Hans Jönssonit ei ordineeritud preestriks Rootsi luterlikus kirikus. Nüüd on ta piiskop Lätis.
Sisemist preestrikutsumust tundis Hans Jönsson (48) juba lapsena. Usklikus Lõuna-Rootsi peres üles kasvanud Hans käis regulaarselt pühapäevakoolis, kus ilusa lauluhäälega pastor jättis poisile suure mulje.
“Ta rääkis suurtest asjadest, nagu näiteks surmajärgsest elust. Ka mina tahtsin saada meheks, kes räägib tähtsatest asjadest,” meenutab Jönsson. Täiskasvanuks saades paelusid teda ettevõtlus ja majandusteadus, aga preestrikutsumus ületas teised karjäärivõimalused. “Mul oli koolis raskusi keeltega, aga tundsin, et kui ma ei saa pastoriks, valin endale liiga kerge tee. Kõige hiljem põhikooli lõpus märkasin, et enamus minu klassikaaslastest ei käinud kirikus. Hakkasin siis endamisi juurdlema, kas minu kristlik usk ongi ainult minu vanemate kasvatuse tulemus. Samal ajal õpetati koolis erinevad filosoofiaid ja religioone,” räägib Jönsson. “Hindasin neid arusaamu üsna ausalt. Arutlesin, kas on mõni neist parem kui kristlus. Pean tunnistama, et eksistentsialism avaldas mulle suurt muljet. Aga see ei andnud vastust suurtele küsimustele, näiteks “kes lõi inimese” või “mis saab inimesest pärast surma”. Seega jõudsin järeldusele, et parim on kristlus. See annab vastuse suurtele küsimustele ning põhineb ajaloosündmustel. Kristlus ei ole pelk õhus hõljuv teooria.
Alati ustav sõber
Aga see oli vaid üks pool noore Hansu vaimulikust kasvamisest. Teine pool oli kogemus sõprusest Jeesusega, mis oli tema jaoks kõige loomulikum asi. See oli nagu vestlus: rõõmude ja murede jagamine palves ning Piibli, sõbralt saadud kirja lugemine. “Mulle tundus, et olin sõpra alt vedanud, ehkki tema oli alati ustav.”
Südametunnistuse piinades Hans otsustas, et tahab ka edaspidi olla Jeesuse sõber. Sõprus Jeesusega on jätkuvalt tema vaimuliku elu keskmes, kuid sellele on lisandunud uusi värve. “Jumalateenistuse liturgias ma imetlen oma sõpra ning olen talle kuulekas, sest Ta on kuningate Kuningas. Aga oluline on ka missat lõpetav läkitamine. Tema saadab meid välja maailma: “Minge rahuga ja teenige Issandat rõõmuga.” Tema ei jää ainult kirikusse, vaid on sinuga ka argielus.”
Ordinatsioonita nii Rootsis, Soomes kui Norras
1980-ndate lõpul asus Hans Jönsson õppima teoloogiat Lundi ülikoolis. Õpingute lõppjärgus tuli aga ette käänakuid, sest Rootsi kiriku kirikukogu otsustas 1994. aastal, et ei ordineeri preestriks neid, kes keelduvad ühise jumalateenistuse pidamisest naispastoritega. Hans Jönsson oli üks selle vaimulikulikelt isadelt päritud arusaama kandjatest. “Me ei olnud nõus osalema ordinatsioonijumalateenistusel, kus samal ajal ordineeriti pastoriks naisi. Meie hinnangul oli see Piiblis öeldu väärkäsitus,” räägib Jönsson. Kui piiskop ütles, et kiriku otsus kehtib ka Jönssoni kohta, tuli tal hakata otsima alternatiive. Olles töötanud viis aastat erinevates kiriklikes organisatsioonides oli ta viimaks valiku ees – kas hakata tegelema millegi muuga või taotleda preestriordinatsiooni mõnest teisest kirikust.
Esmalt tuli ta Soome. Toonane Porvoo piiskop Erik Vikström ei innustunud eraldi ordineerimisest. Ka Norra kiriku uksed jäid suletuks. Seevastu Lätis süttis talle ja ta sõbrale roheline tuli, eeldusel, et nad täidavad kolm tingimust. “Esiteks pidime me õppima ära läti keele. Teiseks pidime võtma endale kohustuse olla vähemalt viis aastat Läti kiriku teenistuses. Kolmandaks pidid meie jaoks kehtima samad reeglid nagu kohalikele pastoritele. Ei mingit erikohtlemist välismaalaseks olemise pärast,” räägib Jönsson.
Ta otsustas võimalusest kinni haarata ning kolis aastal 2000 Lätti. Seal elas ta ühe koguduse juures ning õppis kolm aastat läti keelt ja kultuuri. 2003. aastal ordineeriti ta preestriks ning pärast seda on täitnud erinevaid ülesandeid. Kaks aastat tagasi abiellus ta Mara Jensonega, kes töötab peapiiskop Janis Vanagsi sekretärina.
Piiskopiks valimine oli üllatus
Juunis 2016 valis Läti evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu Hans Jönssoni Liepaja piiskopkonna piiskopiks. Piiskopiordinatsioon toimus 6. augustil Riia toomkirikus. Jönssonile oli piiskopiks valimine üllatus. “Esmalt üllatas see sellepärast, et olen välismaalane. Kirikuinimesed on mind omak võtnud ning võtnud kogudustes hästi vastu. Nad on mind õpetanud ning ma olen saanud paremaks preestriks. Olin üllatunud ka sellepärast, et oli ka teisi häid kandidaate. Oli võimalik valida ka kedagi nende hulgast. Olen selle toetuse pärast väga rõõmus, sest piiskopiks ei saa lihtsalt hakata,” ütleb Jönsson.
Nüüd on ta harjunud piiskopi töörohke argipäevaga. “On ütlemine, et kui inimesest saab piiskop, siis mõne aja pärast lõpetab ta kirjutamise. Siis mõne aja pärast lõpetab lugemise. Ja siis mõne aja pärast lõpetab mõtlemise,” naerab Jönsson.
Ta tunnistab, et ei ole väga suur lugeja. Küll aga veedab ta palju aega inimeste hulgas ning püüab “palju mõelda”.
“Üks professor rääkis, et kõrgemas eas tulid tal probleemid silmadega. Ta sai arstilt loa lugeda ainult pool tundi päevas. Kolleeg ütles, et see on suur õnnetus, aga professor vastas, et poolest tunnist piisab: “Kõigepealt ma loen ja siis mõtlen.” Mõtlemine oli talle olulisem.”
Kirikusse mahuvad erinevad liikumised
Enam kui raamatud on Jönssonit mõjutanud teatud pastorid, jutlused ja erinevad vaimulikud liikumised. Rootsis tutvus ta nii kõrg-, madal- kui vanakirikliku liikumisega. Tuttavaks sai ka kirikus tegutsev karismaatiline liikumine. Igaüks neist on oma moel kujundanud Jönssoni arusaamu.
Teoloogilisest konservatiivsusest hoolimata ei ole ka Läti kirik nö ühe lauaga löödud. “Erinevate liikumiste vahel on erinevusi, aga need ei ole nii suured, et need takistaks meid kokku saamast. Muidugi on olemas ka piirid, kus meil tuleb öelda, et see või teine asi ei ole hea.” Jönssoni arvates on konservatiividel nii palju ühist, sama arusaam peamistest asjadest, et erinevad liikumised on õnnistuseks nii üksteisele kui kirikule. “Ütlen seda piiskopina. Üks piiskopi ülesanne on olla sildade ehitaja. Piiskop peab püüdma kirikut koos hoida. Ma ei näe erinevate liikumiste vahel vastuolu,” märgib Jönsson.
Hans Jönssoni hinnangul on Läti kirik vastuvõtvast kirikust saamas misjonitööd toetavaks ja tegevaks kirikuks. Misjonitööks peab ta nii Lätis kui välismaal tehtavat tööd. “Oleme kogudustes olnud pikka aega olukorras, kus inimesed tulevad paluma ristimist või laulatust. Aga oleme hakanud mõtlema enamat, kuidas võiksime toimida ühiskonnas ning aktiivselt leida uusi inimesi. See on meie jaoks suur väljakutse, kus on palju õppida,” ütleb Jönsson.
* * *
Läti evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu otsustas 2016. aasta juunis häältega 201 : 59, et preestriks saab ordineerida vaid meest. Varem, Nõukogude Läti ajal oli preestriks ordineeritud mõned naised, aga pärast praeguse peapiiskopi Janis Vanagsi ametisseastumist 1993. aastal enam mitte. Möödunud suve otsus kinnitas selle praktika kirikuseaduse muudatusega.
Võrreldes lääne protestantlike kirikutega on Läti kiriku suund üllatav. Otsus naisi mitte ordineerida ei ole parandanud Läti kiriku positsiooni Luterlikus Maailmaliidus. Mõned partnerkirikud on lõpetanud toetuse andmise. Teisalt on oma abikäe ulatanud konservatiivsed partnerid.
Läti kirik püüab iseseisvalt toime tulla. Kirikul on 300 kogudust ning 130 preestrit. Kohti oleks enamatelegi vaimulikele, aga kirik püüab hoolt kanda ametis olevate preestrite palkade ja puhkuste eest.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatud algselt ajalehes Uusi Tie, 15.12.2016. Avaldatakse Meie Kirikus esmaavaldaja loal.
Fotol: Hans Jönssoni piiskopiks pühitsemise talitus, keskel sauaga Läti peapiiskop Janis Vanags.
