Täna sada aastat tagasi, 5. juunil 1921, pühitsesid Uppsala peapiiskop Nathan Söderblom ja Porvoo piiskop Jaakko Gummerus ametisse Eesti evangeelse-luterliku kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke.
Eesti luterlikus kirikus säilis piiskopiamet Põhja-Eesti alal (Tallinna ehk Eestimaa piiskopkonnas), ja seda tänu Rootsi võimu alla minekule. Kuigi luterlik Tallinna piiskopitool püsis 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi esimestel kümnenditel kaua vakantsena (järjepanu 52 aastat, 1586–1638), siis põhimõtteliselt nägid Rootsi võimud piiskopi asukohana ikkagi Tallinna, erinevalt Liivimaast, kuhu määrati vaid (kindral)superintendent, kes resideeris Tartus või Riias. Erinevus väljendus selleski, et Tallinna piiskopid pühitseti piiskoplikult ametisse Uppsala toomkirikus. (Andres Andresen osutab siiski sellele, et 1686. aasta Rootsi kirikuseaduse järgi kuulusid piiskopile ja superintendendile ühesugused õigused ja kohustused.) Üldse oli aastatel 1569–1710 ametis üheksa piiskoppi, kui jätta kõrvale ilmik hertsog Magnus ja Petrus Folling, kes suri enne ametisse astumist. Usupuhastusele vaatamata oli Rootsi luterlikus kirikus säilinud ka piiskopiameti apostlik suktsessioon, mida, tõsi küll, eriti ei tähtsustatud. Kuid nagu kohe näeme, oli sellel ajaloolisel tõsiasjal (nimelt piiskopiameti säilimisel Põhja-Eestis) põhimõtteline tähtsus EELK esimese piiskopi ametisse pühitsemise jaoks, mis toimus taotluslikult Rootsi korra järgi ja Uppsala peapiiskopi juhatusel. Tallinna piiskopitool jäi taas vakantseks 1710. aastal, kui Eesti alad läksid Vene keisririigi koosseisu. Vene ajal piiskopi ametikoht puudus, kuigi konsistooriumi eesistuja ehk presidendi kohta kasutati nimetust «maanõunik-piiskop» (Landrath-Bischof). Aastatel 1833–1919 oli Eestimaa kubermangus üksteise järel ametis seitse kindralsuperintendenti. 1832. aasta kirikuseaduse § 288 järgi võis keiser annetada superintendendile eeskujuliku teenistuse eest piiskopi tiitli, kuid see ei toonud kaasa mingisuguseid ametialaseid ega muid eesõigusi.
10.–12. septembrini 1919 oli Tallinnas koos II kirikukongress, kus uue põhikirja alusel valiti kindralsuperintendent Wilhelm Kentmanni ja senise konsistooriumi asemele uus, «ajutine» konsistoorium ja piiskop. Piiskopiks valiti Keila koguduse õpetaja Jakob Kukk, esialgu küll ajutiselt. 14. oktoobril 1920 valis Tallinnas «Estonia» kontserdisaalis kokku tulnud I kirikupäev Jakob Kuke eluaegseks piiskopiks 233 poolthäälega 257-st. Tervituskõne äsja ametisse valitud piiskopile pidas Hugo Bernhard Rahamägi:
«Armas Eesti Evangeeliumi Kiriku Ülevaataja ja Hingekarjane! Kirikupäev on arvanud heaks sind Eesti Evang. Kiriku piiskopiks valida. Kui Kirikupäev seda tegi, siis teadis ta, et Eesti Evangeli Kirikul ei ole praegu mitte võimalik sind kõige pealt auga üle külvata; ta teadis, et ei ole Eesti kirikul ka mitte sulle vara rohkelt sülle raputada, vaid kui ta sind niisuguse tähtsa koha peale valis, siis ta teadis, et temal sinu mehiste õlade peale on ainult üht asja panna: tööd ja koormat, mida Eesti Ev. Kiriku ülesehitamine sinult nõuab.»
Piiskopi ja konsistooriumi liikmete ametisse valimist kommenteeris Rahamägi hiljem nii: «Sellega on loodetavasti ka üks tükk Balti ajaloost hauda maetud, see osa, kus rahval senini midagi ütelda ei olnud, kus tal aga asja enese pärast palju ütelda oleks tulnud.»
Piiskopiamet võeti EELKs üldiselt hästi vastu. Selles nähti uuele rahvakirikule sobivat juhtimisvormi vastandina härraskiriku superintendendile. See oli ka märk suunamuutusest – Eesti vaba rahvakirik distantseerus Saksa kirikukorralduse mudelist ja üritas läheneda Põhjamaadele (Rootsile ja Soomele), kus piiskopiamet oli usupuhastusele vaatamata katkematult säilinud. Loomulikult oli pastorite hulgas neid, kes suhtusid harjumuspärase superintendendi asendamisse piiskopiga umbusklikult. Tõsine mõtte- ja sõnavahetus tekkis esimese piiskopi ametissepühitsemise viisi üle. Asi oli nii, et algul paluti pühitsejaks vennasrahva kirikupea – Turu peapiiskop Gustaf Johansson, kuid tema äraütlemise järel pöörduti Uppsala peapiiskop Nathan Söderblomi poole. (Niilo Pesonen kirjutab, et konservatiivne Johansson tundis Söderblomi liberaalsemate vaadete suhtes vastumeelsust ega olnud ilmselt kindel ka Kuke teoloogilistes tõekspidamistes.)
Piiskop Kuke pühitsemine leidis aset 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus, Rahamäe sõnul jättis see sündmus «igapidi ülendava mulje». Kella poole üheteistkümne paiku liikus vaimulike protsessioon tuhandete pealtvaatajate kaasaelamisel Jaani kirikust Kaarlisse, kõige ees Rahamägi piibliga ja kokkupandud piiskopimantlit käes hoidev Kaarli III pihtkonna õpetaja Artur Sommer, «mõlemad missakuubedes», nagu märgib Jakob Aunver. (Rongkäigu fotolt siiski paistab, et Rahamägi oli talaaris, kuid Sommer ja Rootsi kiriku preester Froste kandsid tõepoolest rootsi kombe kohaselt albat ja kaasulat.) J. Kukk oli rõivastunud albasse ja vöötatud violetse vööga. Kaarli kirikus pidas algusliturgia Rahamägi, jutlustas Kukk. Pärast jutlust kogunesid vaimulikud ja konsistooriumi assessorid käärkambrisse, et uues protsessioonis pühitsemistalituseks kirikusse siseneda. Rahamäe sõnul talitas Rootsi peapiiskop «õnnistamist selle korra järele, nagu omal ajal Eestis Rootsi piiskoppe ametisse õnnistati, kinkides Eesti piiskopile ka värvilised ametiriided ja piiskopi karjasesaua.» Piiskopi kuldne ametirist oli koguduste kingitus. Pikema kõne pidas Söderblom saksa keeles, tuletades meelde rootsiaegseid Tallinna piiskoppe Johann Gelderni, Christian Agricolat ja Joachim Jheringit. Rahamägi luges selle kõne ette ka eesti keeles. Õnnistamistalituse ja palve pidas Söderblom eesti keeles, ka assisteeriv Porvoo piiskop Jaakko Gummerus, kes esindas Johanssoni asemel Soome kirikut, kõneles eesti keeles. Kui pühitsetav oli vastanud neljale ettenähtud küsimusele ja lugenud usutunnistuse, andis peapiiskop talle üle ametisse kinnitamise kirja ja piiskopiristi, mille ta võttis oma kaelast. Siis pandi Kukele ülle piiskopimantel ja anti kätte karjasesau. Vaimulikud kogunesid pühitsetava piiskopi ümber, ütlesid pühakirja salmi ja õnnistasid teda, lugedes Meie Isa palvet, samal ajal laulis koor «Oh Püha Vaim, meil tule Sa».
Paraku riivasid harjumatud rõivad ja uhked välised kombed paljude alalhoidlike eesti ja baltisaksa pastorite luterlikku identiteeti. Teisel kirikupäeval, mis peeti 14.–16. juunil 1921. aastal Tallinnas – vaid kümmekond päeva pärast piiskop Kuke ametisse pühitsemist –, esitas Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja Aleksander Kapp «paljude mõtteosaliste nimel» arupärimise toimunu kohta. Kuna arupärimises ja sellele järgnenud sõnavõttudes esitati nii ühelt kui teiselt poolt piiskopiameti küsimuses iseloomulikke seisukohti, siis väärib see keskustelu veidi lähemat vaatlemist.
Enne arupärimise ettelugemist avaldas Kapp oma isiklikku lugupidamist ja austust piiskopi vastu ja selgitas, et see ei ole esitatud piiskopi vastu isiklikult. Arupärimises (mille teksti koostajaks oli ilmselt Kapp ise) väideti, et piiskop seati ametisse tarvitusel olevast agendast ja kiriku põhikirjast mööda minnes, milline tegevus «evangeeliumi kiriku vaimus ei olnud». Edasi juhiti tähelepanu sellele, et kuigi usuteadlaste konverents oli olnud nõus Rootsi ja Soome piiskoppe õnnistamisele kutsuma, ei soovitud ametisse seadmist «kõiksugu ehtimiste ja välispidiste kommetega». Konverents olevat isegi rõhutanud, et õnnistamist ei tule mõista piiskopi suktsessiooni mõttes, «s.o et piiskop piiskopilt käte pealepanemise läbi iseäralist ameti vaimu ja väge saab.» Arupärimises esitati neli küsimust ja kaks ettepanekut. Küsimused olid järgmised: 1) kelle volitusel muutis konsistoorium piiskopi ametisse seadmise viisi, 2) miks loobuti evangeelse kiriku lihtsusest ja anti tervele õnnistamisele katoliku maik, 3) mis õigusega lahkneti pühakirjal põhinevast õpetusest kristlaste üldisest preestriametist, kui laululehel räägiti «pühade apostlite õnnistusega kaetud piiskoppide aujärjest», 4) kas ei ole see arusaam piiskopiametist hädaohtlik vabale rahvakirikule.
Sellest tulenevalt panid arupärijad ette, et 1) kirikupäev otsustaks, et niisugune õnnistamise viis tulevikus ära jääks ning et 2) eksiarvamuste vältimiseks anda kiriku ülemkarjasele teine ametinimetus, näiteks «kirikuvanem». Arupärimist põhjendades ütles Kapp, et asjal on sisuliselt kolm külge: esiteks, missuguse seaduse põhjal uus ametisse seadmise moodus sisse toodi, teiseks õnnistamise talituse vormiline külg ning kolmas ja neljas punkt tabavad uue mooduse motiive. Ta oli seisukohal, et põhikirjast tuleb kinni pidada. Õnnistamise kohta küsis ta, miks anti sellele katoliku maik. «Meil oli seni lihtne ja väga ilus kord,» ütles ta. Kas tõesti polnud Rootsi ja Soome piiskopile võimalik öelda: «Tulge ja tehke meie viisi järele»? Kapp kiitis piiskop Gummerust, kes oli ilmunud lihtsas talaaris ja oli seega tabanud eesti rahva maitset. Kapi meelest olid usklikud koguduseliikmed üleliigse hiilguse vastu, intelligents aga kiitnud selle heaks, leides, et riik on iseseisev ja kirik «peab oma hiilgusega seda iseseisvust toetama». Kapi arvates peaks kirik riigi toeks saama siiski lihtsusega. «Rootsi liturgia on katholiikline,» kuulutas ta. «[…] Piiskopi riided ja kepp on üleliigsed. […] Katholiku vaim on kihvt, mis meie veresse ei tohi tungida.» Rootsiaegset piiskop Jheringit nimetas ta okupatsioonipiiskopiks, kutsudes esile naeru saalis. Viimaks märkis Kapp, et kuigi vaba rahva karjasele oli küll otsustatud piiskopi ametinimetus anda, tuleks see vahest «kirikuvanemaks» muuta.
Arupärijatele vastas assessor Johan Kõpp, kes selgitas pühitsemisega seonduvaid asjaolusid. Arupärimise esimesele küsimusele, mis puudutas toimunu korrakohasust, vastas ta, et seni ei ole olnud piiskopi ametisseseadmise korda, kuna 1710. aastast saadik ei olnud piiskoppi. Oli kindralsuperintendendi ametisse seadmise kord, kuid superintendent ei ole piiskop ja tema ametisse saamise viis on teine. Teisele küsimusele vastuseks kostis Kõpp: «Meie otsime ühinemist välispidi Rootsi ja Soomega, nõnda ka vaimliselt.» Ta selgitas, et piiskopi pühitsemise korra oli ette pannud Söderblom, kes oli juhtinud tähelepanu sellele, et Rootsi ajal käidi selle korra järele. Kõpp ise oli seisukohal, et välispidised asjad on adiaphora (s.t. õpetuslikult neutraalsed) ning et Lutheril oli niipalju vaimuvabadust, et ta riiete poolest vabaduse jättis. Kolmandaks möönis ta, et sõnad «pühade apostlite aujärjest» olid küll laululehel, kuid nõnda ei olnud konsistoorium kõnelenud ja laululeht ei ole ka konsistooriumi dokument. «Succession’i meie ei tunnista,» oli Kõpp resoluutne. Siiski ei näinud Kõpp piiskopi õnnistamises midagi hädaohtlikku vabale rahvakirikule, kuna tema sõnul ei jaga konsistoorium niisugust (s.t. apostlikku suktsessiooni pooldavat) vaadet. Kõpu vastuse peale sõna võtnud Kapp rõõmustas, et talle olevat ikkagi õigus antud – meil ei ole piiskoppi katoliku mõttes, ükskõik, kas teda kutsutakse piiskopiks või superintendendiks. Selle väite peale oli Kõpp sunnitud taas kord selgitama, et kindralsuperintendendi ja piiskopi vahel «ikkagi sisuliselt ja mitte üksnes nime poolest järsk vahe on, kuna piiskop on nüüd meie kiriku usalduse-kandja.»
Seejärel asuti hääletama kahte ettepanekut. Saadik Gefria oli ette pannud päevakorras edasi minna ja konsistooriumi teguviis piiskopi õnnistamisel heaks kiita. Praost Oskar Gerhard Meder oli esitanud järgmise sõnastuse, mis osutas siiski piiskopi pühitsemise mittevastavusele kirikukorraga: «Õnnistamise viis ei olnud põhikirjaga kooskõlas, aga katholitsismi vaimu seal ei ole.» Kirikupäev otsustas 102 poolt- ja 64 vastuhäälega toetada esimest ettepanekut, Mederi pakutud sõnastus sai 78 poolt- ja 74 vastuhäält. Hääletamist ilmestas Tallmeistri vahelehüüd: «Vastu on saksad ja Kapp», mistõttu viimane vastu hüüdis: «See on insinuatsioon! Siin on ka koguduse liikmeid vastu!» Pärast hääletamist sai sõna veel assessor Jaan Lattik, kes leidis, et paljud kirikupäeva liikmed olid ikkagi piiskopile umbusaldust avaldanud (Kapp protestis taas – sellest ei tule mitte umbusaldust välja lugeda, ütles ta, vaid et tulevikus ettevaatlikum oldaks). Lattiku väitel oli piiskopi õnnistamine rahvale ja ka haritlastele meeldinud ega olnud kirikurahva enamusele vastumeelt. «Meie kirik ühines teatavas mõttes Põhjamaa kirikuga,» seletas ta nagu Kõppki. «Meie austame Saksa usuteadust, Martin Lutherit j.n.e., aga Saksamaa korraldus meile ei meeldi: Saksamaa kirik ilma piiskopita on võimetu kõigile tormidele vastu panema.» Arupärijate kohta arvas ta elavate kiiduavalduste saatel, et piiskopil tuleks karjasekepiga mõnele hästi tugevasti anda.
Väitlus Lattiku ja Kapi vahel piiskopipühitsemise asjus kandus üle ajakirjandusse ja kestis järgnevatel kuudel «Päevalehe» veergudel veel mõnda aega.
Tekst (ilma viideteta): Veiko Vihuri. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 11. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
