Võitlus Ukraina Õigeusu Kiriku pärast on viimastel kuudel saanud õigeusumaailma peamiseks küsimuseks. Paljud kalduvad selles nägema kahe õigeusu keskuse – Konstantinoopoli ja Moskva („Teise Rooma“ ja „Kolmanda Rooma“) – vahelist jõukatsumist. Nii Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus kui Moskva patriarh Kirill seisavad oma kirikliku ülemvõimu eest Ukrainas. Mõlema jaoks on lahing Kiievi pärast ülimalt tähtis – sest võitjal kinnistub õigeusklike pea tiitel ja kaotaja autoriteet saab oluliselt kahjustada.
Lahing Kiievi pärast
Ühe või teise osapoole triumf oleks aga katastroofiliste tagajärgedega kogu õigeusukiriku jaoks, sest Ukraina küsimus põhjustab tõenäoliselt uue ajaloolise lõhe õigeusumaailmas. Patriarh Kirill on juba ähvardanudki katkestada armulauaosaduse Konstantinoopoliga, kui viimane peaks Ukraina kirikule autokefaalia (kirikliku iseseisvuse) andmise teoks tegema. Kristlik maailm lõheneb veelgi – lisaks katoliiklikule Roomale võistlevad oma mõjusfääri laiendamise pärast „Konstantinoopoli Rooma“ ja „Moskva Rooma“. (Oikumeenilise patriarhi titulatuuri kuulub osis „Konstantinoopoli – Uue Rooma – peapiiskop“. Nn „Kolmanda Rooma“ doktriini esitas 16. sajandil Pihkvamaa kloostri munk Filofei, pidades selleks Venemaad – toim.)
Õigeusumaailma „viimsepäevakell“ pole kunagi olnud nii lähedal kesköötunnile. Kahe patriarhi kohtumine augusti viimasel päeval ei leevendanud pingeid, vaid ärgitas Konstantinoopoli patriarhi tarvitama varasemast veelgi jõulisemat Moskva-vastast retoorikat. Bartolomeus rõhutas taas Konstantinoopoli õigusi Ukrainas ja süüdistas neid, kes ei austa Fanari (Konstantinoopoli patriarhaadi keskus Istanbulis) otsuseid, sisuliselt kogu õigeusu mitteaustamises.
Moskva-vastased tunded said hoogu juba enne mainitud kohtumist. Augusti lõpus avaldati uudis, mille kohaselt Vene salateenistused häkkisid oikumeenilise patriarhaadi võimukandjate e-posti kontosid. Kaugeltki vähetähtis pole asjaolu, et 2016. aastal ignoreerisid Vene Õigeusu Kirik ja veel mõned kohalikud kirikud Konstantinoopoli patriarhi poolt kokku kutsutud püha ja suurt kirikukogu Kreetal. Bartolomeusile lähedal seisvate allikate sõnul võttis patriarh seda isikliku solvanguna Kirilli poolt.
Lisaks kõigele muule püüab Konstantinoopol näidata Moskvale, kes on „boss“ õigeusumaailmas.
Mis oleks lahendus?
Kas oikumeeniline patriarh peaks juhinduma isiklikest motiividest, püüdes lahendada nii keerulisest teemat nagu seda on „autokefaalia andmine“ kirikule, mis asub maal, mis on kistud sõtta oma idapoolsete regioonidega ning mida räsivad majanduskriis ja sisemised vaidlused? Konstantinoopoli allikate sõnul saavad paljud Fanari kõrged kirikutegelased olukorrast väga hästi aru, ent Ukraina küsimusega tegeleb isiklikult patriarh Bartolomeus, kes pole nõus järeleandmisi tegema.
Kahjuks on selles olukorras ainult üks lahendus, mis sobiks ehk mõlemale poolele ja aitaks ära hoida kirikulõhe – see oleks Konstantinoopoli eksarhaat Ukrainas. Patriarh Bartolomeus saaks osa, mis on tema võimu all, ning patriarh Kirill säilitaks osaliselt oma positsioonid. Praeguses olukorras tähendaks autokefaalia andmine Ukraina valitsusmeelsele õigeusukirikule seda, et hakkaks kasvama surve Moskva kanoonilises alluvuses olevale õigeusukirikule, mis omakorda võib viia kokkupõrgeteni kahe leeri vahel. Sellel ei tohi aga mingil juhul lasta juhtuda. Autokefaalne Ukraina Õigeusu Kirik tuleb luua alles pärast konflikti lahendamist. (11. oktoobril teatas Konstantinoopoli patriarhaat, et Ukraina autokefaalia protsessiga minnakse edasi – toim.) Samas peaks seda protsessi suunama Konstantinoopol, mitte Kiievis äärmiselt demoniseeritud Moskva patriarhaat (vaatamata viimase vastuväidetele).
Kellest peaks saama Ukraina õigeusukiriku pea?
Veel üks faktor, mis autokefaalia andmise keeruliseks muudab, on küsimus, kes hakkab uut kirikut juhtima. Peamise kandidaadina on seni nähtud „Kiievi patriarhaati“ juhtinud „patriarh“ Filaretti, kelle Moskva patriarhaat juba 1990. aastatel kirikuvande alla pani – otsus, mida de facto on tunnustanud kõik õigeusukirikud, ka Konstantinoopol. „Kiievi patriarhaati“ peetakse siiani ebakanooniliseks. Rääkimata sellest, et Filaret on ellu viinud üsna agressiivset poliitikat, haarates enda alla teiste kirikute kogudusi ning toetades erinevaid mittekanoonilisi ühendusi kogu maailmas.
Õigeusumaailm on tasane ja väga konservatiivne. Seni pole keegi, vaatamata pöördele Ukrainas, „patriarh“ Filaretti rehabiliteerinud ja „Kiievi patriarhaat“ on jäänud tunnustuseta. Anateemi tühistamine ja Filareti tunnustamine iseseisva Ukraina Õigeusu Kiriku peana vaevalt et tõstaks Fanari mainet. (11. oktoobril 2018 võttis Konstantinoopoli sinod Filareti Kiriku osadusse tagasi, kuigi Moskva väidab, et seda saavad ainult nemad teha – toim.) Kuulduste kohaselt ei pruugi Fanar siiski määrata teda autokefaalse Ukraina kiriku etteotsa.
Kes ka ei hakkaks juhtima autokefaalset Ukraina Õigeusu Kirikut, üks asi on selge – selle loomisel praeguses olukorras saavad olema tagajärjed kogu kristliku maailma jaoks. Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus seisab silmitsi ajaloolise valikuga: teda võidakse hiljem meenutada kui rahusobitajat, progressiivset võrdsuse ja keskkonna eest võitlejat, või hoopis kui 21. sajandi Euroopa kõige tõsisema usulise lõhe initsiaatorit.
Boiko Hristovi artiklit refereeris Meie Kirik, rõhutused tekstis toimetajalt.
Päisefoto: Konstantinoopoli patriarhaadi kahepäise kotkaga lipp.
Sama teemal:
Ukraina õigeusukiriku olukorrast
Kirikliku iseseisvuse andmine Ukraina õigeusklikele on jõudmas finišijoonele
