Evangeeliumid räägivad neitsistsünnist vastuvaidlematu selgusega: Mt 1:16, 18–23; Lk 1:34–36; võib-olla ka Jh 1:13, mida mõnede käsikirjade järgi tuleb lugeda tervikuna: kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Siis viitaks see selgelt nii Jumala Sõna igavesele sündimisele Kolmainsuses kui Tema sündimisele neitsist selles ajas. Sellest hoolimata kahtlevad mõned piibliseletajad ja teoloogid sündmuse ajaloolises tõepäras. Ime tundub tõeks tunnistamiseks liiga suurena. Aga kas inimeseks saamine pole veel palju suurem ime? Tegelikult kalduvad teoloogid, kellel on raske uskuda neitsist sündimist, tõlgendama inimesekssaamist viisil, mis ohustab kogu sündmuse keskset sisu. Ühes vastuses Hans Küngile esitas Walter Kasper väga selgelt otsustava küsimuse: «Kes on Jeesus Kristus? Kas Ta on inimene, kelles ilmub Jumal, rääkides ja tegutsedes Temas, või on Ta Jumala igavene Poeg, kes saab inimeseks ajaloos?» Kui Jeesus on Jumal, siis pole imestada, et Ta ei sündinud «mehe tahtel».
See, et Joosep ei olnud Jeesuse isa, tundub ilmnevat mitmetest sünoptikute tekstidest, milles Jeesus räägib oma suhtest Isaga. Isast rääkides ei pidanud Ta kunagi silmas Joosepit. Juba kaheteistaastasena parandas Ta Maarjat, kui see heatahtlikult noomis Teda, sest Tema «isa» ja ema olid Teda kolm päeva asjatult otsinud: Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt? (Lk 2:42–49). Tema isa polnud mitte Joosep, vaid taevane Isa. Matteuse sõnul Jeesus ütles, et Tema ja Isa on üks: Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada (11:27). Seoses sellega kirjutab Hans Urs von Balthasar:
«Sellistest tekstidest ja paljudest teistestki kohtadest näeme, et sellel mehel oli ainulaadne suhe «taevase Isaga». Ta oli sellest Isast täielikult sõltuv ning usaldas Teda, lastes end juhatada. Küsime: Kas Ta võis samaaegselt olla sõltuv ka teisest isast? Kas Tal – jämedalt öeldes – oli kaks isa, mis oleks paratamatult tähendanud, et Ta oleks samaaegselt olnud sõltuv kahest isast? … Kas võis Jeesus, kes nimelt nõudis kõikide käskude täitmist (Mk 10:19), rikkuda seda kõikidele vanadele kultuuridele eluliselt olulist käsku? Ja kui Ta oleks tahtnud seda järgida, olles sõltuv ka Joosepist ning mitte üksnes taevasest Isast, oleks see kahekordne isadus põhjustanud Temas kindlasti sisemist lõhestumist. Ainus võimalus oleks eeldada, et Jeesus oli taevasest Isast sõltuv samal viisil nagu mistahes inimene, kelle surematu hing pärineb Jumalalt, kes vanemate soojätkamissündmuses valab selle hinge eluseemnesse. Sel juhul oleks Jeesus Naatsaretlane väga vaga inimene, kes austas oma vanemaid ja ka oma Loojat, kuid Ta poleks mingil moel parem või halvem kui meie ning poleks kindlasti saanud öelda: Ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg.»
Teoloogiliselt on neitsist sündimine eelduseks ka Maarja erilisele kohale tema suhtes kirikuga. Maarja pole kutsutud olema mitte üksnes Jumala Poja ema, vaid Jumala plaani kohaselt saab temast kiriku kehastusena vähehaaval Tema pruut. Maarja kogu olemus on suunatud Kristusele. Ta kuulub Kristusele, on kihlatud Talle ning viiakse Ta ette puhta neitsina (2Kr 11:2). Maarja esindab püha linna, uut Jeruusalemma, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja (Ilm 21:2). Tema ise on mõrsja, Talle naine (salm 9). Sellepärast ei saanud ta olla tavapärases mõttes Joosepi mõrsja. Tema kutsumuse absoluutsusest tulenevalt kuulus ta ihu ja hingega Jeesusele ning üksnes Temale. Uue Eevana kuulub ta uuele Aadamale. Uus inimpaar, kes rajas uue lepingu ja taastas selle, mille esimene inimpaar oli hävitanud, polnud mitte Joosep ja Maarja, vaid Jeesus ja Maarja. Maarja on neitsiliku kiriku eeskuju ning iga taolise inimese eeskuju, kelle kutsumuseks on kuulumine Kristusele, täidetuna täiuslikust ja tingimusteta armastusest.
Igavene neitsi
Kirik on alati olnud veendunud, et Maarja jäi ka pärast Jeesuse sündi neitsiks ning tal ei olnud peale Jeesuse teisi lapsi. Samamoodi mõistsid seda reformaatorid.[1] Luther ütleb 1546. aastal küünlapäeva jutluses: «Nõnda nagu ta enne ilmutust ja sündi oli neitsi, jäi ta neitsiks sünnitades ja pärast seda.» Calvin mõistis hukka need, kelle väite kohaselt oli Maarjal peale Jeesuse ka teisi lapsi.
Üksnes Uue Testamendi tekstide põhjal ei saa me Maarja jätkuvast neitsilikkusest absoluutse kindlusega midagi öelda. Kuid tulenevalt Maarja kutsumusest olla «pleki ja kortsuta» kiriku eeskuju, oleks vaid teatud aja kestev neitsilikkus olnud täiesti mõttetu. Kui aga neitsilikkust ei peeta eelkõige kasinuseks, vaid muretsemist Issandale kuuluva pärast, kuidas ta võiks olla püha nii ihu kui vaimu poolest (1Kr 7:34), siis on selge et neitsilikkus ei saa olla üksnes «tähtajaline». Ka abielu ei saa olla «tähtajaline». Jumal ei võta oma ande tagasi, vaid teeb täiuslikuks selle, mida Ta on alustanud. Kuidas oleks saanud Maarja sünnitada lapsi pärast seda, kui ta oli sünnitanud Tema, kelles kõik püsib koos (Kl 1:17)? Kuidas saaks asetada midagi Tema kõrvale, kes on uus Aadam, uue inimsoo algus?
Uus Testament räägib küll Jeesuse vendadest ja õdedest, kuid see pole mingi tõend Maarja neitsilikkuse vastu. On üldiselt teada, et heebrea keeles tähistab sama sõna nii vendi kui onupoegi. Sõna «vend» võib tähendada isegi millist tahes sugulast. Kreeka keeles tähistavad erinevaid sugulussuhteid küll erinevad sõnad, kuid me ei tohiks unustada, et evangeeliumide kreeka keel on igal pool saanud mõjutusi aramea keelest.
Miks oleks pidanud Jeesus ristil ütlema oma emale: Naine, vaata, see on su poeg! (Jh 19:26) ning osutanud sellega Johannesele, kes pidi asuma Tema kohale, kui Maarja eest oleks olnud hoolitsemas teised lapsed?
Luukas kirjutab, et Maarja tõi ilmale oma esimese poja (Lk 2:7), kuid see ei ütle midagi teiste võimalike laste kohta. Esimest poega nimetati esmasündinuks sõltumata sellest, kas sündis rohkem lapsi või mitte.
Katkend raamatust «Maarja Piiblis ja meie elus», tõlkinud I. Toomet
[1] Luterlik kirik õpetab ametlikult kooskõlas varasema üldkirikliku õpetustraditsiooniga, et Jeesus sündis neitsist ja et Jumalaema Maarja jäi alati neitsiks. Martin Lutheri koostatud Schmalkaldeni artiklites (I, 4) öeldakse: «Et Poeg on niimoodi inimeseks saanud, et ta on eostatud Pühast Vaimust ilma mehe abita ning on sündinud puhtast ja pühast neitsi Maarjast…» (und von der reinen, heiligen Jungfrau Maria geporn sei); ladinakeelse versiooni kohaselt Jeesus «on sündinud puhtast, pühast ja alati neitsist Maarjast» (ex Maria pura, sancta, semper virgine nasceretur). Nõnda öeldakse ka hilisemas usutunnistuskirjas, Konkordiavormelis (Solida Declaratio VIII), peatükis «Kristuse isikust»: «…kuivõrd ta sündis neitsist, selle neitsilikkust rikkumata; mistõttu Maarja on tõeline Jumalaema, jäädes seejuures edasi neitsiks». (Toim.)
