Matteuse evangeeliumi esimene peatükk, mille võiks pealkirjastada peatüki esimese salmiga – «Jeesuse Kristuse, Taaveti poja, Aabrahami poja, sünniraamat»^[1] –, koosneb kahest poolest, millest esimene toob meieni Jeesuse maise «saamise loo», teine aga taevase.

Maine sugupuu näitab, et Jeesus on juriidiliselt nii Taaveti kui Aabrahami poeg. See tähendab, et Temas on täitunud iidsed tõotused, Ta on Aabrahami Seeme, kes peab saama õnnistuseks kõigile rahvastele. Väheoluline pole kindlasti seegi, et kuigi too sugupuu sisaldab rohkelt kuninglikke nimesid, kuulub suur osa neist kõike muud kui auväärsetele ja positiivse mainega Vana Testamendi tegelastele.

Ei ole vaja kuigi suurt pingutust nägemaks, et Matteuse evangeeliumi algus kannab ilma seda otseselt välja ütlemata sedasama sõnumit, mida apostel Paulus väljendab näiteks sõnadega: «Kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all. Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.» (Gl 4:3–5)

Niisiis ei kinnita Jeesuse maine sugupuu mitte ainult Tema legitiimsust Aabrahami ja Taaveti pojana, s.t seda, et Ta on tõesti tõotatu ja oodatu, tõeline Messias, vaid sedagi, et Ta on tõeline inimene, s.t Ta on võtnud enda peale kogu langenud inimloomuse, koos patu ja selle tagajärgedega^[2].

Sellele vastandub^[3] – või vähemalt lisandub – Jeesuse taevane «saamise lugu»: «Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda…» (Mt 1:28) Matteuse jaoks on Jeesuse sündimine neitsist vaieldamatu tõsiasi, mille üle arutlemisele, selle tõestada katsumisest rääkimata, ei pühenda ta ühtki silmapilku. Ka järgnev Jesaja tsitaat ei ole mõeldud mitte neistsistsünni kinnitamiseks, vaid selle rõhutamiseks, et Pühakirja tõotused on Jeesuses (ja just Temas) täitunud.

Evangelist mainib, et Maarja, kes oli kihlatud Joosepiga (või Joosepile lubatud – me ei tea, kui palju aega enne kavandatud abielu see toimus), leidis, et ta on Pühast Vaimust käima peal. Kuidas Joosep sellest teada sai, meile ei ütelda.^[4] Meile öeldakse vaid, et Joosep oli õiglane mees ja otsustas seepärast teha, mida pidas oma kohuseks – vastavalt kehtivale tavale –, ent siiski viisil, mis tooks tema kihlatule võimalikult vähe valu ja häbi.

llmselt ei ole küsimus mitte selles, nagu oleks olnud võimalik sündinut avalikkuse eest varjul hoida – pigem otsustas Joosep loobuda Maarja avalikust häbimärgistamisest, s.t tema tegemisest teistele võimalikele patustajatele hoiatavaks näidiseks. Joosepi õigus väljendub siis evangelisti jaoks eeskätt selles, et ta ei soovinud isegi sellele, kes oli tema arvates patune ja talle ülekohut teinud, halba. Seda, et tegemist ei olnud Joosepi jaoks sugugi lihtsa ega kerge küsimusega, näitab verb, mida evangelist kasutab siin «mõtlemise» kohta: sõna ἐνθυμέομαι viitab pingelisele, lausa palavikulisele mõttetegevusele.

Nii Joosepi kui hiljem hommikumaa tarkade ja Jeesuse kannatusloos Pilaatuse naise nägemustest kõneldes kasutab Matteus sõna ὄναρ – «unenägu» –, mis on vastandiks sõnale «ilmsi». Küllap ei ole vale näha siin mitte viidet sellele, et Joosep oleks olnud suuremat sorti magaja, vaid pigem ühelt poolt Vanas Testamendis tuntud «unenägude sepitsejale» (1Ms 37:19), kelle nimi oli samuti Joosep^[5], ning teiselt poolt – mis kahtlemata veelgi tähtsam – sellele, kuidas need nägemused vastanduvad tegeliku tõelisusena sellele, mida nähakse, öeldakse või tehaks ilmsi, mis justkui peaks endast kujutama tõelisust, aga ei ole seda mitte.

Ilmsi näeb Joosep, et Maarja on talle truudust murdnud ja pattu teinud – «unes» aga saab ta teada, et tema kihlatu on süütu ja puhas ning temas sündinu on Pühast Vaimust. Ilmsi nõuab õigus Joosepilt oma kihlatu minemasaatmist – «unes» aga ta mõistab, et tal on seda enam põhjust Maarja koju viia. Ilmsi on Maarja üsas kasvava lapse puhul tegemist patu sigidikuga – «unes» aga «saab ilmsiks», et Ta on see, kes «päästab oma rahva nende pattudest» (Mt 1:21).

Nagu Jeesuse sündimine neitsist, nii on evangelisti jaoks täiesti enesestmõistetav ka see, et Tema nimi pidi olema justnimelt Jeesus, heebreapäraselt יְהוֹשׁוּעַ – «JHWH on pääste» või «JHWH päästab». Selle nimega seostub eeskätt kaks Vana Testamendi tegelast: kõigepealt Joosua, kes viis Iisraeli rahva üle Jordani Tõotatud Maale, ning teisena prohvet Sakarja raamatus nimetatud ülempreester Joosua, kellest kõneldes öeldakse: «Vaata, üks mees, nimega Võsu, võrsub oma pinnast ja ehitab üles Issanda templi.» (Sk 6:12)

Joosep mõistab, et laps, keda tema kihlatu kannab, on see tõotatud Võsu, keda on oodatud ja kes tuleb, et «ehitada üles Issanda tempel», s.t päästa oma rahvas nende pattudest.^[6] Ning et vähemalt mingil kombel on selleks templiks, mida too jumalik Võsu on tulnud üles ehitama, seesama noor naine, kes on nüüd tema hoolde usaldatud.^[7]

Evangelisti jaoks on täiesti selge, et selles kõiges, mis on sündinud, on täitunud iidsed tõotused ning teostunud muuhulgas ka prohvet Jesaja ettekuulutus neitsist, kes jääb lapseootele ja toob poja ilmale. Nagu juba öeldud, et kuluta Matteuse hetkegi sellele, et hakata neitsistsünni üle arutlema või katsuda seda kuidagi tõestada. Tema jaoks on kõik sama selge nagu ükskordüks: Jesaja kuulutas, et neitsi toob poja ilmale – Maarja oli neitsi ja tõi poja ilmale – järelikult ongi tegemist Jesaja prohvetikuulutuse täitumisega.

Milline on aga nende kahe sisuline seos? Jesaja sõnumi esmaseks adressaadiks oli Juuda kuningas Aahas. Aahasele antud märgi eesmärgiks oli näidata, et Jumal võib päästa ja päästabki oma rahva suurte ja võimsate vaenlaste käest vastu kõiki ootusi. Inimlikult oleks see sama võimatu nagu see, et neitsi sünnitab. Ning kuna neitsi sünnitab, siis on selge, et tegemist ei ole inimliku, vaid jumaliku päästega.

Jeesuse puhul tähendab see õigupoolest täpselt sedasama: vastu kõiki inimlikke ootusi tuleb Jumal ise ja päästab oma rahva – kõige suurema ja võimsama vaenlase käest, s.t tema oma pattudest. Väljendi αὐτὸς γὰρ σώσει τὸν λαὸν αὐτοῦ ἀπὸ τῶν ἁμαρτιῶν αὐτῶν tõlkimisel tulekski õigupoolest rõhutada selles kasutatud asesõnu: «Tema ise päästab oma rahva nende pattudest.» Rahval ei ole muud kui patt – ning ainus võimalik pääste on Issandas Jeesuses.

See, et Jeesus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, tuleb välja nii prohvet Jesaja poolt ette kuulutatud aunimes Immaanuel – «Jumal on meiega» – kui, nagu juba öeldud, kogu Matteuse evangeeliumi esimese peatüki ülesehituses: Temas – sündinuna neitsi Maarja üsas – saavad kokku ühelt poolt inimlik ja maine ning teiselt poolt taevane, see on mis Pühast Vaimust. Matteus ei tunnista siin mitte ainult seda, et Jeesus on «iga päev meie juures ajastu lõpuni» (vrd Mt 28:20), vaid tõepoolest sedagi, et Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, ja et kõik inimesed saavad Tema kui Aabrahami Seemne läbi osa jumalikust päästest ja tõotatud õnnistusest.

Joosep kuuletus täielikult inglilt saadud sõnumile ning tegi, mida tal kästi. Ta oli tõepoolest õiglane mees, kes ei hakanud küsima inimeste arvamuse järele, vaid toimis nii, nagu pidi. Kuivõrd ta kõike lõpuni mõistis, ei ole meie arvata, küll aga on oluline rõhutada tema vankumatut ja alandlikku usaldust Jumala ja Tema sõna suhtes ühes sama vankumatu ustavusega oma kohustuste täitmisel.