Kristlik teoloogia kasutab patust rääkides erinevaid mõisteid. Mida mõeldakse pärispatu ehk algpatu, põhipatu ja surmapatu all? Vaatleme põgusalt lääne kiriklikus õpetustraditsioonis väljendatud seisukohti.
Pärispatt ehk algpatt (peccatum originale)
Katoliku kiriku õpetuse kohaselt «on kahte liiki pattu: pärispatt ja isiklik patt. … Pärispatt on patt, millega me kõik sünnime ja mille me saame kaasa pärandina meie esiisalt Aadamalt. … Isiklik patt on see, mille me ise toime paneme siis, kui me juba suudame oma mõistust kasutada.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)
«Koos püha Paulusega on Kirik alati õpetanud, et inimestel lasuv mõõtmatu viletsus ning tema kalduvus kurjale ja surmale pole mõistetav lahus Aadama patust ning tõsiasjast, et ta on meile edastanud patu, millest oleme juba sündides nakatatud ja mis kujutab endast «hinge surma»… Selle usutõe kindluse tõttu ristib Kirik isegi väikseid lapsi, kel pole isiklikku pattu. … Mil moel on Aadama patt saanud kõigi tema järeltulijate patuks? … Kui Aadam ja Eeva kiusajale järele andsid, panid nad toime küll isikliku patu, kuid see patt haarab tervet inimloomust, mida nemad patu tagajärjel langemisjärgses seisundis edasi annavad. … See on patt, mida sigitamise kaudu tervele inimkonnale edasi antakse, mis tähendab algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetud inimloomuse edasiandmist. Seetõttu on pärispatt «patt» ülekantud tähenduses: ta on «päritud», mitte isiklikult toimepandud patt, ta on seisund, mitte tegu.» (Katoliku kiriku katekismus, 403, 404)
Luterlased selgitavad pärispatu tähendust järgmiselt:
«Edasi õpetatakse, et pärast Aadama langemist on kõik inimesed, kes loomulikul teel sünnivad, patus eostatud ja sündinud, see tähendab, et nad on emaihust peale täis kurje himusid ja kalduvusi ja neis ei saa loomu poolest olla tõelist jumalakartust ja tõelist usku Jumalasse; ja et see kaasasündinud haigus ja pärispatt on teoline patt ja mõistab kõik, kes pole ristimise ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud, Jumala igavese viha alla.» (Augsburgi usutunnistus, artikkel II)
«…patt on maailma tulnud Aadama, üheainsa inimese kaudu, kelle sõnakuulmatuse pärast on kõik inimesed patused ja surmale ning kuradile allutatud. See ongi pärispatt ehk peamine patt.» (Martin Luther, Schmalkaldeni artiklid)
«…kristlased ei pea patuks pidama ja tunnistama mitte ainult tegelikke Jumala käskudest üleastumisi, vaid et ennekõike tuleb patuks pidada ja tunnistada just seda kohutavat, hirmsat pärilikku tõbe, mis rikub ära kogu loomuse, jah, seda tuleb pidada lausa «põhipatuks» [Hauptsünde], mis on kõigi tegelike pattude juur ja allikas…» (Konkordiavormel, Solida declaratio)
Seitse põhipattu
Mõnikord räägitakse eesti keeles seitsmest surmapatust (näiteks ka inglise keeles: seven deadly sins), kuid õigem on neid nimetada põhipattudeks, sest neile on võimalik tagasi viia kõik muud patud ja pahed.
Seitse põhipattu on katoliku kiriku katekismuse kompendiumi (e. k. 2008) järgi: uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, aplus ja laiskus.
Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium ehk väike katekismus loetleb põhipatte järgmiselt: «on olemas seitse põhipattu: kõrkus, ihnsus, ebakasinus, viha, ebamõõdukus, kadedus ja laiskus. … Neid nimetatakse põhipattudeks, sest nad on muude pattude ja pahede allikaks.»
Surmapatt
Surmapatt tähendab katoliku õpetuses rasket pattu, mis on toime pandud täie teadmise ja nõusolekuga:
«Surmapatt ehk raske patt on jumalikust seadusest üleastumine mõnes tähtsas asjas, kui see toimub täie teadmise ja vaba tahtega. … Seda pattu nimetatakse surmapatuks, kuna see surmab hinge, see tähendab, röövib temalt Jumala armu, nimelt üleloomuliku elu ja teeb patustaja igavese hukatuse vääriliseks.» (Püha Pius X katoliku õpetuse kompendium. Väike katekismus)
«Patte tuleb hinnata nende raskuse alusel. Pühakirjas sisalduva (vrd 1 Jh 5:16–17) eristamise surmapatu ja andeksantava patu vahel võttis üle Kiriku pärimus. Seda kinnitab ka inimeste kogemus. …Surmapatt hävitab Jumala seaduse vastu toimepandud raske eksimuse tagajärjel armastuse inimese südames. Seda tehes pöördub inimene ära Jumalast kui oma viimsest eesmärgist ja õndusest ning eelistab Temale mõnda madalamat hüve… Surmapatuga on tegemist siis, kui üheaegselt esinevad järgmised asjaolud: «Surmapatt on selline patt, mille puhul on eksitud kaalukas asjas ja mis on toime pandud täie teadlikkusega ja täieliku nõustumisega»… Surmapatt nõuab täit teadlikkust ja täielikku nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust ja vastuolust Jumala seadusega. See eeldab ka piisavalt vabatahtlikku nõusolekut, et tegemist oleks isikliku valikuga. Süüdiv teadmatus ja südame paadumine (vrd Mk 3:5–6; Lk 16:19–31) ei vähenda, vaid suurendavad patu vabatahtlikku iseloomu… Surmapatt on niisamuti nagu armastuski inimese vabadusest tulenev võimalus. See hävitab meis armastuse jumaliku vooruse ja toob kaasa pühitseva armu seisundi kaotamise. Kui seda ei hüvitata kahetsuse ja Jumala andeksandmise läbi, on selle tagajärjeks väljajätmine Jumala kuningriigist ja igavene surm põrgus, kuna meie tahtel on võime teha lõplikke ja pöördumatuid valikuid. Ehkki me võime hinnata, et üks või teine tegu kujutab endast rasket eksimust, peame me kohtumõistmise teiste isikute üle jätma Jumala õigluse ja halastuse hoolde.» (Katoliku kiriku katekismus, 1854–1861)
