Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. 1Ts 4:13

Mis saab inimesest pärast surma? Surnukeha maetakse maha või tuhastatakse, aga kuhu läheb hing, teadvus, isiksus? Luterlikel matustel loetakse tavaliselt Koguja sõnu: „Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud“ (Kg 12:7). Meenutatakse ka Jeesuse sõnu: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu üles­tõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukka­mõistmise üles­tõusmiseks“ (Jh 5:28–29). Siit ilmneb, et kristluses ei usuta üksnes hinge eksistentsi jätkumist teis­poolsuses, „hinge surematust“, vaid ka surnud inimeste ihude üles­äratamist haudadest.

Siinses lühikeses artiklite sarjas vaadeldakse ajaloolises perspektiivis rooma­katoliku, luterliku ja õigeusu kiriku õpetuslikke seisu­kohti surnute olu­korrast ning kiriklikku praktikat lahkunud hingede eest hoolitsemisel. Ruumi kokku­hoiu mõttes ei ole siinses üle­vaates seatud ees­märgiks jälgida kristlike matuse­kommete kujunemist või surmaks valmistumist (ars moriendi) – põhiline tähelepanu langeb küsimusele, mida erinevad ajaloolised kirikud on Püha­kirja ja traditsiooni najal õpetanud surmast ja surnute olukorrast.

1. Katoliiklik õpetus surnute saatusest

Surmast ellu

Iga huviline võib kerge vaevaga leida katoliku kiriku katekismusest (mille kiitis 1992. aastal heaks paavst Johannes Paulus II) või selle kokku­võtlikust esitusest (kompendiumist) kohad, kus kõneldakse sellest, mida kristliku õpetuse kohaselt surm endast kujutab ja mis juhtub kehast lahkunud hingega. Osundagem:

„Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.“[1]

Kristlik usk õpetab, et on olemas igavene elu. Kompendiumi järgi on igavene elu see elu, mis algab kohe pärast surma ja millel ei ole lõppu. Iga inimene peab läbima isikliku kohtu­mõistmise, mida toimetab Kristus. Langetatud otsuse kinnitab viimne kohus. Kuid kuhu lähevad ja mida kogevad isikliku kohtu­mõistmise läbinud hinged, kes jäävad ootama ihu üles­tõusmist ja viimset kohut? Katoliku kiriku õpetuse kohaselt võib surma läbi kehast lahkunud hing jõuda kas taevasse, purgatooriumisse (puhastus­tulle) või põrgusse:

1) armu seisundis surnud usklike hinged, kes ei vaja täiendavat puhastamist, võetakse vastu taevasse, kus nad elavad koos Kristusega igavesti ja näevad Jumalat palgest palgesse. Seal moodustavad nad taevase Kiriku ja kostavad koos Neitsi Maarja, inglite ja pühakutega maa peal elavate ja võitlevate kristlaste eest;

2) need, kes surevad küll Jumala sõpruses, kuid vajavad taeva õndsusse sisenemiseks veel puhastamist, lähevad purgatooriumisse ehk puhastus­tulle. Seal viibides on nad siiski kindlad oma pääsemises. Maisel teel käivad usklikud saavad neid aidata, palvetades nende eest või tuues missa­ohvrit. Puhastustules olevaid hingi saab aidata ka almuste, indulgentside ja meele­parandus­tegudega;

3) need, kes vabatahtlikult surma­patus surevad, lähevad igavesse hukatusse ehk põrgusse, mille suurim kannatus on igavene lahus­olek Jumalast. Jumal tahab kõiki päästa, kuid samas austab Ta inimese otsuseid ja valikuid. „Nõnda on inimene see, kes ise vabal tahtel loobub osadusest Jumalaga, kui jääb surma­tunnil püsima surma­patu seisundisse ja keeldub Jumala halastavast armastusest.“[2]

Vanakiriklikud usutunnistused kinnitavad Pühakirja alusel, et viimsel­päeval tuleb Issand Jeesus Kristus koos inglite ja pühadega kohut mõistma elavate ja surnute üle. Üksnes Jumal teab, millal see aset leiab. Kõik surnud tõusevad üles, nende ihu taas­ühendatakse hingega ning toimub viimne kohus, kus langetatakse lõplik otsus iga inimese kohta. „Pärast Viimset kohtu­mõistmist hakkab üles­tõusnud ihu osa saama õiglasest tasust, mis määrati hingele isiklikul kohtu­mõistmisel.“[3]

Olgu siinkohal lahti seletatud ka üks veidi mõistatuslik usu­väide. Nimelt öeldakse Apostlikus usu­tunnistuses risti löödud ja maha maetud Kristuse kohta: „alla läinud surma­valda“ (varasemas tõlkes ka „põrgu­hauda“). Mida see tähendab? Katekismuse kompendium selgitab:

„Surmavald“ ei ole hukka­mõistetute põrgu, vaid tähendab kõigi nende – õigete ja kurjade – seisundit, kes surid enne Kristust. Jeesuse hing – ühendatud tema jumaliku isikuga – laskus surma­valda õigete juurde, kes ootasid Lunastajat, et nad saaksid lõpuks näha Jumalat. Pärast seda kui Jeesus oli oma surmaga alistanud surma ja kuradi, „kellel on võimus surma üle“ (Hb 2:14), vabastas Ta õiged, kes ootasid Lunastajat, avades neile taeva väravad.“[4]

Viimse kohtupäeva ooteruumid

Niisiis jääb surma ja ülestõusmise vahele oote­seisund või vahe­olukord, kus hing tunneb teatud viisil juba ette seda rõõmu või piina, mis saab tema osaks pärast üles­tõusmist ja viimset kohut. Kesk­aegses teoloogias kujunes välja õpetus viiest „oote­ruumist“, kus hinged ootavad surnute üles­tõusmist ja viimset kohut: 1) põrgu (infernus) ja 2) taevas (paradisus) ning nende vahel 3) puhastus­tuli (purgatorium), 4) ristimata laste asupaik (limbus infantium) ja 5) Vana Testamendi vagade isade asupaik (limbus patrum).[5]

Üldiselt oldi keskajal Jeesuse sõnade põhjal (Mt 7:13–14) veendunud, et „tohutut enamust ootab igavene ära­needmine“ (nii ajaloolane Barbara Tuchman). Otse taevasse usuti pääsevat vaid väheseid pühi inimesi. Paavst Gregorius Suur (540–604) kirjutab „Kahekõnede“ IV raamatus, kuidas vaga ja jumala­kartlikku elu elanud inimestele antakse taevalikku tõelust kogeda juba vahetult enne siit ilmast lahkumist: „Ent siinjuures olgu teada, et välja­valitute lahkuvate hingedeni tavatseb sageli tungida taevase kiidu­laulu ilu, nii et sel ajal, kui nad seda mõnuga kuulavad, tunnevad nad ülivähe liha eraldumist hingest.“ Selle kinnituseks jutustab paavst Gregorius loo Roomas San Clemente kiriku lähedal elanud vaesest Servuluse nimelisest vagast mehest:

„Ja kui ta tundis surma juba liginevat, manitses ta külalis­lahkelt tema juures vastu võetud palve­rändureid, et nad tõuseksid ja laulaksid koos temaga tema lahkumise ootel psalme. Kui ta surevana koos nendega laulis, katkestas ta äkitselt suure hirmuga hüüatades nende laulu, öeldes: „Vaikige! Kas te ei kuule taevast kostmas kiidu­laulu?“ Ja kui ta südame­kõrvaga püüdles sellesama kiidu­laulu poole, mida ta kuulis oma sisemuses, vabanes tema püha hing lihast. Hinge lahkudes levis seal nõnda peen aroom, et kõik, kes seal juures olid, tundsid mõõtmatut naudingut, nii et sellest said nad selgelt aru, et kiidu­laulud olid hinge taevasse võtnud.“[6]

Tavalist kristlast, kes maise elu ajal ei jõudnud nõutud täiuseni, ootas kõige tõe­näolisemalt ees puhastus­tuli. Puhastumist peeti väga piina­rikkaks, mistõttu tundub puhastus­tuli sarnanevat põrguga – lihtsalt selle erinevusega, et põrgu on lõplik karistus­paik, kust pole enam pääsu. Näiteks populaarse hardus­teose „Kristuse jälgedes“ autor Thomas Kempisest (u 1379–1471) kirjeldab puhastus­tuld üsna põrgule sarnaneva seisundina, kus patustajat karistatakse vastavalt sooritatud pattudele:

„Palju parem on ennast nüüd pattudest puhastada, kui seda igavikku edasi lükata; parem on kurjusest lahti rabeleda nüüd, kui seda tuleviku hoolde jätta. [---] Mida muud põletab ja puhastab omal ajal tuli kui mitte sinu patte? Mida enam sa nüüd ennast hellitad, mida enam oma lihale järele annad, seda rohkem pead sa pärast kurvastama, seda suurema põhjuse põlemiseks jätad sa enesele. Milles inimene patustab, selles leiab ta ka karistuse. Laisku pekstakse seal nagu tuliste vitstega, vaevatakse tuliste okastega. Söödikuid hirmutatakse suure nälja ja januga, kiimaluse­sõpradele kallatakse põlevat tõrva ja haisvat väävlit. Vihased ja riiakad uluvad nagu koerad valudes. Kadedaid jälgivad kurbus ja rahutus. Ühe­sõnaga, iga eba­voorus leiab seal oma piina. [---] Üks tunnike seda piina seal on raskem kanda kui siin sada aastat kõige mõrumat südame­alandust ja kahetsust. [---] Seepärast ole hoolas, kurvasta ja kahetse oma patte, et kohtu­päeval ühes õndsatega rõõmsas kindluses püsima jääda võiksid.“[7]

Puhastustuld ja põrgut ei tohi siiski samastada. 1439. aastal selgitas Firenze kiriku­kogu, et karistused, mis hingedele nii põrgus kui puhastus­tules osaks saavad, on isesugused. Põrgusse suunduvad need, kes surevad surma­patu seisundis. Kuigi puhastus­tuld kardeti – mõnedel hinnangutel vaat et rohkemgi kui põrgut –, oli sund­aega purgatooriumis võimalik teoreetiliselt lühendada, põrgust aga pääsu polnud.

Hingeõndsuse kindlustamine

Kuigi Pühakiri ei sisalda korraldusi või juhiseid surnute eest palvetamiseks, juurdus kirikus juba üsna varakult veendumus, et usus lahkunud kristlaste eest on kohane palvetada ja tuua missa­ohver. Sellest tunnistab näiteks kiriku­isa Püha Augustinus (354–430), kes kõneleb oma ema Monica, vaga kristlase, surmast ja matmisest:

„Me ju arvasime ebasündsaks pidada seda matust pisarate­rohke halamise ja kaevetega, mille saatel tavatsetakse leinata neid, kes surevad õnnetult või hukkuvad täielikult. Ta ju ei surnud õnnetult ja ta ei surnud täielikult. [---] Siis kanti tema surnu­keha matmis­paika. Käisin saatmas ja pöördusin tagasi, ilma et oleksin pisaraid valanud. Sest ka nende palvete ajal, mis me Sinu poole saatsime, kui tema eest toodi lunastus­ohvrit, sellal kui surnu­keha lebas enne alla­laskmist haua juures, nagu on tavaks, ka nende palvete ajal ma ei nutnud...“[8]

Ajapikku kujunesid välja teatud ajad ja täht­päevad, mil lahkunute eest palvetati. 4. sajandist on teada, et lahkunuid mälestati seitsmendal ja kolme­kümnendal, kuid samuti üheksandal ja nelja­kümnendal päeval. Esimese aasta­tuhande lõpu­sajanditel kasvas Lääne kirikus lahkunute eest peetud votiiv­missade arv. Matuse- või leina­missat (mille algus­sõnade Requiem aeternam dona eis, Domine ehk „Igavene rahu anna talle, Issand“ järgi on tulnud kasutusele mõiste reekviem) peeti vastavalt matuse- või hilisemal mälestus­päeval. 11. sajandi kesk­paigas seati suurt osa Euroopast hõlmanud Cluny kloostrite­võrgus sisse ja võeti hiljem kogu ladina kirikus omaks kõigi usus lahkunud hingede mälestus­päev (2. novembril).

Tuginedes õpetusele Kristuse ja pühakute üle­määrastest teenetest, võttis keskaegne ladina kirik kasutusele indulgentsid. Neid võis omandada nii elavate inimeste kui puhastus­tules viibivate hingede aitamiseks. Missa­ohvri hüvitava ise­loomu tõttu peeti samuti väga tõhusaks vahendiks nn hinge­missa lugemist või laulmist puhastus­tule karistusi taluma pidava lahkunu eest. Varakamad ja tähtsamad ühiskonna liikmed kandsid selle eest hoolt, et pärast surma loetaks nende eest hinge­missat. (See näitab, et pärast surma usuti end sattuvat just puhastus­tulle.) Alles reformatsioon katkestas selle praktika nendel aladel, kus uus õpetus ja suhtumine suudeti läbi suruda.

Inimene võis testamendiga määrata osa oma varandusest vikaariale, mis seisnes selles, et tema hinge eest luges vikaar (preester) teatud sagedusega missat. Vikaariaid hakati Õhtumaal asutama 12.–13. sajandil. Ühe altari juures võis teenida mitu vikaari ja üks vikaar võis teenida mitme altari juures. (Kujunes tavaliseks, et kirikus oli lisaks pea­altarile mitu kõrval­altarit, suuremates kirikutes leidus neid õige rohkesti.) On arvatud, et hilis­keskajal võis Tallinnas olla umbes 70–80 vikaari.[9] Mälestus­teenistusi võisid tellida nii üksik­isikud kui organisatsioonid (gildid jne). Teenistuse sagedus ja vorm sõltus tellija annetatud kapitali suurusest. Kesk­aegse Tallinna näitel kirjeldavad ajaloolased lahkunute eest hoolitsemist järgmiselt:

Levinud oli mälestusmissa pidamine 40 päeva pärast surma, surma-aasta­päeval ja suurematel pühadel, ent jõukamad kodanikud maksid mõnikord ka iga­nädalase reekviemi eest.

Paremad andmed surnute kirikliku ja ilmaliku mälestamise kohta pärinevad suurematest gildidest. Hilis­keskaja uskumuste kohaselt oli võimalik hinge puhastus­tules viibimise aega lühendada eest­palvete abil. Seetõttu tellisid jõukad korporatsioonid mälestus­missasid ja hinge­palveid võimalikult paljudest püha­kodadest, mitte üksnes sealt, kus asus nende altar. Tallinna Suurgild maksis Niguliste kirik­härrale vastlateks kindla summa, et laulaks iga kuu hinge­missasid surnud gildi­vendade ja -õdede eest ning loeks nende nimed kantslist ette. Hinge­missade ja vigiilide eest maksti ka Oleviste kirik­härrale ja dominiiklaste priorile. Lisaks lasid nii Suurgild kui ka lauagild oma surnuid mälestada Pühavaimu kirikus. Kuna Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirikus maksti raha otse kirik­härrale, võib oletada, et hinge­missasid lauldi pea­altaril, mis Suurgildi staatust silmas pidades poleks sugugi üllatav.[10]

Seega oli lahkunute hinge­õndsuse eest hoolitsemine tollases kiriklikus tegevuses tähtsal kohal ning samuti väga oluline inimeste jaoks, kes taolisi mälestus­teenistusi suutsid tellida. Kui Saksa usu­reformaator Martin Luther (1483–1546) ründas oma programmilises kirjutises „Kiriku Paabeli vangipõlvest“ (1520) seda, mis tema silmis oli missa väär­kasutus, paistis ta ka ise oma julgetest sõnadest kohkuvat: „Sest meie päevil on vääras usus kõik need preestrid, kes peavad missat teoks, mille abil iseenda või teiste, elavate või surnute hädasid leevendada. Ma räägin enne­kuulmatuid ja ehmatavaid asju, ent kui sa missa tähendusse süvened, siis saad aru, et ma räägin tõtt.“[11]

Sellegipoolest on hämmastav, kui kiiresti loobusid reformatsiooni edenedes need­samad vagad katoliiklased, nende seas auväärsed linna­kodanikud ja isandad, kes seni olid murega oma hinge­õndsusele mõelnud, juurdunud ja toimivast süsteemist, mis tagas üsna tõe­näolisest surma­järgsest karistusest heidutatud surijale ja tema lähedastele hinge­rahu ning pakkus lahkunutele nende asu­paigas usutavasti tõhusat leevendust.

Vastuseks protestantide kriitikale kinnitati õpetus purgatooriumist ka Trento kiriku­kogul: „On olemas puhastus­seisund ja selles kinni­peetavad hinged leiavad abi usklike eest­palvetest, eelkõige aga Jumalale meeldivast ohvrist altaril.“[12] Milliseks aga kujunes luterluse suhtumine lahkunute eest palvetamisse, sellest järgmises osas.

Lühike palve lahkunute meenutamisel:

Lahkunud usklike hinged puhaku Jumala rahus.

Fátima Jumalaema õpetatud palve:

Mu Jeesus, anna meile andeks meie patud, hoia meid põrgu­tulest ja vii taevasse kõik hinged, eriti need, kes Sinu armu kõige rohkem vajavad.

  2. Reformatsioon ja luterlus

Rünnak missaohvri vastu

Saksa reformatsiooni­liikumise käivitaja Martin Lutheri jaoks oli kesksel kohal küsimus hinge­õndsusest, täpsemalt patuse õigeks mõistmisest Jumala ees. Lutheri avalik välja­astumine oli ajendatud ärist indulgentsidega – neid pakuti ka puhastus­tules viibivate hingede aitamiseks ning öeldavasti oli see kirikule väga suur tulu­allikas (väidetav reklaam­lause: „Kui münt karpi kolksatab, hing tulest taeva volksatab!“). Luther ei vaidlustanud usu­tunnistuses mainitud nn viimseid asju (surm, kohus, põrgu, igavene elu), kuid ta lükkas tagasi õpetuse puhastus­tulest, millele ta ei leidnud toetust Pühakirjas. Ta taunis teravalt kiriklikku praktikat, mille abil püüti puhastus­tules vaevlevaid hingi aidata (hinge­missad, lahkunutele hangitud indulgentsid), nähes selles teo­vagaduse ilmingut ja missa (armu­laua) algse tähenduse moonutamist. Schmalkaldeni artiklites (1537), mis hiljem võeti luterliku kiriku usu­tunnistus­kirjade koos­seisu, põrutab Luther ägedalt:

„Seepärast tuleb puhastustuld kogu tema toreduse, jumala­teenistuste ja kasu­teenimisega pidada tühi­paljaks kuradi pettuseks, sest see on vastu­olus ka tähtsaimate usu­artiklitega, et hingi aitab ainult Kristus, mitte inimeste teod, rääkimata sellest, et meile ei ole surnute kohta antud mitte mingit käsku ega nõuet (ja sellepärast võib sellest rahu­meeli loobuda, isegi kui see poleks eksi­arvamus või eba­jumala­teenistus).“[13]

Ametlikult taunisid luterlaste esindajad arusaama missast kui ex opere operato (teo enda toimel) hüvitavast ohvrist elavate ja surnute eest keiser Karl V-le esitatud Augsburgi usu­tunnistuses (1530, artikkel XXIV), mille autoriks on Lutheri mõtte- ja võitlus­kaaslane Philipp Melanchton (1497–1560):

„Ühtlasi mõisteti hukka see kohutav eksi­arvamus, mis väidab, et meie Issand Kristus on oma surma läbi hüvitanud ainult päris­patu ja et missa on seatud ohvriks üle­jäänud pattude eest, millega missast on tehtud ohver elavate ja surnute eest, mille läbi kõrvaldatakse patt ja lepitatakse Jumal.“[14]

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (1530) käsitleb Melanchthon missat surnute eest eraldi ala­jaotuses, kus ta kordab pikemalt luterlaste põhilisi argumente ja otsib neile tuge koguni õige­usu kiriku praktikast (rõhutused tekstis käesoleva artikli autorilt):

„Aga tulgem nüüd tagasi asja enda juurde. Kuna missa ei ole ilma usuta, ise­enesest mõjuv hüvitus ei karistuse ega süü eest, järeldub sellest, et missa pidamine surnute eest on tarbetu. Ja siin ei olegi midagi pikemalt arutleda. Sest on üldiselt teada, et püha­kirjas pole selliste asjade kohta mingit tunnistust. Samuti ei ole jumala­teenistuste sisse­seadmine kirikus ilma püha­kirja korralduseta sugugi ohutu. Kui vaja, eks siis räägime sellest teemast põhjalikumalt. Aga mis sa vaidled vastastega, kes ei mõista, mis on ohver, mis sakrament või mis on pattude andeks­andmine ja usk!

Ka Kreeka kaanon ei käsitle ohvrit hüvitusena surnute eest, sest pühendab selle ühte­moodi kõigile õndsatele esiisadele, prohvetitele ja apostlitele. Sellest ilmneb niisiis, et kreeklased ohverdavad tänu ja ei käsitle seda hüvitusena karistuste eest, olgugi et nad ei kõnele mitte ainult Issanda ihu ja vere ohvrist, vaid ka teistest missa osadest, ja nimelt palvetest ja tänamistest. Sest pärast pühitsemis­sõnu nad paluvad, et see ohver oleks selle vastu­võtjatele õnnistuseks, teistest nad ei kõnele. Ja nad lisavad: „Me toome selle mõistliku jumala­teenistuse Sulle usus uinunud esiisade, isade, patriarhide, prohvetite ja apostlite eest.“ Aga mõistlik jumala­teenistus ei tähenda üksnes ohvrit, vaid ka palveid ja kõike, mida seal sooritatakse. Mis puutub aga sellesse, et vastased toovad põhjenduseks kiriku­isade aru­saama ohvrist surnute eest, siis me teame, et vana aja kiriku­isad kõnelesid surnute eest palvetamisest, mida me sugugi ära ei keela, aga Issanda armu­laua jagamist surnute eest ex opere operato me heaks ei kiida. Ja olgugi et vastastel on põhjendused enamasti Gregorioselt ja hilisematelt autoritelt, seame meie neile vastu kõige selgema ja kindlama Pühakirja. Ja ka kiriku­isade keskel valitsevad suured erinevused. Nad olid inimesed ja võisid vääratada ja eksi­teele sattuda. Samas, kui nad praegu ellu ärkaksid ja näeksid oma ütlusi selliste suure­päraste valedega ümbritsetult, mida vastased sooritatud tegude kohta õpetavad, siis seletaksid nad neid ka ise hoopis teistmoodi.“[15]

Põhjalikuma analüüsi purgatooriumi küsimusest (koos üle­vaatega kiriku­isade ja teiste autorite poolt öeldust) esitas teise põlv­konna välja­paistev luterlik teoloog Martin Chemnitz (1522–1586) oma mahukas teoses Examen concilii Tridentini („Trento kontsiili hindamine“).[16] Ortodoksse luterlasena jäi Chemnitz seisu­kohale, et Rooma kiriku õpetusel puhastus­tulest puudub alus kanoonilises Pühakirjas ning see­tõttu ei või seda kehtestada usuartiklina.

Reformaatorite ägeda kriitika tulemusena lakkas protestantlikuks muutunud aladel surnu- ja hinge­missade pidamise praktika, mis oli andnud sisse­tulekut suurele hulgale preestritele ja pakkus ka lahkunu omastele lohutavat teadmist, et nad saavad midagi surnud lähedaste heaks ära teha.

Luterlikud teoloogid surnute saatusest

Luterlikud reformaatorid lükkasid niisiis üksmeelselt tagasi katoliikliku õpetuse purgatooriumist kui puhastavast vahe­­olukorrast. Kuidas nad aga kujutasid ette surnute olu­korda ja asu­paika enne viimset kohtu­päeva?

Luther on väljendanud arvamust, et surma ja üles­tõusmise vahele jääv aeg tundub hingele kui põgus silma­pilk: „Niipea kui silmad kinni lähevad, äratatakse sind üles. Tuhat aastat saavad olema samuti, nagu oleksid sa pool tunnikest maganud.“ Surnute eest palvetamist ta siiski otseselt ära ei keelanud, kuna „Jumal pole meile teatavaks teinud, kuidas on lugu hingedega, ja me peame teadmatuses olema, mis ta nendega teeb, siis ei taha me takistada ega saa takistada ega patuks arvata nende eest palvetamist.“[17]

Luterliku ortodoksia arusaama – mida püüti mõistagi Püha­kirjaga põhjendada – surnute olu­korrast toob esile luterlik teoloog Leonhard Hutter (1563–1616), kelle järgi elavad ihust lahkunud hinged enne surnute üles­tõusmist ja ihuga taas­ühendamist kas taeva või põrgu eel­maitsmises. Vagade hinged on Jumala käes ning ootavad oma ihu kirgast üles­tõusmist ja igavest õndsust (vrd Laatsarus Aabrahami süles, Lk 16:22), uskmatute ja jumalatute hinged on aga piina­paigas ning ootavad seal „kartuse ja hirmuga oma ihude häbistavat üles­tõusmist“ ja igavest hukatust (piina­paik Lk 16:28). Viimsel päeval tõusevad üles kõik surnud ja võtavad vastu lõpliku otsuse kohtu­mõistmiseks saabunud Kristuselt (vt Jh 5:28–29). Hutteri järgi eksisteerivad igaveses põrgus piinade astmed, kuid ka igaveses elus tehakse vahet teatud astmete vahel.[18]

Ortodoksse luterliku pühakirja­mõistmise najal õpetab tänapäeval Ameerika Ühendriikides tegutsev konservatiivne Missouri sinodi luterlik kirik selge­sõnaliselt, et surma hetkel siseneb uskliku hing taevasse rõõmu (Lk 23:43; Ap 7:59; Ilm 14:13, Fl 1:23–24), uskmatu hing aga vangistatakse põrgusse (1Pt 3:19–20; Ap 1:25). Sinna jäävad hinged kuni üles­tõusmise ja viimse kohtuni, mil nende suhtes langetatakse lõplik otsus. Teoloog Edward Koehleri sõnadega: „Viimne Kohus on praeguse maailma suure­jooneline lõpp­vaatus, mil iga üksiku kohta langetatud otsus kinnitatakse avalikult ja laiendatakse ihule, mis kuni selle hetkeni oli jäänud põrmuks, millest ta oli võetud.“[19]

Kuigi ei Luther ega Melanchthon polnud surnute eest palvetamist ära keelanud, hoiduti luterlikel matustel seda tegemast. Luterlikes matuse­kordades jäeti ära viited puhastus­tulele ja enamasti ka palved lahkunu eest (samas kujunes aja­pikku välja luterlik ars moriendi, mis tähendas võimaluse korral vaimuliku viibimist juba suri­voodi ääres).[20] Matuse keskmes polnud kadunuke ega tema surnu­keha, vaid üles­tõusmist kuulutav usu­artikkel. Matusel loetud palved (16. sajandist on säilinud 45 matuse­palvet) väljendasid tavaliselt usku üles­tõusmisse ja tänu lahkunu maise elu eest, kuigi mõni luterlik talitus­kord võimaldas erandlikult ka lahkunu eest palvetamist.[21]

Ortodoksse luterluse põhimõtted kajastuvad näiteks 1693. aastal ilmunud Rootsi luterliku kiriku käsi­raamatus (eesti keeles 1699), kus nähakse ette väga lihtne matuse­talitus: kalmistule jõudes lastakse kirst hauda ja vaimulik heidab labidalt kolm peo­täit mulda, öeldes „Mullast oled sina võetud…“, ning loeb palve, mille sisuks on, et leinajad oma kaduvusele mõtleksid, igavikku taga nõuaksid ja võiksid kord koos maetava venna või õega üles tõusta. Siis lauldakse „Keset selle elu sees üks surm on meil ikka“ (8. sajandist pärit antifoon Media vita in morte sumus, mille Martin Luther saksa keelde ümber pani; eesti keeles KLPR 473) ja loetakse mõned asja­kohased lõigud Piiblist.

Valgustusaeg tõi usulis-teoloogilisse mõtlemisse põhjaliku murrangu. Tänapäevast teoloogiat ise­loomustab sageli skepsis või üks­kõiksus mitmete klassikalise kristluse dogmade ja õpetuste suhtes. Uuemas protestantismis on levinud õpetus totaalsest surmast – nimelt on mõned teoloogid väitnud, et inimene sureb tervikuna ja üles­tõusmisel äratab Jumal üles nii ihu kui hinge. Taolisele õpetusele vaidleb teiste seas vastu Saksa luterlik teoloog Horst Georg Pöhlmann, kes ütleb jõuliselt: „Vahe­olemine („status intermedius“) ei paiska inimest mingisse nihilistlikku jumala­vaakumi, vaid ta jääb Jumala, oma kohtu­mõistja ja päästja kätesse. Totaalse surma teooria on materialistlik, mitte aga kristlik.“[22] Seda teooriat on ka üsna keeruline kokku viia Uue Testamendi paljude kirja­kohtadega.

Tänapäevases protestantismis on samuti kõlanud väited, et põrgut ei ole ja kõik pääsevad taevasse. Nimelt väidetakse, et Jumal on armastus, mistõttu igavene põrgu­karistus oleks äärmiselt eba­proportsionaalne, eba­õiglane ja vastu­olus Jumala armastusega. Pole vaja lisada, et Püha­kirjaga ei ole sellist õpetust võimalik kokku sobitada.

Lahkunute mälestamisest Eesti luterlikus kirikus

Lahkunute mälestamiseks võib pidada ka nende mälestuse jäädvustamist kujutavas kunstis. Luterlik religioosne kunst tunneb haua­plaate- ja -monumente, epitaafe (mälestus­pilt) ja vapp­epitaafe (surnu­silt), mida said endale lubada ees­kätt jõukamad ja tähtsamad ühis­konna liikmed ning milliseid leidub ka paljudes Eesti kirikutes ja muuseumides.[23] Kuid siin­kohal vaadelgem põgusalt vaid lahkunute mälestamise liturgilist praktikat paaril viimasel sajandil.

Eesti luterlikus kirikus on olnud kaks surnute mälestamisega seotud kiriku­püha – suvine kalmistu­püha (jaani­päeva paiku) ning kiriku­aasta viimane püha­päev ehk surnute­püha (novembri lõpus). Mõlemad ulatuvad tagasi 19. sajandisse ja on tavaliselt olnud rahva­rohked kiriku­pühad. Seega võib öelda, et lahkunute kiriklik meenutamine on Eesti luterlaste jaoks oluline. Teatavat mõju luterlaste praktikale on küllap avaldanud õige­usu kirik, mis laiendas alates 19. sajandi kesk­paigast oma tegevust Eesti alal. Eriti neis paigus, kus õigeusu ja luteri kogudused lähestikku paiknevad, võib ette tulla, et ka luterlased soovivad lahkunuid mälestada 40. päeval pärast surma või paluvad hinge­palvet.

Viimastel aasta­kümnetel on EELK kogudustes – vähemalt mõnel pool – hakatud tähistama ka hingede­päeva (2. novembril, katoliiklik kõigi usus lahkunud hingede mälestus­päev). 2009. aastal ilmunud jumala­teenistuste käsi­raamatus on lahkunute mälestamine toodud kiriku­aasta viimaselt püha­päevalt (millest on saanud Igaviku­pühapäev ja Kuningas Kristuse püha) üle hingede­päevale, mis kannabki nime „Kõikide surnute mälestus­päev“. Iseasi, et enamasti töö­päevale langeva väiksema pühana ei peeta seda kaugeltki igas koguduses ning paljudes kohtades mälestatakse lahkunuid vana kombe kohaselt kiriku­aasta viimasel püha­päeval.

Surnute mälestamise praktika on koguduseti erinev – mõnel pool piirdutakse mälestamisel vaid lahkunu nime nimetamisega ning palutakse tröösti ja juhatust leinajatele, teisal aga palvetatakse, et lahkunu võiks puhata Jumala rahus. Mälestatakse peatselt pärast matust (kas järgmisel pühapäeval või hiljem, näiteks 40. päeval) ja seoses lahkunu surma-aastapäeva või muu täht­päevaga. Jumala­teenistuste ja talituste juhend (2013) sätestabki: „Lahkunut mälestatakse vastavalt kohalikule tavale kas matusele järgneval püha­päeval või hiljem (40 päeva möödumisel surmast). Kus puudub kindel mälestamiste tava, on igati asja­kohane see välja töötada.“[24] Mälestamise sisu ei ole juhendis täpselt defineeritud.

Käesoleva artiklisarja järgmises ja viimases osas tuleb juttu õigeusu kiriku aru­saamadest ja praktikast.

Laulupalve surnute mälestamise pühal:

Igavene Jumal ja Isa, Sina ei ole mitte surnute, vaid elavate Jumal, Sinus elavad kõik usklikud, kes mulla all oma kambrites magavad. Me palume Sind, ära lase meid surma ja tema hirmutuse pärast araks minna, vaid hoia meid oma Püha Vaimu läbi armulikult õiges usus ja südame­tunnistuse rahus, et kristlikult elame, ja kui tund tuleb, õndsasti siit lahkume ning rahus uinume, kuni Sina hauad avad ja meid igaveseks eluks üles äratad Jeesuse Kristuse, oma armsa Poja, meie Issanda läbi. Agenda 1902 / EELK Agenda 1951

  3. Õigeusk ihust ja hingest

„Mind hääleta ja hingeta maas nähes…“

Lühikest ülevaadet õigeusu kiriku õpetusest ja praktikast seoses surma ja surnutega on kohane alustada tsitaadiga tuntud inglise õigeusu teoloogi piiskop Kallistos Ware (s 1934) raamatust „Õigeusu tee“, kus ta rõhutab, et kristliku arusaama kohaselt kuuluvad ihu ja hing kokku isegi pärast surma:

„Teiseks usume me kui kristlased mitte ainult hinge surematusse, vaid ka ihu ülestõusmisse. Jumal on meid luues nõnda seadnud, et inimese hing ja ihu on teineteisest sõltuvad ja ühel pole ilma teiseta õiget elu. Tänu pattu­langemisele lahkuvad need kaks teineteisest siis, kui ihu sureb, ent see eraldumine ei ole lõplik ega igavene. Kristuse teise tulemise ajal tõuseme me surnust üles nii hinge kui ihuga ja astume nõnda, hing ja ihu jälle koos, Issanda viimse­päeva kohtu ette.“[25]

Jumal on loonud inimese terviklikuks, ihust ja hingest koosnevaks olendiks. Surm ja maise ihu hävimine tähendab seega inimese loomupärase seisundi ebaloomulikku katkestamist. „Väljaspool ihu ei suudaks me elada. Ainult Jumala tahtel lõhestatakse teatud ajaks see loomulik liit,“ kirjutab püha preestermärter Sergi Metšov.[26]

Kuidas aga mõistab õigeusk hinge olukorda pärast surma? Lühidalt vastates järgmiselt: kehast lahkunud hing läbib isikliku kohtu­mõistmise ja jääb ootama surnute ülestõusmist ning lõplikku, viimset kohut, saades juba ette teatud määral osa kas paradiisi rõõmudest või põrgu valudest („inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,“ Hb 9:27).

Läänekiriku õpetust puhastus­seisundist (purgatoorium, puhastus­tuli), milles suur osa hingi peab ülestõusmisele ja viimsele kohtule eelneval ooteajal viibima ja kannatama, ei ole õigeusu kirikud omaks võtnud. Teisalt ei ole õigeusu kirikud teinud ka sellist järeldust nagu protestantism, mis purgatooriumi kohta käivat õpetust tagasi lükates loobus üldse surnute eest palvetamisest. Õigeusu kirikus ollakse endiselt seisukohal, et lahkunute pärast saab ja tuleb palvetada. Ühes õigeusu õpetuse aluseid tutvustavas teoses on märgitud, et „kuni inimkonna maine ajalugu pole veel lõppenud, võivad maa peal elavad Kiriku liikmed siit ilmast lahkunuid aidata, ja seda eelkõige oma palvetega.“[27]

Õigeusu kirik palvetab lahkunute eest nii jumalikul liturgial (armulauaga jumala­teenistusel) kui erinevatel talitustel (matus, hingepalve). Palvetatakse, et Jumal võtaks lahkunu hinge vastu ja „asetaks ta sinna, kus Jumala palge valgus paistab“ ja „kus kõik õiglased hingavad“.[28] Matuse­­talitusel aga lastakse lahkunul lauljate suu läbi elavatega kõnelda, kutsuda neid temaga hüvasti jätma ja anuda nendelt eestpalvet:

„Mind hääleta ja hingeta maas nähes, nutke mu üle, vennad ja sõbrad, sugulased ja tuttavad. Alles hiljuti rääkisin teiega ja äkitselt tuli mulle hirmus surmatund. Tulge kõik, kes mind armastate, ja andke mulle suud viimset korda, sest ma ei saa enam ühes teiega elada ega rääkida. Mina lähen nüüd kohtumõistja ette, kus inimeste vahel vahet ei tehta: sulane ja isand seisavad seal ühes, kuningas ja sõjamees, rikas ja vaene – kõik ühesuguses väärtuses; igaüks saab oma tegude järele au või häbi. Ma palun teid kõiki: paluge alati mu eest Kristust Jumalat, et Ta ei saadaks mind mu pattude järele hirmsasse valupaika, vaid viiks mu sinna, kus eluvalgus paistab.“[29]

Hinge teekond ja vaimulikud tollimajad

Õigeusus, eriti Vene Õigeusu Kirikus, on tuntud õpetus vaimulikest tollimajadest, mis lähtub mõnedele vaimulikele isadele osaks saanud nägemustest ja seisneb selles, et pärast surma katsutakse hing läbi tema teele jäävates „kontroll­­punktides“, kus tal tuleb oma pattude kohta vastust anda. Üldist, ametlikku heakskiitu pole see õpetus õigeusu kirikus siiski pälvinud. Juba ülal osundatud raamatus „Õigeusu alused“ märgitakse, et Kiriku teadmised inimese surma­järgsest kogemusest pärinevad Pühakirjast, pühade isade kogemustest ja Kiriku enda sajandite­­­pikkustest vaatlustest. „Ent inimese hauataguse eksistentsi kohta pole olemas kindlaid dogmasid – Kirik püüab oma tegutsemisega tuua vaid lahkunule maksimaalset kasu.“[30]

Sellegipoolest esitatakse mainitud teose peatükis „Hinge surmajärgne saatus“ üksik­asjalik ülevaade hinge olukorrast nelja­kümne päeva jooksul pärast surma:

„Esimesed kaks päeva on hingel on hingel veel suhteline vabadus ja ta võib külastada paiku, mis olid talle elu ajal kallid. Kolmandal päeval alustab aga hing oma tõusu teistesse sfääridesse ning peab selle rännaku jooksul läbima langenud inglitega täidetud õhuruumi. Seal ründavad hinge kurjad vaimud, süüdistades teda kõigis tema pattudes ning kutsudes tunnistajateks needsamad deemonid, kes inimese tema elu ajal neisse pattudesse tõukasid. Sel rännakul varitseb hinge oht mitte jõuda taevasse, vaid olla sealsamas põrgusse paisatud. Seepärast palvetab Kirik just sel päeval eriliselt lahkunu eest. Õigeusu Kirik peab õpetust „vaimulikest tollimajadest“ sedavõrd tähtsaks, et meenutab seda paljudes oma teenistustes, valmistades oma lapsi ette eelseisvateks katsumusteks.

„Vaimulikud tollimajad“ õnnelikult läbinud hingele näidatakse 37 päeva jooksul nii taevaseid eluasemeid kui ka põrgu­sügavusi, mida mööda ta rändab veel teadmata, kuhu ta ise on määratud. Alles neljakümnendal päeval pärast surma toimub isiklik kohus, kus langetatakse jumalik otsus selle paiga kohta, kus hingel tuleb viibida kuni üleüldise Hirmsa Kohtuni.“

Vaheolukorras viibivaid hingi on võimalik aidata eestpalvete ja jumaliku liturgia veretu ohvriga (vrd ladina kiriku arusaamaga missaohvrist):

„Pärast isiklikku kohut neljakümnendal päeval jäävad ühed hinged igavese õndsuse ootamise seisundisse, teised aga hirmu seisundisse igaveste piinade ees, aga nii üks kui teine seisund võtab oma lõpliku kuju alles pärast Hirmsat Kohut, kui hinged taasühinevad ihudega. Enne seda on võimalik veel hinge seisundi parandamine, eriti tänu veretule ohvrile, mis selle hinge eest tuuakse (meenutamine Jumalikul Liturgial), muudele palvetele ja ka armulaua­andide jagamisele, mida tehakse hinge aitamise nimel.“

Elavad pühakud

Õigeusu kirikus (nagu ka katoliku kirikus) austatakse pühakute säilmeid. Arvestades Lutheri ja teiste reformaatorite eitavat suhtumist keskaegse katoliku kiriku praktikasse, peavad paljud protestandid ka tänapäeval „reliikviatekultust“ ebavajalikuks või koguni ebakristlikuks kombeks. Ometi on pühad säilmed õigeusuliste kristlaste jaoks olulised, sest nad kannavad ja vahendavad Jumala pühitsevat armu, mis jääb püha inimese maiste säilmete juurde ka pärast hinge lahkumist kehast.

Meie teemat silmas pidades on oluline, et pühad säilmed tunnistavad hinge ja ihu ehk inimese ja tema maiste säilmete kokkukuuluvusest ka pärast surma. „Pühakute pühadus ei sisaldu mitte ainult nende hinges, vaid laieneb vältimatult ka nende ihule – pühakul on püha nii hing kui ihu,“ kirjutab serbia teoloog ja munk Püha Justin Popović (1894–1979).[31] Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus osundab oma kirjutises pühakute säilmete kohta Püha Gregorios Palamast (1296–1359), kes on öelnud: „Me austame pühi säilmeid, sest nii nagu jumalikkus ei lahkunud Issanda kehast nende kolme päeva jooksul, mil Ta hauas oli, samal kombel ei ole ka pühad säilmed kaotanud midagi oma pühitsevast jõust.“ Sama kinnitab ka Püha Siimeon Uus Teoloog (949–1022): „Hing, mis on tunnistatud väärt olema osa saama Jumala Armust, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu Arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu.“[32]

Osundagem ka kirikuisa Püha Johannes Damaskusest (u 675–749), kes kirjutab:

„Pühakud said armu poolest selleks, kes on Issand Kristus oma olemuselt. S.t. said jumalaiks armust, Jumala puhtaiks ja elavaiks eluasemeiks. Sest eks ole ju Jumal öelnud: Ma tahan nende sees elada ja käia ja olla nende Jumal (2Kr 6:16). Sealjuures räägib Pühakiri: Aga vagade hinged on Jumala käes, ja mingisugust valu ei puutu nende külge (Trk 3:1). Ja pealegi, mis võiks olla hinnalisem, kui olla Jumala kätes!? Jumal on ju Elu ja Valgus, ja need, kes on Jumala kätes, asuvad Elus ja Valguses. [---]

Kuid pühakud pole surnud. Sellest ajast peale, kui see, kes ise on Elu ja elu Põhjus, surnute hulka arvati, ei nimeta me enam surnuteks neid, kes on uinunud ülestõusmise lootuses ja usus Temasse. Ja kuidas saakski surnukeha imetegusid teha? Kuidas saaks sellisel juhul seletada seda, et pühad säilmed kihutavad minema kurje vaime, ravivad ihuhädasid, tervendavad haigeid, teevad pimedad nägijaks, puhastavad pidalitõbised, peletavad kiusatusi ja viletsust ning lasevad igal heal annil, mis tuleb valguste Isalt, langeda nende peale, kes paluvad tugeva usuga.“[33]

Püha Justin Popović rõhutab, et sakramentide ja pühade vooruste läbi pühitsetud inimeste kaudu saavad pühitsetud ja Kristuse-sarnaseks muudetud loodu ja mateeria:

„Siit ka säärane rõõm – pühakute mürritilkuvad säilmed. See hinnaline ime on antud pühadele säilmetele näitamaks, et kristlased on tõepoolest Kristuse hea lõhn Jumalale (2Kr 2:15), nad on viiruki suitsutamine Jumalale ja taevale. Evangeeliumi tõde on selline: inimese patt on lehk Jumala ees; ja igasugune patt on lehkava viiruki suitsutamine saatanale. Pühade saladuste ja pühade vooruste kaasabil saavad aga kristlased „Kristuse heaks lõhnaks Jumalale“. Siit ka pühakute mürrieritavad säilmed.“ [34]

 Matusel ja lahkunu mälestamisel lauldav kondak:

Lase puhata, oh Kristus, oma sulase (ümmardaja) hing ühes pühadega seal, kus ei ole haigust, ei kurbust ega ohkamist, vaid kus lõpmata elu on.

Palve õigeusu palveraamatust:

Mõtle, oh Issand, ka kõikide meie vanemate, vendade, õdede ja kõikide õigeusu ristiinimeste peale, kes siin ja igal pool puhkavad ja kes ülestõusmise ja igavese elu lootuses uinunud on; asuta neid oma pühade hulka, kus Sinu pale valgus paistab, ja heida armu meie peale kui helde ja inimese­armastaja. Aamen.

Elu ja surma küsimus. Kokkuvõtte asemel

Vaatlesime lühidalt erinevate kristlike kirikute arusaamu ja õpetusi surmast ning surma­järgsest olukorrast. Olulises osas langevad need ühte ja vastavad sellele, mida väljendavad Pühakiri ja vana aja usutunnistused.

Surm on oma kehast lahkuma sunnitud hingele vapustav kogemus. Neile, kes surevad Jumala vaenlastena, avaneb kohutav välja­vaade. Nad on jäänud ilma oma armastatud maisest elust, nendest naudingutest ja rõõmudest, millega nad olid harjunud, kuid see, mis neid ees ootab, on palju troostitum. Valuga ootavad nad Kohtu­mõistja suust lõplikku ja muudetamatut otsust: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!“ (Mt 25:41)

Seevastu Jumalaga sõpruses lahkunud leiavad kirjeldamatut lohutust ja rõõmu teadmisest, et nad on võitnud. Nad ütlevad: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist“ (2Tm 4:7–8). Ja isegi kui tuleb veidi oodata, enne kui nende rõõm saab täielikuks, tunnevad nad koheselt kergendust teadmisest, et neid ei tõugata ära. Valguses viibides jõuavad nendeni Issanda sõnad: „Mina elan ja ka teie peate elama“ (Jh 14:19).

Pühakirja alusel võime väita, et nii maine, võitlev Kirik (Ecclesia militans) kui taevane, võidutsev Kirik (Ecclesia triumphans) on üheskoos palvetav Kirik (Ecclesia orans). Palve Jumala poole ühendab elavaid ja „surnuid“. Nagu on öelnud piiskop Kallistos Ware: „Elavad ja surnud kuuluvad ühte ja samasse perre. Surma­kuristik pole ületamatu, sest me saame kokku Jumala altari ees.“[35]

Lõpetuseks aga olgu märgitud, et kui tunneme huvi, mis saab meist siis, kui maine elu elatud, ei ole tegemist lihtlabase uudis­himuga. Vastupidi, õige teadmine sellest, mis ootab ees, on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

Avaldatud veebiajakirjas Meie Kirik kolmes osas (30.10, 04.11 ja 10.11.2014)

Märkused

[1] Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium, Tallinn: Eesti Apostellik Administratuur, 2008, lk 66.

[2] Kompendium, lk 67–68.

[3] Kompendium, lk 68.

[4] Kompendium, lk 51.

[5] Horst Georg Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, Tartu: Greif, 1994, lk 218.

[6] Marek Tamm (koostaja), Keskaja kirjanduse antoloogia, Tallinn: Varrak, 2013, lk 140.

[7] Thomas Kempisest, Kristuse jälgedes, Tallinn: Logos, 2003, lk 79–80.

[8] Aurelius Augustinus, Pihtimused, Tallinn: Logos, 1993, lk 200, 202.

[9] Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg, koostanud ja toimetanud Anti Selart, Tartu 2012, lk 256.

[10] Eesti ajalugu II, lk 380–381.

[11] Martin Luther, Valitud tööd. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 216.

[12] Osundatud teosest: Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2013, lk 314.

[13] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014, lk 182.

[14] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, lk 37.

[15] Osundatud väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad, lk 165.

[16] Tänapäeva lugejale on hõlpsamini kättesaadav selle teose ingliskeelne tõlge, purgatooriumi küsimust käsitletakse 3. köites: Martin Chemnitz, Examination of the Council of Trent, Part III, St Louis: Concordia Publishing House, 1986/2007, lk 224–352.

[17] Osundatud teosest: A. Hiob, Luterliku dogmaatika alused, lk 314–315.

[18] Horst Georg Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, Tartu: Greif, 1994, lk 219; Hiob, Luterliku dogmaatika alused, lk 311.

[19] Vt http://www.lcms.org/faqs/doctrine#degrees.

[20] Robert Christman, „The Pulpit and the Pew“ – teoses: Robert Kolb (ed), Lutheran Ecclesiastical Culture, 1550–1675, Leiden, Boston, 2008, lk 284.

[21] J. G. Davies (ed), A New Dictionary of Liturgy and Worship, London, 1986, lk 125.

[22] Pöhlmann, Dogmaatika põhijooned, lk 233.

[23] Hea ülevaate sellest teemast annab Krista Kodrese (ja osaliselt Jüri Kuuskemaa) kirjutatud peatükk „Memoriaalkunst“ teoses: Eesti kunsti ajalugu 2, 1520–1770, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 383–415.

[24] Jumalateenistuste ja talituste juhend, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, 2013, lk 155.

[25] Metropoliit Kallistos Ware, Õigeusu tee, Tallinn: EAÕK kirjastustoimkond, 2001, lk 135.

[26] Kiriku saladus, Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2007, lk 135.

[27] Õigeusu alused. Sissejuhatus Õigeusu Kiriku õpetusse, Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2004, lk 109.

[28] Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Talitusraamat, EAÕK Sinodi väljaanne, 1940, lk 144.

[29] Talitusraamat, lk 72.

[30] Õigeusu alused, lk 112.

[31] Kiriku saladus, lk 141.

[32] Metropoliit Stefanus, Pühade säilmete tähendus õigeusu kirikus (2005), EAÕK kodulehekülg: http://www.eoc.ee/opetus/puhade-sailmete-tahendus-oigeusu-kirikus/.

[33] Osundatud teosest: Kiriku saladus, lk 147.

[34] Kiriku saladus, 148.

[35] Piiskop Kallistos Ware, „Surmast ja ülestõusmisest“, Usk ja Elu 6/2008, lk 56.