Matteuse 25:1–13

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Jeesus toob oma tähendamissõnas kümnest neitsist ja õlilampidest meie silme ette häireolukorra. Ta kõneleb sündmusest, mis ei ole tähtis mitte ainult kümnele neitsile, vaid ka peigmehele ja kõigile teistele, kes on seotud pulmadega. Peigmees on tulemas pruudi vanemate juurde, et viia oma väljavalitu enda vanemate majja, kus toimub tseremoonia ja pulmapidu. Pruutneitsid ootavad koos pruudiga peigmeest, et olla noorpaarile saatjaskonnaks ühest majast teise. Kui pulmapidu toimub õhtul (lõunamaal läheb varakult ja äkitselt pimedaks), on vaja, et keegi valgustaks lampidega teed. Kui lampe ei oleks, komberdaksid mõrsja ja peigmees pimeduses ning jääksid pulmamajja hiljaks. Igal juhul oli tol ajal see lampide värk üks tähtis asi.

Jeesuse loos on neitsid, see tähendab siis kristlik kogudus, jagatud kahte rühma. Viis on mõistlikud ja viis rumalad. Rumalatel ei olnud küllaldaselt õli lampides, et hoida neid põlevatena, kuni peigmees viibis. Kui siis peigmees viimaks saabus, avastasid nad, et lambid on kustunud. See oli kohutav olukord. Midagi taolist, kui enne sõitu läbi kõrbe jääb hooletuse tõttu kontrollimata kütus autopaagis. See ei olnud mingi sotsiaalne häda ega mõnede teismeliste tüdrukute õnnetus, et nad ei saa ennast pulmas näidata, vaid tegu oli katastroofiga, mis tekitas viie rumala neitsi seas tõelise paanika. Jutt on häireolukorrast, mille tekitab Jeesuse teine tulemine, Tema tagasipöördumine maale. Meid tabav kriisiolukord saab olema tohututes mõõtmetes  ja tagajärjed suurejoonelised ning vapustavad. Ettevalmistunud pruutneitsid saavad osa pulmapeo rõõmust, aga hooletute jaoks jääb sõnades väljendamatu kibe kurbus ja kahetsus.

Just enne seda tähendamissõna oli Jeesus rääkinud oma jüngritele aegade lõpu märkidest ja valmisoleku vajadusest, kuna Issanda tulemine on ootamatu. Sellele lisab Ta tähendamissõna pulmast ja pruutneitsitest, et võiksime kontrollida, kas oleme valmis. Kas meil on kõik vajalik , et järgneda peigmehele? Kas oleme Kristuse tulekuks valmis või leiame endid pulmapeo ukse tagant? Me ei tohi oodata viimse hetkeni, et siis alustada oma usuelu korrastamisega. Juba pikka aega enne kohutava päeva saabumist tuleb meil üht-teist teha.

Eelkõige peame õli kokku ostma. Kui me tahame olla mõistlikud, siis ei tohi meil olla millestki kahju usuõli varumisel. Kujuta ette, mis toimuks inimestega, kui keegi müüks igavese nooruse eliksiiri. Rahvas jookseks tormi selle peale. Nad annaksid ära kõik, mis neil on, et saada tilgakenegi imettegevat rohtu. Aga sisuliselt seda ju Issand läbi kiriku pakubki. Meile antakse surematuse rohtu, jagatakse tasuta õli, et valgustada teed läbi surmaoru. Õli on nii palju, et ajab lausa üle ääre. Tänapäeva tingimustes tuuakse vaat et lausa koju kätte. Aga keda ei ole – on tormijooksev rahvamass.

Ei ole mingit kahtlust selles, et õli, mida vajame, on Jumala sõna. See on evangeelium, palve ja sakramendid. Lambi leegi ehk siis meie usu võimsus sõltub sellest, kui sagedasti Jumala armuvahendeid tarvitame. Sa ei pea tundma muret oma lambi pärast, kui su piibel sagedasest lugemisest narmendab ja iga hingamispäev oma sammud missale sead, et armulauas vastu võtta kõige paremat ja puhtamat usuõli. Ma ei väsi seda kordamast, et armulud on surematuse rohi.

Need koguduse liikmed, kelle piiblid raamaturiiulil tolmuvad ja kes korra või kaks aastas Issanda ihust ning verest osa saavad, peavad endilt küll tõsiselt küsima, kas me ei kuulu mitte rumalate pruutneitsite seltskonda. Kurb tõdeda, aga neid on meie koguduses rohkem kui pooled. Nad elavad muretus lootuses, et küll Jumala arm nad hädast välja aitab. Jah, Jumala arm on tõesti suur, aga mitte nii suur, et me võiksime  rumalate kombel oma usuelu unarusse jätta. Ilusailma kristlased hoolitsevad küll selle eest, et talveküte oleks muretsetud, kuid usulambile õli hankimise jätavad hooletusse. Väikestes asjades ollakse targad, aga kõige suuremas ja olulisemas rumalad.

Kui Kristus räägib meile tõtt endast ja meist ning hoiatab meid, siis on see Jumala arm. Ka see on arm, kui meil soovitatakse olla ettevalmistatud Issanda tulekuks. Jeesuse sõnad püüavad meis luua tõsise suhtumise taevariiki. Kui me võtame tõsiselt Kristuse taastulekut, pannes tähele Tema sõnu ja need on sööbinud südamesse ning me usume, et valmisolek on vajalik, siis teame, et oleme puudutatud Pühast Vaimust ja arvestame tõsiselt taevase pulmapeoga. Vastasel juhul oleksime laisad, hooletud ja rumalad ning võtaksime Jumala armastust enesest mõistetavalt.

Ärgem tehkem sama viga, mida rumalad tegid. Nad leidsid endid väljajäetuna, suletud ukse taga seismas. Kõrvus helisemas Issanda napid ning külmad sõnad: “Ma ei tunne teid.”

Meie Issand hilineb. Võib olla on see hea, kuna see annab meile aega varuda rohkem õli, annab võimaluse korrastada oma lambid ja kuulutada teistelegi Tema hoiatust. Teenides Jumalat, pühitsedes armulauda, õppides tundma Jumala Sõna, palvetades, pattu kahetsedes ja mõtiskledes evangeeliumi üle me hoiame oma usulambid põlevatena, kuni Issand tuleb. Ja loomulikult ei peida me oma usutuld kuhugi sara alla ega pühakoja müüride vahele, vaid see põleb nii, et on nähtav kõigile. Ja omakorda, mida eredamalt see põleb, seda rohkem õli me vajame. Ei ole nii, et ristimisel saadud suutäiega vead elu lõpuni välja.

Rumalad ei võta hoiatust tõsiselt ja arvavad, et suudavad ise ületada kõik ettetulevad raskused ja kriisid. Kergemeelselt arvavad nad, et lõpuks saab olema kõik hästi, vaatamata sellele, kas nad valmistusid selleks ette või ei. Nad pilkavad meid, kui me ostame kokku kogu alevikus leiduva õli. Peavad meid kiiksuga vennikesteks või usufanaatikuteks. Aga kui öö saabub ja Eluissand äkitselt ilmub, siis rumalad märkavad, kui naiivsed nad olid. Paraku siis enam ei anta aega õli hankimiseks, olgu neil kas või miljonid mängu panna. Siis on ulgumine ja hammaste kiristamine.

Mõistlikud aga järgnevad sellele, kelle jaoks endid ette valmistati, et nautida igavest rahu ja rõõmu. Seda mõistlikuks olemist soovin ma ka sinule, armas kirikuline. Aamen.