadmisi omandatakse, mida rohkem ollakse haaratud igasugusest usulisest tegevusest, seda rohkem õpitakse patu pigem varjama kui andeks paluma. Mida tugevam on inimese usuline silmakirjalikus, seda kindlamini ta arvab, et Jumal ei nõua patu avalikustamist, kuna Ta ei taha eksimusi andestada ega vähendada inimese koormat. Ei suudeta uskuda, et nii lihtsalt see käibki: “Poeg, sinu patud on sulle andeks antud.” Ühe lausega on süükoorem õlgadelt võetud ja põrmu vajunud inimene üles tõstetud. Tundub olevat liiga lihtne. Me teame oma kogemusest, kui raske on vahel teisele andeks anda – kuidas siis Jumalal see asi nii kergelt käib. Kas Ta tõesti ei võta pattu tõsiselt?
Küsimus on selles, kas me ikka teenime Jumalat, kes on küll õiglase vihaga, kuid samas suuremeelne andeksandja, armuline ja halastav Isa? Iga kristlase vastus oleks: “Jah, muidugi me teenime sellist Jumalat.” Me teame ju, et Tema Poeg räägib armust ja armastusest ning elu kinkimisest. Selline on Jumala loomus. Ma arvan, et neil kirjatundjatel oli sama häda, mis tänapäeva inimeselgi, nii et õigem oleks küsida: “Miks on meil raskusi endale andeksandmisega pärast seda, kui Jumal on oma vabastava sõna öelnud? Miks on raske ja vahel peaaegu võimatu öelda andeksandev sõna paadunud patustajale või lihtsalt raske iseloomuga inimesele? Miks elatakse pigem süütunde või kättemaksu vangistuses kui andeksandmises? Vastus neile küsimustele on minu arust selles, et paljud tegelikult ei usu, et Jumal on armuline. Kirjatundjate kombel nad mõtlevad, et see on jumalateotus.
Kas Jeesusel on meelevald patte andeks anda?
Jeesuse teine küsimus on loogika valdkonnast: “Kui ma suudan teha raskeid väliseid, nähtavaid asju, kas ei tundu siis, et ma suudan teha ka kergemaid nähtamatuid asju?” Siin kõneldakse küsimusest, kas Jeesusel on meelevald kuulutada: “Sinu patud on andeks antud. Võitlus on läbi. Sa oled taas Jumalaga suurepärases vahekorras. Su minevik ei hoia sind kinni.” Kui Jeesusel on pattude andeksandmise meelevald, siis mis õigusega me endale süü uuesti kaela riputame? Kui Ta ise ütleb, et oleme andeks saanud, siis mis alusel keegi teine saab öelda, et ei ole?
Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja ainult Temal on meelevald patte andeks anda. Kirgastamise mäel kõlas Jumala hääl väga selgelt ja üheselt: “See on mu armas Poeg, teda kuulake.” Jeesus on vabatahtlikult oma elu meie eest ohverdanud kui pattude kandja ja sellepärast on Tal õigus meiesugustele öelda, et meie patud on kustutatud ning mitte kellelgi ei ole õigus Talle vastu vaielda. Tema jumalik meelevald teeb meid vabaks.
“Mu laps, sinu patud on sulle andeks antud.” See on tänane sõnum meile, kes me oleme teadlikud oma eksimustest ja kahetseme neid ning tahame uskuda ja loota, et Jumal on meie poolt, aga mitte meie vastu. Jeesus tervendab meid vaimsest halvatusest, tõstab välja masendusest ja kingib rõõmu elust. Aamen.
