Mt 2:1 jj ja Lk 2:4 järgi on Jeesus sündinud Petlemmas. Ka siin on tegevuses teoloogia, mis otsib tõendust pühakirjast. Petlemm on Messiase tõotatud sünnilinn (Mi 5:1; Mt 2:5; Jh 7:42). Niisiis «peab» Jeesus olema sündinud Petlemmas. Nii võiks järeldada. Kuid ka siin ei vasta eeldused tõele. Messiase ootamine Petlemmast on ainult ühe eelkristliku apokalüptika paljudest messiaseootustest. Jeesuse ajal on küllalt messiaanlikke tulevikupilte, milles Petlemm ei etenda mingit osa (vrd näiteks Jh 1:20; 7:27!). Nii on ka ainult Matteusel kahest uustestamentlikust Petlemma-tunnistajast teatud huvi (Mt 2:5) Petlemma-traditsiooni pühakirja-teoloogilisel põhjendamisel. Luukal seda ei ole.
Petlemma vastu näivad kõnelevat need paljud kohad evangeeliumis, kus kõnet on Naatsareti Jeesusest, Naatsaretlasest, Galilealasest. Aga neid vormeleid ei tohi mõista teisiti kui Matteus ja Luukas, kes seda väljendusviisi tunnevad ja edasi annavad (Mt 13:54; Lk 24:19; Ap 10:38) ja kes siiski esindavad täie endastmõistetavusega Petlemma-traditsiooni. Nad näevad Petlemmas sünnipaika, Naatsaretis elupaika. Midagi ei ole argipäevasemat sellest vahest elupaiga ja sünnipaiga vahel, midagi ei ole Jeesuse puhul mõistetavam. Sest Joosep oli käsitööline, puusepp. Puutöö aga ei olnud vanas Palestiinas eriti paikne elukutse.
Petlemma kasuks kõneleb omakorda Jeesuse taavetlik päritolu. Taaveti suguvõsa tuleb koos Esraga Jeruusalemma (Esr 8:2). Asumiselt tagasitulnud asusid suguvõsade kaupa elama igaüks oma linna (Ne 7:6), igaüks oma pärandiossa ja linna (Ne 11:3.20). Davidiidide hõimukodu on aga Petlemm, Taaveti linn (1Sm 16:4; Lk 2:11). Sinna asusid Taaveti soost kojupöördujad elama. Ne 7:26 nimetatakse otseselt «Petlemma mehi». Ne 10:35 jaotatakse iga-aastasi puusaadetisi templikultuse jaoks suguvõsade vahel, kes on asunud elama Jeruusalemma ümbruskonnas. Tn 4:5 nimetatakse puiduhankijate hulgas eraldi Taaveti koda. Jh 7:42 ja mujal esineb Petlemm davidiidide keskuse eluasemena. On mõistetav, et mitte kõik Taaveti järeltulijad ei saanud püsivalt Petlemma elama jääda. Kuid Petlemm jäi alati keskuseks, ka omandiõiguslikult. Sest juudi pärimisõigus omistas suurt väärtust sellele, et suguvõsade vana omand säiliks en bloc.
Otsustav tähelepanek, mis kõneleb Petlemma poolt, on see, et juudi poleemika, mis leiab nii palju kritiseeritavat Jeesuse ja evangeeliumide juures, ei väida kordagi, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, ei sea kusagil kahtluse alla tema sündimist Petlemmas. Vastupidi: Origenes kinnitab, et juudid lähevad Messia sündimise tõotusest Petlemma Jeesuse Kristuse sündimisest peale vaikides mööda. Ja tõepoolest, rabid võtavad selle küsimuse kohta sõna küll vanas (põhilises osas eelkristlikus) prohvetikommentaaris Mi 5:1 puhul, muidu aga ainult hilistes ja üksikutes juhuväljendustes. Origenese seletus on arusaadav: juudi poleemika ei saa Jeesuse sünnile vastu vaielda, seetõttu kustutab ta Petlemma sünagoogi messiaanlikest lõpuootustest, et mitte anda toitu usule Petlemma lapsesse, Jeesusesse Kristusesse.
Laps tuleb ilmale elamiseks kõlbmatus paigas, ühes tallis (Lk 2:7). Petlemma ümbruskonnas on veel tänapäeval arvukaid kaljusse raiutud koobastalle sõimedega, mis on tehtud kõvakstambitud savist. Juba apostellikul ajal näidati Petlemma lähedal «sünnikoobast», ja niihästi juudakristlikud evangeeliumid kui ka palestiina kirikuisad kõnelevad korduvalt Jeesuse sündimisest Petlemma koobastallis. Kristlikus kunstis jääb see traditsioon teatavasti veel kauaks elavaks.
Katkend Ethelbert Staufferi teose «Jeesus. Kuju ja ajalugu» eestikeelsest käsikirjalisest tõlkest.
