2Ms 24:3–11; Jh 6:1–15

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Isegi kiirel käigul Piiblit sirvides võib märgata, kui palju on seal jutu söömisest ja joomisest. Pühakiri sisaldab lausa tervet teoloogiat söömise kohta. Nagu teame, tõi söömine meile pahanduse kaela. Aadam ja Eva sõid keelatud vilja hea ja kurja tundmise puust, mis tõttu keelati neil süüa elupuust.

Kui midagi tähtsat on teoksil, siis on seal ka söömine ja joomine. Melkisedek kattis laua Aabrahami ees. Iisraeli vanemad sõid ja jõid Jumala juuresolekul Siinai mäel, kui Looja sõlmis oma esimese lepingu juutidega. Kindlasti meenub veel paaspüha söömaaeg, millega tähistati Egiptuse vangipõlvest vabanemist ja loomulikult iganädalane hingamispäeva söömaaeg, millega tähistame Jumalalt kingitusena saadud vabadust ja puhkust.

Söömine ja joomine jätkub ka Uues Testamendis. Jeesus oli nii sagedasti ja nii paljudega söögilaua osaduses, et Tema vaenlased kutsusid Teda “söödikuks ja joodikuks” Kaana pulmaliste jaoks tegi Ta veest suurel hulgal veini. Ta toitis tohutul hulgal inimesi, paljundades imeliselt leiba ja kala. Hingamispäeval oli Ta alati kellegagi ühises söögilauas. Tihti olid Ta seltsilisteks just need, kellest nii öelda korralik inimene suure kaarega mööda käis. Ta asendas paasasöömaaja leiva ja veini oma ihu ja verega. Ta sõi leiba ja kala koos oma jüngritega pärast surmast ülestõusmist. Söömine ja joomine olid Jeesuse missiooni lahutamatu osa, aga alati kaasnes sellega ka õpetamine.

Algkirik jätkas samas vaimus. Apostlite tegude raamatus öeldakse meile: “Aga nemad püsisid apostlite õpetuses, leivamurdmises ja palvetes.” Varajane kristlaskond käis iga päev koos koguduste majades, et olla ühises söömaosaduses. Nad nimetasid neid kooskäimisi Agape söömaajaks ehk armastuse söömaajaks, kus need, kellel oli rohkem, jagasid nendega, kellel oli vähe või olid hoopis ilma toiduta.

Küllap on taoliste söömiste ja joomiste juures tegu enamaga kui üksnes kõhu täitmisega. Olgu see pulma- või peielaud või mõni muu pidulaud või lihtsalt perekonna ühine söömaaeg, alati on esikohal inimeste omavaheline osadus. Laua osadus on see, mis ühendab ka kõiki Piiblis mainitud söömisi ja joomisi. Söök, jook ja vestlus heas seltskonnas, sellist osadust soovib ka Jumal oma rahvaga.

Vana Testamendi lugemisest kuulsime kuidas Mooses, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemat sõid ja jõid Jumala ligiolekul Siinai mäel. Evangeeliumist kuulsime kuidas Jeesus istus koos jüngritega mäel, Galilea järve ääres ja toitis viis tuhat meest viie odraleiva ja kahe kalaga. Siin on midagi enamat kui lihtsalt söömine ja joomine. See on lauaosadus Issandaga. Kõige lähedasem osadus, mis saab olla. Me ei saa Jumalale rohkem lähemale. Temaga koos süüa ja juua on meie suurim privileeg.

Võib olla tundub sulle see natuke võõras või kummaline. Me pole harjunud pidama sellist tavalist ja igapäevast tegevust, nagu söömine ja joomine, religioosseks sündmuseks. See ei tundu olevat eriliselt vaimne tegevus nagu palvetamine, mediteerimine, metsas jalutamine või päikese loojangu nautimine. Oleme  kaotanud söömise juurest religioosse aspekti. Oleme eemaldanud Jumala oma söögilauast, väljaarvatud ehk lühike palve, ja seetõttu sööme ja joome kas liiga vähe või liiga palju.

Jumala soov on taastada meiega lauaosadus. Nagu pahad lapsed, kes on saadetud õhtusöögi ajaks teise tuppa, on inimenegi kaotanud koha Jumala lauas. Ta saadeti välja aiast, kus toit oli prii. See tähendab, et olime ära lõigatud elupuu viljast. Patt eemaldas meid lauaosadusest Jumalaga ja jättis meid sööma ning jooma omapäi. Looja aga tahab meid tagasi tuua oma lauda, nii et võiksime süüa ja juua Tema läheduses.

Just seda tegi Ta esimest korda Siinai mäel. Ta taastas lauaosaduse oma rahvaga. Mooses jutustas rahvale Jumala sõnadest ja rahvas vastas: “Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud.” Nad ehitasid altari ja ohverdasid härjavärsse tänuohvriks Issandale. Ei saa olla lauaosadust ilma ohvrita. Patune ei saa läheneda Issanda lauale muidu kui ohvrivere kaudu. Mooses kogus vere kausikestesse. Poole ta piserdas altarile ja poole rahva peale ja ütles: “Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal.” Ohvriverega piserdatud rahvas tundis, et see leping puudutab neid, et nad kuuluvad Jumalale, on Tema päralt. Sisuliselt sama juhtub meiega, kui meid ristimisveega üle kallatakse või kui Kristuse ihu ja verd vastu võtame või kui pattude andeksandmist kuulutatakse kätte peale panemisega.

“Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud…” Kas ei meenuta need sõnad ühte teist söömaaega sel traagilisel ööl, mil Jeesus reedeti? Issand võttis tol viimasel õhtusöömaajal karika, tänas, andis jüngritele ja ütles: “Jooge kõik selle seest, sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks.”

Ilma vereta ei ole lepingut ega andeksandmist, ei ole juurdepääsu Jumalale ega lauaosadust Temaga. Jumala Poja veri  puhastab meid kõigist patust. See pühib ära kõik, mis seisab meie ja Jumala vahel. Kristuse veri valatud ristil, kingib meile koha Tema lauas. Me kuulume sinna. Veri on selle tõestuseks.

Pärast seda kui Mooses oli pritsinud rahvast lepinguverega, läks ta koos seitsmekümne vanemaga, kes esindasid kogu Iisraeli rahvast, üles Siinai mäele. Nad nägid Iisraeli Jumalat või õigem oleks öelda, Tema aupaistet. Sest kõik, mis nad Jumalast nägid, oli üksnes Tema jalgealune, mis oli nagu safiiridest tehtud põrand. Jumal on armuline. Ta ei tõstnud oma kätt nende vastu. Nad võisid Jumalat vaadata ning võisid süüa ja juua Tema läheduses.

Oleks vahva nende meestega seal koos olla. Mõelgem selle peale. Süüa ja juua Jumala läheduses, see oleks juba midagi. Selle nimel tasuks varakult üles tõusta, tasuks muuta kõik päevaplaanid ja varuda selleks küllalt aega. Vaevalt, et keegi meist tahaks kaotada võimalust lõunatada Jumalaga ühes lauas. Kes meist ei tahaks olla üks neist õnnelikest Iisraeli vanematest?

Neile, kes olid kogunenud Galilea järve äärsele mäele kuulama Jeesust, sai samuti osaks õnn olla Jumalaga ühes lauas. Seal oli viis tuhat meest, arvestamata naisi ja lapsi. Kokku võis mäenõlval olla umbes 8–10 tuhat inimest. Enne kui seda suurt rahvahulka sööta, paneb Jeesus jüngrid proovile ja annab neile õpetunni. Teades, mida Ta kavatseb teha, küsib Jeesus siiski jüngrite käest, kuidas oleks võimalik rahvast toita. Filippus teeb paar kiiret arvutust ja teatab, et see on võimatu, vahendid on liiga väikesed sellise suure ülesande teostamiseks. Andreas oli natuke leidlikum ja algatusvõimelisem. Ta leidis väikese poisi, kellel oli viis leivakest ja kaks kala. Seda oli tõesti vähe, aga algatuseks siiski midagi. See, mis tundub meile tühiselt väike, võib Jumala kätes muutuda küllaltki suureks. Mõne väikese leivaga saab meie arust söönuks ainult paar inimest, kuid Jeesusele oli sellest rohkem kui küll, et toita tuhandeid. Tema käest jagus leiba kõigile. Mitte ükski ei lahkunud Issanda laualt näljasena.

Taas võime tõmmata paralleeli viimse õhtusöömaajaga, kus Jeesus võttis leiva oma kätesse ja jagas jüngritele. “Võtke ja sööge”, ütles Ta. “See on minu ihu teie eest antud.” Ta võtab siin tavalise leiva ja annab sellega koos oma ihu meile toiduks. See on võrratult suurem ime kui viie leiva ja kahe kala paljundamine. Kuid mõlemal juhul näeme, et Jeesuse laud on rikkalik. Ta võtab poisi lõunakorvi tagasihoidlikud varud ja teeb sellest pidusöögi paljudele. Ta võtab õhukese leivaviilu ja väikse lonksu veini ning teeb sellest mõõtmatult suure armulaua.

Vahel oleme mures, et meil ei jätku vahendeid ja inimesi Jumala riigi töö tegemiseks. Meie ressursid näivad sama suured nagu viis leiba ja kaks kala võrreldes näljase rahvahulgaga. Kuidas me saame oma tööd teha? Sõnum, mis peitub Issanda sooritatud ime taga, ütleb meile: “Võta kätte ja tee. Alusta vähesest, küll Jumal aitab lõpule viia.”

Kui rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, hüüdsid nad: “Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” Nad tahtsid sealsamas Jeesuse kuningaks teha. Kes suudaks neid selles süüdistada? Eks me tea, milliste lubaduste peale tänapäeva kuningaid valitakse. Poliitikud teavad väga hästi, mis rahvale peale läheb ja sellepärast lubataksegi liha igasse potti ja leiba igale lauale. Kõige rohkem hääli saavad need, kes lubavad kõhutäie ilma vaeva nägemata.

Aga Too, kes keeldus muutmast kivid leivaks, keeldus olema ka leivakuningas. Leiba ja kala saame ka ilma Jeesuseta. Jumal annab igapäevast leiba igale ühele, isegi kurjadele. Eluks vajalikud asjad võime saada ilma Jeesuseta. Kuid ainukesed asjad, mida me kohe kindlasti ilma Temata ei saa, on pattude andeksandmine, ülestõusmine surmast ja igavene elu lauaosaduses Jumalaga. Jeesus tuli, et avada meile patustele uks suurde pidusaali. Ta tuli taastama meie osadust Taevaisaga.

Küllap võib maailma poolt välja pakutud pidulaud olla muljetavaldavam, vähemalt väliselt. Ma ei tea, kui seal Galilea järve ääres oleks olnud McDonalds või õlletelk grillahjudega, kas rahvas oleks istunud maha Jeesuse ümber leiba ja kala sööma. Mida sina oleks teinud?

Paljude jaoks on pühapäeva hiline hommikueine hulga kütkestavam kui pidu Jumala sõna ja sakramendiga. Piknik rannas tundub olevat meeldivam kui kirikus toimuv lauaosadus Jumalaga. Meil on raske ette kujutada päeva ilma kolme söögikorrata. Jätad ühe vahele ja juba vana vatsajumal toriseb. Samas püüame Jumala lauas saada hakkama ühe söögikorraga nädalas või veel harvem. See, et ihutoidu puhul tooks selline toitumise korratus kaasa haiguse, on kõigile selge. Aga samas imestame, miks on rahvas vaimselt elutu, miks on meie usu tunnistamine lahja ja meie palveelu nii kehvavereline.

“Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust,” ütleb Jeesus. Meil on vaja võtta koht sisse Issanda lauas ja lasta Tal murda leiba koos meiega. Vajame lauaosadust Jumalaga.

Seda, mida Jumal tegi Iisraeli rahvale Siinai mäel ja mida Jeesus tegi rahvahulgale Galilea järveäärsel mäel, seda Ta teeb meile siin, igal pühapäeval. Ta õpetab meid. Ta piserdab meid lepingu verega. Ta toidab meid enamaga kui odrakakud ja kala. Oma ihu ja vere Ta annab meile. Sellist pidulauda ei leia sa mitte kuskilt mujalt. Tere tulemast Issanda lauale! Aamen.